Hambaarsti juures
igapäev,  Laps

Koroona ajal arstiabi saamisest

Kes minu instagrami või facebooki lehte jälgib, see tõenäoliselt on kursis, et pühapäeva hommikul jagasin ma story’t, kus Annabelil oli silmnähtavalt parem pool näost paistes. Tegelikult oli tal see paistetus juba laupäeval, aga laupäeval olin üsna rahulik selles osas, sest ma mõtlesin kogu aeg, et see on tagumise purihamba lõikumisest tingitud, mis peaks ~6-aastaselt tulema. Poolteist kuud tagasi käisime alles ka hambaarstil, kes juba siis mainis, et hambarivi lõpust on igemed punnis ja sinna on uusi hambaid oodata. Ju siis ju tulevad ja ju siis lõid ka suu sedasi paiste…

Õnneks aga on inimesi, kes mu story’de peale vahel ka reageerivad ja ma ei tea, see on nii tore. Päris paljud kirjutasid sellel teemal, rääkisid et nende lastel on tagumised purihambad vaevusteta lõikunud. Paar inimes ütlesid, et see ei ole kindlasti väga normaalne, et hamba lõikumisest sedasi paiste lööks ja et tegu võib olla pigem põletikuga. See hambapõletiku mõte oli mulle esmalt täiesti vastumeelne, sest no kuidas kurat tal saab mingi hambapõletik järsku välja lüüa. Alles ju sai hambaarstil käidud, auke ei ole ja kõik timm. Pühapäeva õhtul aga Annabeli hambaid pestes otsustasin natuke lähemalt kiigata, mis seal suus toimub ja tuvastasin, et valulik koht ei ole üldse seal taga, kuhu uut hammast oodata on, vaid rohkem nagu lõuas ja eesmiste hammaste pool. Palavik oli ka 38, mis justkui peaks pigem viitama põletikule.

Kui muidu oli mul plaan minna esmaspäeva hommikul tööle ja Annabel viia siiski lasteaia valverühma, hoolimata paistes põsest, siis palavikuga last kohe kindlasti ju kodust ära ei saada, nii et sai võetud vastu otsus, et esmaspäeval jääme koduseks. Mõtlesin muidugi, et ei tea, kas sellise asjaga saab hoolduslehe võtta? Otseselt ju inimene haige ei ole ehk siis köha-nohu vms, vaid tegu on nagu.. hammastega seosnev. Samas aga palavik on palavik. Üritasin pühapäeva õhtul helistada 1220 numbrile ehk perearsti nõuandetelefonile, aga seal ma muidugi liinile ei saanud. Kunagi olen sinna veel helistanud ja siis sai päris kergesti jutule, aga noh.. koroona ju. Ma kujutan ette, kuidas liinid on hõivatud kõnedest, kus inimesed kurdavad, et neil on kurguvalu ja muretsevad, kas neil ongi nüüd koroona.

Esmaspäeva hommikul ärgates jagas sõbranna õnneks linki, kus oli kirjas, et hoolduslehe saab avada digitaalselt (link). Jumalale tänu! Muidugi üritasin ma hommikul esimese asjana perearstile helistada, aga see oli üsna võimatu üritus. Üleüldse möödus esmaspäeva hommik minu jaoks päris paaniliselt ja ärevalt, sest hommikul tuli mulle ka SMS, mis teatas, et hambaravi on suletud 2-ks nädalaks. Ma ei saanud sellest sõnumist üldse aru, mis hambaravi on suletud. Kas kõik? Või mingi kindel kliinik, kus ma kunagi käinud olen? Sest Unimed saadab oma sõnumid nagu Unimed nime alt, mitte lihtsalt Hambaravi nime alt.  Konsulteerisin seda paistetust ka sugulasega, kes töötab kiirabis ja kindlamast kindlam oli, et seis ei ole normaalne ja seda oleks kindlasti vaja kuskile näitama minna, aga kuhu siis?

Kõige esimesena proovisin helistada muidugi Unimedi, kus me muidu hambaarsti juures käime, et rääkida murest ja küsida, kas oleks võimalik mingit kiiret esmaabi saada. Telefonis teatas aga automaatvastaja, et olen kõnejärjekorras 16-s. What? Ilmselgelt ei tulnud kõne alla teadmata aeg järjekorras oodata. Googeldasin teisi Tartu hambaravi võimalusi. Kuskil keegi ikka saab ju? Osadel kliinikutel oli olemas facebooki leht, kus ka teade, et nad on “tänasest” (ehk siis esmaspäevast) suletud. No tore. Osadel kliinikutel ei olnud mingit infot ei kodulehel ega ka facebookis.

Helistasin järgmisena Tähe Hambakliinikusse, kus võeti kõne ka kiirelt vastu. Kui kurtsin muret ja mainisin, et ka palavik on, vastati, et “Tegelikult me oleme tänasest suletud, aga oi, palavikuga kindlasti ei saa vastu võtta nagunii, proovige kesklinna kliinikut.” Palavikuga KINDLASTI ei aidata? Saan aru, et palavik on koroonaepideemia ajal üks hirmutav asi, aga eeldasin, et hambaarst ometi saab aru, et ilmselgelt on palavik konkreetse juhtumi puhul näide pigem sellest, et seis on põletikuline. Sõbranna pakkus välja, et äkki siis ei mainiks edaspidi palavikku, aga selline valetamine mulle ka eriti ei meeldi. Tahaks ju ikkagi aus olla ja palavik on osa asja tõsidusest.

Kesklinna kliinikusse helistamine oli üks suur naljanumber. Kõnele vastas mingi mees unise häälega: “Jaa.”

– “Eee, tere. Kellega ma räägin?”

“A kellega te rääkida soovite?”

– “Omast arust helistan Kesklinna hambakliinikusse.”

“Jah, õige koht. Räägi!”

Seletasin siis, mis värk lapsel on ja küsisin, et mida peaks nagu tegema nüüd.

“A mida te teha tahate?” Ahh? What? Ma nagu eeldasin, et see onu peaks ise mingi idee välja käima, aga jah. Ühesõnaga, tegu oli nii ebaviisaka ja ebamäärase kõnega, et tegelikult mõistsin ma juba esimese 5 sekundi jooksul, et isegi kui ta oleks nõus aitama, ma ei tahaks elu sees sinna minna. Lihtsalt ei suudaks usaldada. Igatahes mingit abi ta ei pakkunud, oli ülbe ja ütles, et tema ei saa aidata ja ma ei viitsnud temaga enam rääkida. Panin kõne lihtsalt ära. Mul oli vaja lahendusi, mitte mulinat.

Ühte kohta helistasin ma veel, kus samamoodi öeldi, et nemad täna aidata ei saa ja soovitasid mul minna Kliinikumi hambaarsti juurde. Vaatasin siis Kliinikumi hambaravi kodukale, kus oli kirjas, et nemadki on suletud ja kõik hambaravi esmaabi toimub läbi EMO. Nõnda ma nõutult passisingi. Nõutult, närviliselt, murelikult. Perearsti ei saanud samuti endiselt kätte. Mõtlesin, et mis siis saab? Teadaoleval on hambapõletik päris tõsine asi, mis nõuab ikkagi kiiret sekkumist, kuna võib edasi areneda lõualuupõletikuks ja mis iganes tüsistusi endaga muidu kaasa tuua. Kas tõesti minna EMOsse? Sellise asjaga? Selles suhtes, et muidugi, kui muud üle ei jää, tuleb seda teha, agaaa… kujutades ette, mis seal EMOs võib toimuda, kui isegi telefoni teel kedagi kätte ei saa, ajas juba eos veelgi rohkem marru. Üsna suur võimalus oleks EMOst ka koroona külge saada vist? Ma ei kujuta ette.

Igatahes, muud mõtet nagu ka pähe ei torganud, mida teha ja sättisimegi end EMOsse minemiseks siis valmis. Eks istume seal siis pool päeva, aga ometi on ju vaja, et keegi vaatab üle, mis keiss on ja kirjutab vajadusel rohtugi. Õnneks aga helistas enne kodust väljumist mulle minu murelik isa, kes oli oma hambaarstiga konsulteerinud ja siis sealt infot saanut, et Unimed peaks Tartus olema hetkel ainuke avatud hambakliinik veel. See sama Unimed, mida oli telefonitsi võimatu kätte saada. Siiski aga mõtlesin, et sõidan siis essana Unimedist läbi. Et lendan lihtsalt laivi ja vaatan koha peal, mis keiss on. Äkki saab niimoodi paremini jutule. Ja kui ei saa, siis sealt edasi EMOsse. Ma olin täiesti endast väljas selleks hetkeks tegelikult.

Unimedi ukseni jõudes olid asjad teisiti, kui tavaliselt. Kohe ukse ees istus mingi tädi, kes palus meil käed desinfitseerida ja mõõtis puldiga ka kehatemperatuuri. Palvetasin, et Annabelil sellel hetkel palavikku ei oleks, sest muidu ei saaks me isegi ukselt edasi. Õnneks oli tema temperatuur sellel hetkel vaid 36.9 ja saime registratuuri lauani. Kurtsin muret ja esimese asjana vastati meile oodatud: “Meil ei ole täna võimalik enam abi pakkuda.”

– “Nojah, mis saab siis? Aga millal oleks võimalik aidata? Või kuhu peaks minema?”

“Oodake, ma lähen uurin korraks,” vastati ja registratuuritädi jalutas kuskile ära, tuli veidi aja pärast tagasi ja teatas, et nad saavad üle vaadata. Thank god! Kümme minutit hiljem võttis hambaarst meid juba vastu, teatades et “Täna ongi viimane võimalus neil sellist abi üldse pakkida, sest homsest on ka nemad kaheks nädalaks suletud.” Suutsin vaid mõelda, et omg kui räigelt meil ikka joppas, et me praegu nii saime.

Juba paljalt Annabelile otsa vaadates ütles hambaarst, et see on juba päris tõsine asi seal, mis vajab kindlasti sekkumist. Saadeti röntgenisse, mis võttis aega vähemalt om 25 minutit, sest üks tegelane kohkus sellist masinat nähes ära, hakkas nutma ja hüsteeritsema ja.. ma ei suudaks mitte kuidagi sõnadesse vist panna, mis trall see oli. Lihtsalt kujutage ette last, kes nutab, karjub, trambib ja karjub nagu hakkaks keegi siga tapma või ajaks teda ennast kuskile tapapingile. Jah, Annabel kardab igasuguseid uusi selliseid asju ja kogemusi ja need on alati niiiii rasked momendid, sest võimatu on rahulikult seletada, mis värk on, kui inimene hüsteeritseb ja ei kuula. Lõpuks tehti üks röntgen esmalt mulle ja Annabel sai akna tagant vaadata. Sai aru, et see asi ei olegi nii jube ja ei tee mitte midagi haiget. Värisedes sai tal ka see röntgen lõpuks tehtud, aga…

Röntgen ei näidanud vist mitte midagi tarka. Mingit põletikukollet sealt tuvastada ei olnud võimalik, seega tuli hambaarstitoolile pikali minna ja muud moodi pahanduse tekitaja üles leida. Annabel oli tublimast tublim. Ma ei tea, mida tal seal täpselt tehti, aga mingisugune plomm võeti eest ära, mis seal oli ja puuriti vist lausa närvikanaliteni välja. Igatahes mingi peenikese asjaga arst seal surkis, nii et Annabel korraks karjatas ja nutma hakkas. Nägi igatahes välja küll sedasi, et kuskil seal juurekanalis askeldati. Ikka jupp aega läks ja nagu ma hambaarrsti jutust aru sain, siis ta proovis mitut eri meetodit, kuidas põletikukoldeni pääseda, et kuskilt mäda välja tulema hakkaks. Seda ei juhtunud.

Kokku oli meie eilne hambaarsti visiit seega pea 2 tundi ja lõpptulemusena jäeti see hammas lihtsalt lahti ehk siis praegu laiutab Annabeli hambas lihtsalt suur kraater. Seda seetõttu, et KUI millalgi hakkab kuskilt mäda tulema, siis oleks tee sellele valla ja plommi pealepanek ummistaks… seda. Arst andis mulle mingisugused imepisikesed vatipallikesed kaasa, mida ma siis ise pean tal 2x päevas sinna augu sisse panema. Noh, et see hamba avaus oleks kaetud, aga saaks hingata. Võtan pinsettidega vana ära ja topin uue asemele. Antibiootikumid kirjutas ka.

Võiks ju olla lõpp hea – kõik hea, aga tegelikult on asi selles osas praegu ikkagi lahtine, et ma ei tea, mis edasi saab või millal saab. Ideepoolest tuleks ju see lahtikaevatud hammas kunagi ikkagi kinni ka toppida? Aga kuna siis? Tavaliselt vist sellistel puhkudel paneb hambaarst ikkagi mingisuguse järgmise aja kirja, millal uuesti näitama minna, aga ka Unimed kliinik läks tänasest karantiini ja arst ei osanud mitte midagi öelda, mis ja millal edasi. Neid vatitutsakaid on mul vist ainult max 10 päeva jagu, sessuhtes… Ja kust ma tean, millal see põletik taandunud on?

Ühtlasi on mul endiselt küsimus, kas see on üldse asi, millega hoolduslehel olla võib? Et lapsel on hambapõletik. Ma ei tea, miks ma ei oska hambapõletikku nagu päris haiguseks pidada või kardan, et äkki perearst ei pea. Pole kogemusi sellise asjaga. Samas aga peab ta viis päeva ikkagi võtma rohtu ja põsk on ju paistes. Kuidas ma ta sedasi lasteaeda saadan? Kui muidu saaks kõike seda ju perearstiga rääkida, siis praegusel ajal ei ole selleks võimalust olnud ja millal see üldse tuleb?

Digitaalse hoolduslehe tegemise juures ei olnud vaja isegi põhjust üles märkida, miks seda vaja on, mis on ka omamoodi veider asi. Põhimõtteliselt võivad siis ju kõik lihtslat hoolduslehe võtta, ka terve lapsega? Kes kontrollib? Muidugi oli seal kirjas, et perearst peaks ~7 päeva jooksul ühendust võtma jooksvalt selles osas, et siis uurima, mis viga on, aga noh. Will see.

Muidu aga tundub mulle, et täna on seis vähe parem, aga ma ei tea. Ma ei ole Annabel ja mina ei pea seda kõike oma organismis läbi elama. Arsti sõnul näiteks pidi tema põletik olema sellises seisus, et see peaks ikka räigelt valu tegema. Annabel aga räiget valu kordagi ei kurtnud. Rääkis aina, et “lihtsalt ebamugav vati tunne on suus.” Mina arvan, et see tunne, mida ta kirjeldas, oli hoopis pidev valutuikamise tunne, millega mina ise kindlasti elada ei suudaks. Hamba tuikamine on kõige rõvedam asi maailmas. Aga näed, laps lihtsalt on, naerab ja ütleb, et ahh midagi hullu ei ole. Ehk siis tema sõnul on elu suht bueno. Peale selle, et süüa eriti ei taha ja ei saa, sest SIIS on valus.

Ma kujutan ette, et siit postitusest ei kuma üldse välja, kui leilis ma eile tegelikult olin, sest see on nüüdseks minevik ja ma olen maha rahunenud, aga tõesti, see eilne hommikupoolik oli lihtsalt kreisi. Ma pole kunagi sellises seisus olnud, et mul oleks vaja arstiabi ja lihtsalt puuduvad inimlikud võimalused selleks. Nii harjunud sellega, et kui midagi juhtub, saab kohe ühendust perearstiga, saab kohe ühendust hambaarstiga, mis iganes. Ja siis juhtub midagi sellist, nii pöörasel perioodil. Kujutage ette, kui teil tekiks nii räige hambapõletik ja järgmisel hetkel näete, kuidas ükski hambakliinik lihtsalt ei teeninda ega võta patsiente vastu. Veelgi enam, kujutage ette, kui see juhtub teie lapsega, sest noh.. ise ma ilmselt oleks lihtsalt valuvaigisteid laksinud mitu nädalat ja üritanud asja ise kontrolli alla saada.

Ok, kisub pikale see asi siin ja on aeg otsad kokku tõmmata. Mis ma tahan siia lõppu öelda, on see et katsuge end lihtsalt täiega hoida praegusel ajal, sest kui midagi päris tõsist juhtub, siis tundub et väga raske on saada kiiret abi. Nii kiiret, kui tavaolukorras saada võiks. Ma kujutan ette, et hambahäda on miljonite teiste hädade kõrval veel üks leebemaid ja nii palju hullemat võib juhtuda ka lihtsalt kodus istudes. Ma loodan nii väga, et kellelgi midagi ei juhtu ja kui ka juhtub, et te saate ka vajalikku abi.

Ja minu suurimad kummardused ja tänud hambaarst Doris Kannel ’ile, kes Annabeli eile erandkorras vastu sai võtta ja temaga nii kannatlikult 2 tundi jageles. Kui me kabinetist lahkusime, olid ukse taga inimesed järjekorras. Ma ei kujuta ette, kui kaua nad seal ootama pidid, arvestades et keskmiselt on ühe inimese visiidipikkus 30 minutit ja meil läks nii palju üle selle aja. Kuigi Doris mainis, et teised ootavad, ei tundnud ma hetkekski, et ta kiirustaks selle tõttu, vaid ta tõesti pühendus 100%-liselt käesolevale patsiendile (Annabelile). Ma ei jõua Unimed Kliinikut ära tänada ja ma veendusin eile järjekordselt, et ma olen teinud parima hambaravikliiniku valiku Tartus. Aitäh Doris ja aitäh Unimed!

4 kommentaari

  • Katrin

    Kui lapsel on peal AB siis on sul õigus omlahooldus lehel. Lasteaias ei anna keegi talle ABd ja ka ei vaheta seda vatitupsu.

    • Katre

      Seda tean, et lasteaias ei tohi käia, kui peab rohtusid manustama ja lasteaed sellega ei tegele (ei ootagi neilt seda), aga noh.. rohtu andma ja vatikest vahetama peab hommikuti/õhtuti, seega ei jääks lasteaiaaja sisse. A muidugi loodan, et on okei hoolduslehel olla, sest praegu ei tahaks ideaalis nagunii lasteaeda viia ja pigem hea seda ära kasutada. Sellel nädalal vähemasti. :|

  • Kadi

    Tegelikult väga õudne. Mul on endal väga nõrgad hambad. Mul on juurepõletik väga kerge tulema. Näiteks kui ma imetasin rinnaga, siis oli mõlema lapse ajal mega põletik. Ja see oli nii õudne, rohtu ju võtta ei saanud, see sattus nädalavahetuse peale ja pühap õhtu ma olin reaalselt siruli maas, ning lapsega tegeleda ei jaksanud. Ainult pakkusin rinda, nii palju kui sain, teised aitasid lapsega tegeleda.
    Esmasp hommiku esimese asjana tõttasin kesklinna kliinikumi erakorraliselt vastu võtule. Ma ei kujutaks ette, kui praegu ja täna selles olukorras see seis oleks.
    Väga õudne. Ühtpidi ma saan aru, et hambaarstid ka sulgevad uksi, kuid teistpidi – emos on nii raske ju abi sellisel puhul saada. Usun et enamik sellised probleemid saadetakse koju tagasi .. :(

    • Katre

      Ooteaega ei oska jah ette kujutada, aga selles uudisartiklis on praeguse hambaravi kohta kirjas ühtlasi ka juhud, mille korral aidatakse ja mille korral koju saadetakse. Põletiku korral jne väidetavalt ikka tegeletakse, aga jah.. võib-olla pead seal ootama.. ma ei tea kui mitmeid tunde.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga