Kui ema on laisk, tuleb ohjad enda kätte võtta

Mõni kuu tagasi kaebasin ma siin selle üle, kuidas Annabeli unerežiim paigast on ja ta poole ööni üleval on ja seejärel poole päevani magab. Nipp, et seda režiimi parandama asuda, seisnes selles, et päevaga tuleks varem alustada, sest loogiliselt võttes väsib laps siis varem ära ka ja saab normaalsemal ajal magama. Ma panin vist mingi nädal aega endale lootusrikkalt äratuse kella 9-ks hommikul helisema, aga kuna ka mina olin selles hilja magamasaamise režiimis nii tugevalt sees, ei tõusnud ma iialgi äratuse peale üles. Panin äratuse kinni, mõtlesin südamest tõotades: “Homme tõusen varem, ma luban,” ja magasin edasi. Ma vist polekski iialgi suutnud hakata tegelikult varem oma päevadega alustama, sest mulle meeldib poole päevani magada, aga kui Annabel seda märkas, et ma jätkuvalt niimoodi laisklen ja midagi ette ei võta, võttis ta ohjad enda kätte ja tõusis ühel päeval lihtsalt kell üheksa üles.. ja hakkas kõva häälega jutustama, et mina ka enam pikemalt pikutada ei saaks. Sellest päevast alates algavadki meie päevad varem ja Annabel saab õhtuti varem magama.

Ka täna olin ma oma laisas mullis sees ja kuigi me olime Annabeliga juba hommikust saati üleval, polnud ma siiani viitsinud ta riideid vahetada. Meil on nimelt selline süsteem, et öösel panen talle ikka tuduriided selga ja hommikul ärgates siis päevariided. Kell oli juba kaks saamas ja Annabel vedeles ikka veel tudukombes, vaeseke. Jälle leidis ta, et ega niimoodi elada ei saa ja kui mina laisklen, siis peab ta mulle ise kuidagi märku andma, et riided tuleb viivitamatult vahetada. Annabel kõhutas mängumatil ja hakkas järsku kõvemat häält tegema ja kurtma. Mõtlesin siis, et söögiaeg (idee poolest pidigi olema), aga kui Annabeli sülle võtsin, märkasin hoopis, et ta oli end nii täis lasknud, et tudukombe oli ka kõik oranžilaiguline. Ega mul ei jäänudki siis enam muud üle, kui lõpuks see kombekas tal seljast ära võtta ja nende hommikuste protseduuridega pealelõunat lõpuks alustada. Lisatööna karistuseks sain veel käsitsi kakaplekikesi ka pesuseebiga riietelt välja küürida. :D

Eks selliseid juhtumeid on meil veel olnud, kus ma tean, et miski ootab Annabeliga seoses tegemist, aga muudkui lükkan edasi. Tegu on kas naljakate kokkusattumistega või kummalisel kombel paistab, et temas on kohusetundliku inimese pisikut (mis on minu ja Keio vastand, aga miinus ja miinus teevadki kokku plussi?), mis on ainult positiivne. Igatahes said riided lõpuks vahetatud, laps söödetud ja lõunaunne pandud. :)