Kuidas ma päev enne jõule korteriukse taha jäin #2

See lugu on hetkel meeldetuletuseks mulle, et sellised jutud tuleb kirja panna ikka vahetult pärast nende juhtumist, mitte viis päeva hiljem. Lihtsalt ei olegi nagu midagi enam rääkida sellest, kuigi tollel õhtul olin emotsioonidest nii üleküllastunud, et see pool tundi korteri ukse taga istumist väsitas mu vaimselt lihsalt nii läbi. :D

Igatahes, kell oli mingi üheksa kui me jõudsime just oma jõulusöökide shoppingult tagasi koju. Mina läksin Annabeliga üles tuppa, Keio jäi toidukottidega veel autosse ja pidi minema sõbraga kokku saama. Siis aga otsustas Keio, et tahaks toidukotid ikkagi ka tuppa tuua enne ja hakkas lumepallidega akent loopima, et ma aknale läheks vms, sest süsteem oli selline, et uksekoodiga ei saa pärast kella 9-t õhtul enam ust avada ja korterivõti oli minu käes. Telefon mul muidugi, nagu ikka, hääletu peal. :D

Natuke otukas, nagu ma olen, ei viitsinud ma reageerida ka Keio lumepallide loopimisele aknale, sest mõtlesin, et ta niisama trollib mind ja tahab mingitsorti tähelepanu. No et las loobib siis oma lõbuks. :D Annabel oli ka juba üsna väsinud, soojendasin talle õhtupiima ja plaanisin teda varsti magama panna.

Mingi hetk siiski vaatasin aknast välja ja Keio osutas justkui alla välisuksele ja sain justkui aru, et tahab, et ma ukse lahti teeks. Äkki siis ei lähe sõbraga kokku saama? Ei tea. Igatahes võtsin siis Annu süll, korteriukse sneprinupu lükkasin üles niimoodi, et ta ust lukku ei paneks ja hakkasin alla minema. Poolel teel aga nägin, et Keio sõitis autoga minema.. okei, noh, ta siis vist arvas, et ma ei tule uksele. Igati naljakas olukord. :D

Pahandasin omaette ja hakkasin tagasi üles minema ja avastasin korteri ukse ees, et noh, nagu ma eelmises postituses ütlesin, UKSEL POLE JU LINKI, millest seda lahti teha. Ehk et mu korteri uks põhimõtteliselt ei olnudki lukus, vaid et ma ei saanud lihtsalt sisse, sest ma ei saanud ju linki alla vajutada. “KAMMOOOON”, mõtlesin. “Mida ma NÜÜD teen?” “Kuidas ma JÄLLE NII LOLL olla sain?” “AGAIN!!???”

Olin susside väel. Annabel ka lühikese varrukaga. Natuke aega enda peale pahandanud, tuli hakata ratsionaalselt mõtlema, mis edasi teha, sest ega Keiot ei olnud ka lähima tunni jooksul tagasi koju oodata. Tuli meelde, mis mulle eelmise juhtumi peale öeldi, et ukse avamiseks ei pea kutsuma lukumeistrit, vaid on olemas keegi imemees, kellel on kõikide korterite võtmed ja kelle saab kutsuda ust 30/50 euri eest avama. Jälle põhjust enda peale pahandada, sest mul oli juba poes väga sitt tunne, et meil jõulushoppingu peale ilmatuma raha läks. Ega ei tahtnud küll enda lolluse tõttu veel 50 eurot vaesemaks jääda (30 euri on ukse avamine 9-st viieni ja muul ajal 50 euri).

Siiski ei olnud mul soovi unise lapsega tund või, jumal teab, rohkemgi koridoris passida ja Keiot koju oodata, kes siis nagunii oleks pidanud sellele ukse avajale helistama, nii et oli vaja sebida telefon, et sinna kohemaid helistada. Kõigepealt läksin tolle naabri ukse taha, kelle abiga ma eelmisel korral trepikotta sain, sest tema oli mu saamatusega ju juba teadlik. Tema aga uksele ei tulnud.

Kartes, et äkki kõik inimesed ei oska inglise keelt (sest mina ju ei oska soome keelt), hakkasin edasi vaatama ustel olevaid nimesilte, lootes leida midagi, mis ei ole väga soomepärane. Leidsin kellegi Clörley ja lasin kella. Kuulsin toas koera haukumas ja ringi jooksmas, aga uksele jällegi keegi ei tulnud. Edasi läksin korrus allapoole, kus oli uksele kirjutatud *****holm ja lasin kella. Uksele tuli üks vanaproua ja esimene kiirmõte oli, et daaah, no tema ju küll inglise keelt ei oska. Siiski ütlesin “Moi” ja küsisin “Can you speak English?” Ta vastas vaikselt “Yes…” HALLELUUJA!

Kirjeldasin ärevalt oma olukorda, mis oli juhtunud ja et mul oleks vaja telefoni, et kuskile kellelegi helistada. Et ma päris täpselt ei teagi, kellele, aga mingile imelisele inimesele, kes oskab kõik uksed maailmas avada. Leidsime selle numbri kahepeale tõesti trepikoja stendilt ja ma lasin temal helistada ja soome keeles olukorrast rääkida. Et vast lihtsam kõigile. Ta tegi seda. Ühel hetkel siiski andis telefoni mulle ja pidin seal inglise keeles pusima, mis juhtunud oli.

Ta tahtis teada minu soome isikukoodi ehk henkilötunnust, et kuskilt andmebaasist mu kohta infi tsekkida, aga sellist imekoodi mul paraku veel ju ei ole. “I just moved to Finland last week,” korrutasin ma talle päris mitu korda. See ei olnud tema sõnutsi just kõige parem, et mul seda asja ei olnud. Ka ei olnud hea, et ma ei teadnud, kas meil on ja KUS üldse on meie uue korteri üürileping ja kas minu nimi ka sinna sisse on märgitud kui kaasüürnikuna. Veelgi tobedam olukord. Mul oli lõpuks tunne, et inimeseda arvavad, justkui tahaks ma võõrasse korterisse vargile tungida. :D Ahjaa, Keio soome telefoninumbrit ma ka peast ei tea (eesti oma teadsin, aga see polnud tal parajasti käigus), seega ei saanud talle ka helistada, et ta koju kutsuda või üürilepingu kohta midagi küsida.

Igatahes öeldi, et kuidagi on vaja ikka tõestada, et ma seal elan ja noh, ma pakkusin siis välja, et ma võin täpipealt öelda, kus toas mis asjad on ja mis värvi nad on. Et ma TEAN KÕIKE! Ja noh, et kui ma korterisse saan, siis ma saan mehele helistada ja küsida, kus see üürileping ka on, kui meil see üldse on. Lõpuks oli ta nõus kohale sõitma ja ütles, et mingi pool tunnikest läheb. Thank god!

Soome vanaproua, kelle korteris me olime, tegi mulle teed ja istusime köögilaua taha maha ja heietasime vaikselt oma elu pisiasjadest. Noh, ühesõnaga tutvusime. Et kes meie oleme, miks me siin oleme ja mis meile plaan Soomes on ja kuidas tema eluke on ja sugulased ja muud. Hästi-hästi tore proua oli. Selline vanaemalik ja mõnus. :)

Ühel hetkel siis lasti uksekella tema juurde ja ukse taga oli see võtmetega võlurmees, kellele sai öeldud, et ma alumise naabri juures ootan. Läksime üles minu korteri ukse taha ja ta proovis ühte võtit ja proovis teist ja lõpuks avas selle goddamn ukse! Läksin tuppa ja jooksin kohemaid padja alt telefoni võtma, et Keiole helistada ja küsida, kus üürileping on. Ütlesin ka tollele mehele, et ta hetke ootaks kuni küsin kus üürileping on ja olin paar sõna Keioga jõudnud telefonis rääkida, kui too korteriukse kinni lükkas ja minema läks.

“Eeee… wtf? Ta läks just minema,” ütlesin Keiole ja vaatasin veel köögiaknast, kuidas ta üleüldse autoga minema sõitis. Olin ikka veel segaduses, et “Kas ta siis ei tahnudki mingit tõestust? Üürilepingut näha? Mind 50-eurot vaesemaks röövida? Ooookei siis… fine by me.“

Ja nõnda see lugu oligi. Mõtlesin jõululaulu lauldes, et küllap “It’s the most wonderful time of the year” ja inimene tegi lihtsalt mulle ühe üüratuma heateo. Et küllap see, et olid jõulud ja et ma ühe näljase ja unise armsa beebiga olin, päästsid mind sellest, et ma peaksin enda nii idiootse lolluse pärast selle raha välja käima. Mul oli hea meel ja ma võlgnen talle tuhat tänu! Aga ma oleks teda reaalselt ka tänada saanud ja minu arust oli natuke imelik, et ta niisama ukse kinni lõi ja minema läks.. loodetavasti ei saada hiljem arvet koju, kui ma siin enne õhtut hõiskan. :D

Keio aga leidis, et eks ma olin selle seikluse natuke ära teeninud ja loodetavasti NÜÜD ENAM nii ei juhtu ja et sain oma õppetunni kätte. Mina aga arvan, et kindlasti suudan ma veel nii paar korda sellise jamaga hakkama saada, et ma ukse taha jään, aga ma tahaks pigem loota, et mul siis telefon kaasas on ja et meil selleks ajaks juba teine korterivõti ka olemas on. ;)