igapäev

Kui negatiivsus su läbi närib…

“Mina ei tea, mis minust saanud on. Ma ei tea, kes ma olin ja ma ei tea, kes ma tahaks olla. Ma tunnen, et ma olen tühi kui õhk ja täiesti ebaoluline mutter kogu maailma kooshoidmiseks. Mis on kõige mõte? Ühel hetkel me läheme ju niikuinii…”

Selliste mõtetega alustasin ma uut aastat ja selliste mõtete vältel on kulgenud vist enamik mu möödunud aastast. Päris nukker, mis? Jah… Ma saan siinkohal öelda, et 2016.aasta oli mu elu kõige mõttetum ja väärtusetum aasta üldse. Tunnen, et justkui ei jää muud üle kui et tuleb silmad kinni pigistada ja teeselda, et seda pole kunagi olnudki. Parem üks aasta tühimikku, kui meenutus sellest, milliseks see mind muutis. Paraku aga tuleb tagajärgedega tegeleda ja analüüsimata ei saa kuidagi edasi minna.

Ega see aasta nüüd nii masendavalt ka tegelikult ei algand. Positiivne on see, et mu peas on ühtlasi ka mõtted, kuidas elada nii, et sellest aastast ei saaks samasugune nagu eelmine oli. Mis teeks mind õnnelikuks? Mis muudaks mu rahulolevaks? Mis paneks mind taas kõiki maailma värve nägema? Need küsimused tunduvad igatahes rohkem edasiviivad, kui need, millega ma seda postitust alustasin. Vähemalt üritan ma aru saada, kuhu võiks jõuda, isegi kui ma aru ei saa. Vähemalt ma üritan… :D

Eelmise aasta kokkuvõtteks nii palju, et pealtnäha nagu ei olegi midagi öelda, aga samas ei saa öelda ka, et oleks sisutühi aasta olnud. Tegelikkus on lihtsalt niisugune, et kui hakata seda lahti harutama, võiksin sellest kirjutada vähemalt 100-leheküljelise raamatu, ehk rohkemgi.

Mul on pidevalt häbi oma elu pärast ja see rusub mind. Nagu teate, algas kõik sellest va kuradima lahkuminekust. Mul oli häbi, et minu pere purunes, kuigi see on tänapäeval ju täiesti.. arvestatav pilt. Paraku ei olnud see minu ideaalpilt ja mul oli ENDA ees häbi. Ja edasi süvenes see häbi, nähes kuidas elavad teised ja kuidas elan mina. Ma tean, ma tean, et ega teiste järgi ei saa elada, aga kui teiste elu kulgeb sinna suunas, kuhu minu ideaalidki, siis eks see ikka muserdab – et miks minul ei lähe nii? Ja jällegi.. ma tean, ma tean, et kõige suunas tuleb ka ise pingutada ja rühtida, aga teinekord kaotad sa selle oskuse oma negatiivi keskel lihtsalt täiesti ära ja ma olengi kuskil punktis, kus ma ei oska kuskile edasi liikuda. Ma ei oska teha mitte üht sammu, mis mingigi mäe liikuma paneks.

Ma pean ütlema, et eelmine aasta algas pööraselt kenasti ja ma olin nii lootust täis. Rohkem lootust ja unistusi ja uskumusi ja rõõmu täis, kui ma võib-olla kunagi üldse varem olnud olen. Ma olin nii positiivselt meelestatud. Minus oli nii palju motivatsiooni ja ma olin enam kui kindel, et ma saan üsna pea kõik, mida ma tahan. Kõik sai justkui ainult hästi minna!

Paraku tunnen ma, et kohtumine ühe inimesega hoopis võttis minust ja minult selle kõik. Neelas tasapisi endasse ja kahmas endale. Mis kõige hullem, ega ta seda minult võetut endale siis ometi ei jätnud, vaid lihtsalt kiskus minult ära ja viskas prügikasti, nii et kasu polnud sellest ei kellelegi. Mulle tundub, et tulemusena oli lihtsalt kaks katkist inimest maailmas juures. Ehk siis.. täiesti mõttetu. Ma olin tegelikult juba enne tutvumist natuke katki, aga seda enam pahandab mind tagantjärgi see, et ma rääkisin inimesele oma suurimatest hirmudest ja minevikumuredest, et ta teaks, kuidas nendega toime tulla, aga tema vastupidi… kasutas neid lõpuks minu vastu ära ehk tegi mulle haiget kõige hullemal moel, mida ma ette oskan kujutada.

Ilmselt pole küll viisakas oma koormat kellegi teise kanda lükata, aga mu mõistus ei ole ka pärast mitmekuulist rahu ja vaikust suutnud omaks võtta seda käitumist, mida kogesin ja seda, kuidas mind koheldi. Kuidas ise rumalalt andsin endast palju ja vastu sain lugupidamatuse, pidevad valed ja muudlaadi manipuleeriva käitumise, mis tingis selle, et ma vaevu julgesin hingatagi – äkki teen ka seda valesti. Selline asi ju.. laastab ometigi?

Nagu öeldud.. aasta algas kenasti ja kuni juulikuuni on mu mälestustes enamjaolt ilusad hetked. Eks allakäiku oli varem märgata, kuid juulist alates oleks ma justkui kuristikku kukkunud, sest enam tagasi jalule ma tõusta ei suutnud. Aina langesin ja langesin ja miski ei peatanud seda. Lausa uskumatu on mõelda, et POOL AASTAT oli nii halb. Pool aastat on ju kohutavalt pikk aeg. Mulle tundub, nagu oleks kõik alles äsja olnud, aga kui ma mõtlen sellele, kui kaua see kõik kestnud on, siis ma mõistan, kuidas see minu üle nii tugevat võimust on võtnud.

Aga ma ei taha SELLEL võimusel võita lasta. Ma tahan tugevam olla… ja ma tahan õnnelik olla. See ju peakski olema elu mõte? Et püüda olla rahulik ja õnnelik ja elu nautida. Ja ma tahan pigem seda, kui edasi kulgeda selles rütmis, mis mind viimased pool aastat endas on hoidnud.. ainult, et ma ei tea, kuidas ja kuhu edasi minna.

Kui ma mõtlen asjadele, mis mind õnnelikuks on teinud, siis üks neist on paratamatult blogimine. Seega.. tundub nagu loogiline, et ma pean siis kasvõi väevõimuga end lihtsalt sundima seda tegema, seni kuni ma ikka ree peale tagasi saan? Ma tahan öelda asju endast välja ja nende seeshoidmine lihtsalt on mind muserdanud rohkem kui oleks võinud arvata. Ma tahan blogida! Aga ma ei oska.

Muidugi mõista teevad mind õnnelikuks ka arvutimängud. Kui ma mõtlen toredatele seltskondadele, kellega ma olen neid hetki mängides veetnud, siis ei teki mulle iialgi ühtki pahamõtet. Ainult nali ja naer ja head emotsioonid. Mulle meeldis striimida. Kuigi mul on alati olnud tahe olla muidugi kõige parem ja vaadatum ja kohe nullist sekiga sajani saada, siis uskumatul kombel ei lugenud mulle striimimise juures üldse see, kas mul vaatajaid oli või kui palju neid oli. See tegevus ise pakkus nii palju meelerahu ja kasvatas mind seesmiselt tugevamaks ja enesekindlamaks. See oli väärtus, mida see tegu mulle andis. Paraku.. noh.. selle jaoks ei jagu lihtsalt aega lapse kõrvalt.. vist? Või noh, ma isegi olen mõelnud, et kui VÄGA tahaks, siis natukene jaguks, AGA siis tuleb mängu see fakt, et ma pole enda näo eksponeerimisega enam sina peal. :D Ma lihtsalt näen enda arust välja jubedaim, kui ma kunagi näinud olen. Kõik power on minust välja imetud.

Ja siis on veel üks nipet-näpet asi, mis nagu rõõmu valmistaks, aga mille jaoks ma lihtsalt motivatsiooni, aega, viitsimist või muud säärast ei leia. Sest oma negatiivimullis olles on ju hoopis lõbusam aina vinguda ja vinguda ja vinguda. Aga ma vähemasti annan endale mõista, et peab kätte võtma. Peab!

Seega, armas-kallis 2017… Ma ei julge seda aastat enam alustada nii lootusrikaste ja unistust täis mõtetega, kui eelmist, sest noh.. nagu öeldud, olin ma eelmise aasta algul meelestatud maksimaalselt positiivselt ja kõige selle kokkuvajumine oli kõige suurem tagasilöök mu jaoks üldse.. Küll aga alustan ma seda oma TAGASIHOIDLIKE mõtete ja soovidega ja üritan kasvõi tibusammul ohjad jälle enda kätte võtta.. aga armas 2017.. ära löö mind jälle näkku! Ära ole douche, nagu su vend ’16. :)

19 kommentaari

  • Ell

    Väga kahju on seda lugeda.. Aga kindlasti pole Sa väärtusetu, Sa saad ju üksi hakkama oma imearmsa tütrega :)

    Minu jaoks tõotab 2017 tulla selline aasta. Veeretan pikalt oma peas mõtet see asi ära teha kuid samamoodi.. Häbi häbi häbi! Mida arvavad teised, mida ma valesti teinud olen? Mismooodi ma hakkama saan üksi? Oeh… Aga kõik möödub, ka Sinu jaoks. Varsti on kõik paremini :)

        • Katre

          Noh, ma ütleks et üksi saab hakkama küll, kui pere toetab. Ja ma tean, et teiste silmis pole see mingi häbi, olla üksik. Pigem just vaadatakse ja võetakse tugevama isiksusega, kui toime tuled. :)
          Ma ei tunne, et teiste ees häbi oleks, vaid ma iseenda ees. Iseenda unistused purunesid ja iseennast justkui eksitasin, vedasin alt jne. Ja mulle tundub, et see häbi ei kao enne, kui kellegi leian.. aga et kedagi leida, peaks ju enne ennast armastama.. seega olen surnud ringis. :D

  • Punapea

    Ma loodan, et see väljakirjutamine on sinu jaoks terapeutiline ja teeb olemist paremaks ka, igatahes on hea kuulda/lugeda, et jälle kirjutad :) Hoian pöialt ja loodan, et kõik läheb hästi – tunneli lõpus on ometi valgus ! Peaasi, et manipuleerivast/halvast suhtest välja said, sest sedagi on raske teha ja siit edasi, kuigi praegu võib olla väga mannetu tunne, saab ainult paremaks minna :).

  • Eneli

    Mina soovitaksin Sul lugeda ning tegeleda rohkelt just iseendaga, mõtiskleda ja analüüsida. Loe ning õpi tundma iseennast! Näiteks Echkart Tolle, Luule Viilma ja David Deida raamatutest olen mina väga palju enda jaoks leidnud :)
    Iti pani ka just hiljuti enda blogis head mõtted kirja, ma ei hakka neid duubeldama, loe ise, ehk leiab ka motivatsiooni – http://www.itijblog.com/2016/12/minu-tee-eneseabi-juurde-moned-raamatud.html
    Kindlasti loe ka sealseid kommentaare, saad ehk samuti mõtteid ning lugemiseks inspiratsiooni!

    Ole tubli ja pikk pai ka su tirtsule! :)

    • Katre

      See oli Iti terve blogiajaloo kõige asjalikum postitus mu meelest, kus ma sellest blogist mingit kasu või emotsiooni ka suutsin lõigata. :D Muide, paljud on mulle just öelnud, et ma analüüsin LIIGA palju. Enda jaoks tunnen, et see on lausa vajalik, sest minule selline uisa-päisa elamine ei ole kunagi omane olnud. Asju peabki kalkuleerima ja analüüsima, et neist õppida. Igaüks omamoodi.
      Seda positiivset zen-teed, mille paljud on leidnud, sellest loen alati pisikese kadedusega. Mul on tohutult hea meel, kui inimesed on selle paiga ja rahu endas leidnud, aga see tekitab minus alati selle, et kuidas mina seda leida saaks. Ma olen nii põikpäine, et ma ei taha pooltest enda külgedest lahti lasta, aga mulle tundub, et “õnne” leidmiseks peaksin ma end kardinaalselt muutma.. see aga tundub kuidagi väga vastuoluline ju minaks olemisega. Ma poleks ju enam mina, kui ma hakkaks olema keegi teine.
      Ma üleüldse arvan, et ma teoorias tean õnnelikolemisest ja oma rahu leidmisest väga palju. Ma olen palju kuulnud, lugenud ja näinud. Ma tean, mida peab tegema, aga miski minus takistab mul sammuma hakata. Ja just ma arvan, et see, et ma kardan paljudest asjadest, mis mind minu arust defineerivad, lahti lasta. :)
      Aga aitäh sulle! :)

      • Helina

        Appi, nii mina. Ega minulgi 2016 teab mis ideaalne olnud, üsnagi karm oli, ent tahaks loota, et selle kõige läbielamise tulemusena leian ka lõpuks end nii nagu ma olema peaksin.

  • Nell

    Põdemine ja madalseis käivad asja juurde, enne edasi minekut tuleb läbida kõik leina etapid (eitus, masendus, leppimine…). Ja mis lahkuminekusse puutub siis kohe kindlasti on parem saada veidi haiget kuid minna edasi, selle asemel, et olla mittetoimivas suhtes ning vinduda… Ma ei mõista inimesi, kes teevad haiget sellele, kellega koos on aga ma tean, et ka sellest saab ajaga üle. Ning ühel hetkel läheb maailm jälle värviliseks ning hakkad inimesi usaldama.
    Loodan, et sinu 2017 tuleb värviline ning jälle hakkavad iganädalaselt ilmuma blogipostitused!

  • T

    Nii kurb on lugeda sellist postitust.
    Lahkuminek ei ole kunagi kerge ja enda võrdlemine teistega .. on nii tavaline aga nii ebavajalik!
    Sellest ülesaamine ei juhtu ka üle öö ja võib vabalt võtta aasta.

    Juhul kui Sul ei lähe paremaks, ära karda pöörduda abisaamiseks ka arsti juurde. See ei ole midagi häbiväärset ja kahjuks üsna tavaline.. ka meie eas. Räägitakse koguni mid-20s kriisist;)

    • Katre

      Ma olen sellele väga palju mõelnud ja ma ei kardagi seda teha. Pigem pole leidnud, et kuhu minna ja neid asju rohkem uurinud, kes oleksid pädevad, vastuvõtuajad sobiksid ja rahakotti oluliselt ei kergendaks. Muidugi mõistetav, et neile ka vaja palka maksta, aga eks seni saangi enda analüüsiga ise hakkama. :P

      • Perearstidel on lausa eraldi fond psühholoogi juurde saatmiseks. Ja Tartu linna elanikud (sissekirjutusega) saavad ka mu arust nõustamis- ja kriisiabikeskusest lausa tasuta abi.

        Ja kui miski muu ei aita, siis tuleb korra psühhiaatri juures käia ja ära rääkida, mis värk on. Nemad saavad ka haigekassa rahadega Sind suunata :)

  • A.

    Seda oli kurb lugeda, sest leidsin suhteliselt sarnaseid emotsioone sinu jutust. Minu masendus hakkas pihta sügisest. Tegelikult ma üsna kindel et oli mingi punkt kus vajasin juba arstiabi aga ma ei tea, pingutasin ise edasi. Selline tunne nagu suur ja raske koorem oleks õlgadel eksole :D. Ja see koorem muudkui surub allapoole, vajutab mööda maad nii hullusti et ise ka ei usu.

    Sel aastal oli mul isegi kergem tunne, a la jess see nõme 2016 on lõpuks seljataga :D. Aga no probleemid on ikka alles…

    Siiski siiski, saame kõigest üle! Millalgi tuleb see päike ka välja, ausalt!

  • Pole

    Minul on elukestev depressioon. Ma ei tea kas sellest on v6imalik vabaneda, kuid loodan, et 6pin v2hemalt sellega elama. See t2hendab seda, et tuleb ette nii halvemaid kui paremaid aegu – k6ige olulisem on mitte lasta negatiivsel enda sisse pesa ehitada, vaid alati proovida n2ha laiemat pilti. Ja teadvustada endale, et iga m66na j2rel on t6us.
    Minu viimane madalseis kestis paar aastat ja tundus, et midagi ei muutu. Samuti vaatasin teisi elu ELAMAS ja mina lihtsalt eksisteerisin ja kulgesin ilma, et oleks millegi erilise yle r66mu tunda.
    Yks suvalisel hetkel tehtud otsus viis teisen ja teine kolmandani ning ootamatul hetkel liikusin l6puks sammukese nullpunktist edasi. Mind aitas see, et sain omale viimaks t66 mis t2itis m6ne t6himiku mis enne rususid – andsid mulle iseseisvuse, kindlustunde ja v6imaluse enesearenguks. Ja need omakorda aitasid enesekindluse ja motivatsiooniga mis siis omakorda m6jutasid ka teisi elulisi aspekte.
    Ehk siis, astu vahel natukene mugavustsoonist v2lja, 2ra v6ta omale kinnisideid, vaid lihtsalt tee ja vaata kuidas l2heb. Kui ei 6nnestu, siis proovid muud moodi, aga iial ei tea millal v6ib juhtuda midagi sellist mis sind tagasi jalgele motiveerib.
    See v6ib olla t2iesti suvaline asi suvalisel hetkel mis eluvaimu tagasi toob, lihtsalt tea, et m66nad ei kesta igavesti.

  • Janar

    Mina ütlesin sulle alati, et sa oled ilus, ükskõik kas sa tahtsid mind näha or no. A’la ütlesid et sa pole sättinud ennast jne? Miks sa peaksidki? Sa oled ilus inimene Katre. Hate me forever.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga