Kui vaid kodust lahkumine nii keeruline poleks…

Appi! Täna lähme me Annabeliga laevale ja Soome issile ja vanaemale külla. Esiteks ma vihkan seda, et ma nii vara pean kodust välja minema. Laev läheb alles pool 2, aga kodust pean lahkuma juba pool 12, et pool tundi trollis loksuda ja oma pool tundi kaubamaja juurest D-terminali minna ehk siis mingi 45 minutit varem kohale jõuda. Järgmiseks põen ma seda, mis seal terminalis toimub, et kui edukalt ja hästi ma leian üles koha, kus ma oma piletid kätte saan ja kuidas laevale saan. Ma tean, et see pole tegelikult mitte midagi keerulist, aga kuna ma olen vist ainult ühe korra elus varem niimoodi ise üksinda Soomes käinud, siis kindlalt ei tea, kus täpselt midagi on ja ikka natuke põen, et maha jään.. õigemini hiljaks pigem.

Eile oli meil väga pikk päev, kuna käisin töökaaslastega meie töökoha lõpupidu tähistamas. Läksime Annuga kodust välja lõuna paiku ja jõudsime koju alles.. umbes pool kümme õhtul, pimedas. Olgugi, et Annabel end seltskonnas ilusasti üleval pidas ja vankris natuke põõnas, ärkas ta koju jõudes siiski üles ja tema ööuni sai algust alles kell pool 12, sest mul ei olnud aega temaga väga tegeleda, nii piinlik kui see ka pole. Õnneks ta muidugi ei nutnud, vaid hoopis uudistas huviga asju, mis ma linna pealt skoorisin. Mul oli hoopis aktuaalsem mure, nimelt KUHU MA OMA ASJAD PANEN?

Annabeli asjade jaoks on mul ideaalse suurusega kott, kuhu mahuvad kõik tema asjad ära ja mis mahub ilusasti vankri alla korvi. Aga minu asjad? Tore on muidugi see, et mul ei ole spordikotti, sest ma lükkan selle ostmist alati edasi. Ma olen seda, et mul spordikotti pole, kirunud sellest ajast saadik, kui ma.. Viljandist ära kolisin, Tartusse. See oli oma neli aastat tagasi, aga kuna ma kuskil kaugemal käin vaid paar korda aastas, siis olen alati kuidagi hakkama saanud. Suure peavaluga muidugi, sest alati kui kuskile vaja minna on, vannun ma, et ostan kohemaid esimese asjana endale spordikoti – kaua võib! Siiani ostan.. ja nüüd jälle kirun, et mul ainult käekotid on, sest oleks ideaalne spordikott üle õla visata ja minna.

Mul on ka suuremaid käekotte, millega kuskil käies need alati tössid on, sest mul pole sinna peale rahakoti ja joogipudeli suurt midagi panna, aga nüüd, kui on vaja riideid vedada, siis jäävad need ometi väikeseks. Imelik on ju kolme käekotiga minna? Appi. Ma ei tea, mis saab ja ma ei tea, mida kaasa võtta. Plaan on seega vedada võimalikult vähe ja sundida end kandma lihtsalt riideid, mis ma kaasa võtan ja mitte pirtsutada. Aga naisena tahaks ma ju igal hommikul kapi lahti lüüa ja seal ees tund aega nõutult vahtida ja mõelda, mida ma selga panen. Mõistlik oleks minna tossudega, sest ma käin igapäevaselt vabal ajal nendega, aga äkki me läheme kuskile, kus ma tahaks naiselikum välja näha? Siis oleks ju saapaid ja mantlit vaja.. ja need võtavad ju ilmatuma ruumi. :S

Üks plaan on muidugi hoopis Soomes äkki leida aega, et shopata.. kui ma endale üldse midagi leian, sest see on ka juba omaette probleem, sest ma lihtsalt ei leia endale kunagi midagi. Aga kui leiaks, siis saaks vanad riidenäkatsid sinna jätta ja Keio saaks nad kunagi autoga siia tagasi tuua. Ja muidugi oleks ideaalne ka endale äkki lõpuks ometi see spordikott ära osta. Alles paar päeva tagasi oli ju emapalga päev.

 Ja ma ei tea, kas oli see reisiärevus või lihtsalt unetus, aga ma magasin jupiti väga erksat und ja ärkasin pidevalt. Mis kõige hullem, minu arust tegi seda sama minu järgi ka Annabel,  justkui oleks ta taibanud või tundnud, kui rahutu ja ärev mina olen ja ei suutnud ka rahulikult lebada. Seega ma ei tea, kui palju tema magada sai. Võib ju näpud risti panna ja loota, et ta siis vankris magab? :D