Laps,  Tehnika

Kuidas meil koeraga tädi pärast nutikella vaja oli

Septembrikuu alguses arutlesin ma selle üle, kas lasteaiaealist last võiks üksi kodust välja lubada ja kas seda saab üldse kuidagi turvaliselt teha. Ilusate suveilmadega tuli alatasa ette, kuidas Ann vaatas köögiaknast välja ja kilkas, et tema soovib õue naabritädi koeraga mängima minna. Mina aga olin just külmikust toiduasjad välja tõstnud ja tahtsin alustada hoopis söögitegemisega. Tundus patt sundida inimest ilusa ilmaga toas olema, aga samas ise ka parajasti kaasa minna ei viitsinud. Kujutasin ette, kuidas mina teen süüa, tema mängib õues ja siis ma mingi aeg hõikan aknalt: “Tuleee sööömaaaa!” Nii mugav oleks! Ütlesin, et olgu, mine siis… AGA oled ainult siin samas köögiakna ees muruplatsil, et ma kurki lõigates sind aknast näeks!

Meie trepikojas elavat tädikest olime koeraga muruplatsil ennegi näinud ja Ann talle palli visanud. Seega lubasin tal ikka ja jälle õue minna, kui tädike koeraga väljas oli, tingimusel et ta on ainult lubatud muruplatsil ja tuleb tuppa KOHE kui nemadki. Köögiakna esisel muruplatsil on ka pisike mänguväljak, mis jääb suvisel ajal aknast vaadates puulehtede varju. Ükskord oligi nii, et teadsin et nad on koos tädikese ja koeraga seal mänguväljakul. Ühel hetkel nägin, et tädike liigub kodu poole, aga last seal sabas ei olnud. Eks ma oletasin, et küllap kippus tal lõbusaks minema ja jäi sinna teiste lastega juttu puhuma. Ajasin endale kotad jalga, läksin mänguväljakule ja manitsesin ta koju tagasi.

Otsest isu mul inimest sellisest mänguväljakul tiksumisest keelata ei olnud, aga sellegipoolest tundsin, et eriti kerge südamega ei julge ikka lubada. Telefoni kaasa andmine ei tundunud mõistlik, sest see pandaks nagunii murule maha ja mõni võõras võib näppima juhtuda. Miks peaks viiene oma pead vaevama telefonil silma peal hoidmisega, kui tema ainuke soov on lihtsalt olla. Seega olin ma eriti vaimustuses, kui kuulsin et olemas on telefonile alternatiivina olemas laste nutikellad ehk põnniradarid. Paned lihtsalt kella käe peale ja olemas. Sellega saab helistada ja kui see käe peal, näeb telefoniäpist lapse täpset asukohta ka. Lähemalt saad sellest avastusest lugeda siit postitusest (link).

Ühesõnaga nägin asjas meile täpselt ideaalset varianti ja nuiasin sugulastelt Myki Touch kella (link) ka Anni 6-aasta sünnipäevakingituseks. Just selle olin välja valinud kui oma lemmiku kolmest Eestil müügilolevast kellast. Sedapuhku juhtus aga nii, et Elisa otsustas selle meile hoopis ise kinkida koos Põnniradari teenuse ehk SIM-kaardiga, mida on kella kasutamiseks nagunii tarvis. Mul ei oleks saanud rohkem hea meel olla ja Ann oli samamoodi õnnest ja ootusärevusest pöörane. :D

Karbist välja

Kohe kui me oma Myki Touch kellaga koju jõudsime, oli tal vaja see karbist välja koukida. Ta oli sellega juba autos kergelt algust ka teinud, nii et karbikaas tuli lahti vähimagi vaevata. Kellapakend on kusjuures äärmiselt kompaktne ja pisike – sisaldabki vaid kella, laadijajuhet ja pisikest infovoldikut. Ann hüppas kärsitult üles-alla kuni mina üritasin rahulikult juhist uurida, et teada mida edasi teha.

Kõigepealt tuli kell rihma seest välja võtta ja umbes kaheks tunniks laadima panna. Punaselt põlev LED-tuledega laadimisjuhe pani iseenesest mõistetavalt A. silmad särama. Hoopis uhkem ju kui tavalised laadijajuhtmed. Küll aga ei jõudnud ta ära oodata kella käepeale panekut ja nõudis, et ma tühja kellarihma laadimise ajaks siiski käele paneks. :D Kella laadimise ajal tõmbasin oma telefoni ära ka MyKi Watch äpi, mille abil saab kella telefonist jälgida ja mudida, aga täpsemaks seadistamiseks oli vaja oodata kella sisselülitamist.

Seadistamine ja Myki Watch äpp

Kui kell laetud sai, lülitasime selle sisse ja ühendasin telefoniäpiga ära. Seejärel sai Ann lõpuks kella käe peale, aga minul algas umbes pooletunnine äpiga tutvumisrõõm. Ideepoolest ei võta esmane seadistamine üldse kaua aega ja saab tehtud tegelikult max 5 minutiga, aga ma tahtsin kõik asjad järele uurida ja vaadata, sest äpp pakub tegelikult suurel hulgal erinevaid võimalusi. Üldiselt aga tuleb luua vaid kasutajakonto ja ongi kell telefoniga ühendatud.

Esimese asjana seadistasin nutikella SOS-kontaktiks enda telefoninumbri. Lisasin ka portsu pereliikmete telefoninumbreid kella telefoniraamatusse ja “lubatud nubrid” all määrasin, kellel on õigus kellale helistada. Veel saab seadetes erinevaid režiime sisse-välja lülitada, valida keelt, helinat ja seadistada, milliseid teateid SMSi või meili teel soovid kella kohta saada. Näiteks “Vajutati SOS nuppu,” “Aku tase madal,” “Kell on käe pealt ära võetud,” jne. Ongi kõik. Lihtne! Üleüldse on äpp tõesti väga lihtsasti üles ehitatud ja ma ei kujuta ette, et kellelgi tekiks probleemi selle mõistmisega.

Esimene slaid – kaart, kuhu märgitud kella hetkeasukoht, signaalitugevus, akujääk, kella liikumiskiirus jms. Lisaks saab kellale helistada või panna kella endale helistama ja määrata WiFi-turvatsoon ehk siis seadistada kodupiirkond.

Teine slaid – samuti maakaart, kuid selline mis kuvab kella hiljutist liikumistrajektoori ehk siis saab tagantjärgi vaadata, mis kella ajal laps kus oli. Saab määrata ka kella liikumiskiiruse piirangut a’la et kui laps liigub kiiremini kui 60 km/h, tuleb lapsevanemale kohe vastava sisuga hoiatussõnum. Veel saab määrata 2 lisa turvatsooni. Näiteks märkida ära lasteaiapiirkond ja et ajavahemikus 9:00-17:00 on kell selles turvatsoonis vibra/hääletu režiimi peal. Kui laps lahkub turvatsoonist, siis jällegi saab lapsevanem selle kohta kohe vastava teate.

Kolmas slaid telefoniäpis on sõnumite jaoks. Seal saab kuulata häälsõnumeid, mille laps on kellalt saatnud ja edastada ise telefonilt kellale hääl- ja tekstsõnumeid.

Neljandal slaidil kuvab mitu sammu laps päeva jooksul teinud on, mitu meetrit liikunud ja palju kaloreid põletanud. Lisaks saab saata lapse kellale südameid (või neid ära võtta), näiteks hea/halva käitumise korral. Selle kohta saan nii palju öelda, et A. puhul on need kellasüdamed küll hea käitumise motivaatoriks, sest tema eesmärgiks on koguda kokku KÜMME TUHAT südant. :D

Viies slaid on põhimõtteliselt äratuskella funktsiooni tarvis. Saab sättida, mis kell telefon “äratab” või midagi meelde tuletab.

Seaded – 1. slaid – 2. slaid

3. slaid – 4. slaid – 5. slaid

Plussid ja miinused

Kogu nutikella olemus, äpis leiduvad funktsioonid ja pakutavad võimalused ongi minu jaoks üks suur pluss, mida on üsna raske kõrvutada võrdväärsete miinustega. Mis ikka saaks maha tõmmata seda plusspunkti, et tean alati, kus laps asub ja saan temaga kontakti? Lisaks meeldib mulle see kellavariant tuhandeid kordi rohkem kui see, et nii väikesel lapsel oleks mingi ekraaniklots taskus, kotis või kaelas. Kell on nii mugav ja seda on ka mugav kasutada. Kella ja selle rihma kvaliteet on ka minu arust üle ootuste head. Seega loodan, et positiivsest küljest saab aimu tänu sellele, et sellesse pikka postitusse suudan 50 plusspunkti kõrvale välja tuua vaid 4 nõrka kohta, mis on minu jaoks isiklikult täiesti üleelatavad:

Puudub laadimisadapter
Nutikella karbist ei leia laadimisadapterit. Laadimiseks sobib kasutada mistahes tavalist USB telefonilaadija-adapterit, seega kui mõni selline on kodus olemas, on kõik okei. Kui aga sobivat ei ole, tuleb see eraldi juurde osta. Ilmselt saab laadida ka läbi arvui USB-pesa, kuid sel teel on laadimiskiirus aeglasem.

Laadimisjuhtme kvaliteet
Kaasasolev tuledega laadimisjuhe osutus meil vigaseks ja ei istunud korralikult kella laadimispessa. Samas nii palju kui tean, siis keegi peale minu pole sellise murega nende poole veel pöördunud. Elisa Eesti tõotas siinkohal pühalikult, et kui kellelgi peaks selline kaablimure esinema, vahetavad nad selle tasuta välja. : )

Kõnekvaliteet
Nutikella kõlar ja mikrofon pole tipptasemel. Samas aga polegi selle vidina peamine otstarve pikki jutuajamisi pidada ja vajalikud kõned saab kenasti tehtud.

Pole veekindel
Ma ei tea miks ma tahaks, et see asi oleks ka veekindel, aga seda ma tahaks. Igasuguseid veeäpardusi juhtub lastel ju ikka. :D

Meie kasutuskogemused

Esimene katsetus kellaga sai Annabelil mõistagi tehtud koos koeratädiga, kes läks veidi pikemale tiirule ja kuna Annil oli kell käe peal, polnud mul ühtegi head põhjust teda kaasaminemast keelata. Selle 15-minutilise jalutuskäigu jooksul helistas ta mulle umbes 3 korda, et ikka kogu aeg teada anda, kus ta parasjagu on. :D

Järgmisel päeval lubasin tal nutikellaga lasteaeda minna. Eelkõige uudishimust näha kui palju samme ta lasteaias päeva jooksul teeb. Ütlesin talle, et ta mulle niisama töö juurde ei helistaks ja kui midagi on, siis õpetajad helistavad vajadusel ise. Ei helistanudki, hoopis häälsõnumeid saatis! Päeva jooksul sain ma umbes 8 häälsõnumit stiilis “Emme, X tegi mulle haiget, “Emmeee, X lõi Y-t!” :D Kui õhtul järele läksin, siis õpetaja selle üle väga rõõmus ei olnud, et tal selline vidin kaasas oli – olla teine terve lõunapikutuse aja lihtsalt oma kellamenüüs ringi swaipind ja kõigi und seganud (sest kõik tahtsid näha, mida ta seal teeb). :D Mis on üsna kummaline arvestades asjaolu, et kellas ei ole mitte midagi “huvitavat” ehk ei mingeid mänge. Sellel on reaalselt ainult viis menüülehte: telefoniraamat, SOS, sõnumid, sammuloendur/häälsõnumid, helitugevus.

Möödunud laupäeval käis Annabel sünnipäeval, kell käe peal. Kuigi ma teadsin, mis kellaks ma talle järele minema pean, helistas ta siiski ise 15-minutit enne peo lõppu mulle, et “Emmeee, sünnipäev hakkab läbi saama. Tule järgi!” :D Selles mõttes hea, et kui sünnipäeval näiteks peaks temaga miskit juhtuma, haiget saama, saab ta ISE otsustada, kas soovib mulle helistada ja varem koju tulla (mida vist muidugi naljalt ei juhtu nagunii, aga vähemalt on VÕIMALUS olemas).

Hea oli kella kasutada ka, kui käisime Tartu linnamaratonil ja ta üksi koos teiste lastega jooksmas käis. Linnas oli palju rahvast ja paljud panid oma lastele käe ümber paberist käepaelad vanema telefoninumbriga. Sama asja rakendatakse üleüldse igasugustel rahvarohketel üritustel ja ikka kostab vahel kõlaritest, kuidas mingi laps kuskil infoleti juures oma kadunud ema taga otsib ja ootab. Nutikellaga on muretu – saab asukohta jälgida või teineteisele helistada! : )

Myki Touch laste nutikella saab osta Elisa Eesti esindustest. Põnniradari kohta rohkem infot siit.


Kas selline nutikell leiaks ka teie peres kasutust?
Kui sul on kella või selle kasutamise kohta küsimusi või soovid oma kogemust jagada, siis tee seda kommentaarides. 

2 kommentaari

  • kaidi

    Mina ostsin ka selle kella oma lapsele sünnipäevaks. Kahjuks kasutamiseni ei jõudnud, kuna sim-kaardi pesa oli vigane.
    Nagu sulle, öeldi ka meile, et see on esmakordne juhtub, bla-bla. (ma ei usu seda juttu)
    Minu laps seega pidi oma sünnipäeva kingi kohe loovutama (asenduseks ei saanud midagi), et seade saaks minna hooldusesse ja veeta seal 2 nädalat.
    Samal ajal pean maksma kuutasu ikka edasi, absurdne.
    Ma olen praegu Elisas väga pettunud.

    • Katre

      Mul päris mitmel tuttaval (ja tuttava tuttaval) on see kell ja neil ei ole samuti probleeme olnud. Sellest statistikast järeldasin, et defektne toode pigem ei ole väga sage nähtus. Täiesti mõistetav, et sellisel juhul on pettumus, et uus asi, kingitus ja ei saagi kasutada. Meil endal esines selline asi eelmisel aastal ühe mänguasjaga, mille laps jõuludeks sai. Tuli kohe tagastada ja pidi paar nädalat ilma olema. Küll aga saime vastutasuks lõpuks uue toote ja minul sellist pettumust edasimüüja firmasse seetõttu ei ole. Olulisim on ikkagi, et asi vähemalt lahendatakse. : )
      Loodan, et teil ka ikkagi laheneb kenasti ja saate töökorras kella, millest jätkub ka kasutusrõõmu. Think positive! :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga