igapäev

Kolimine ja sisustamine

Kõik ümberringi muudkui ehitavad, remondivad, renoveerivad, kolivad, sisustavad, disainivad ja mida kõike veel. No minu silmadesse juhtub küll blogimaailmas viimasel ajal nii palju selle teemalist juttu. Vist ongi nii, et blogimaailma tähtedeseis on kõigile blogijatele sama (pane tähele, et üldistan)? Kord on järjestikku draamad, Sheinside moepostitused, pulmad ja nüüd siis veel kolimine ka.

Seepeale mõtlen aina, et mina tahan ka kolida. Mul ju ongi juba planeeritud, et varsti kunagi kolin. Kas siis Soome või tegelikult vahet polegi kuhu, aga siit korterist kindlasti ära. Mulle ei meeldi siin enam. Mind häirib jubedalt kogu selle korteri planeering. See, et toad on nii kitsad ja täpselt nii nagu praegu on mööbel paigutatud, peabki olema. Muudmoodi lihtsalt pole võimalik. Ükskord me näiteks igavlesime Keioga nii metsikult, et ma käisin välja idee – tõstaks õige mööblit ümber. Teeks mingit vaheldust, uudsust. Käisime mööda korterit mitu tiiru ja leidsime, et nii nagu praegu on, ongi kõige parem ja nõnda asjad samamoodi jäidki.

Ja nõnda ma kurvastan ka selle pärast, et kui ma nüüd varsti JÄLLE kolin, siis ilmselt JÄLLE üürikasse. Ma olen pärast keskkooli lõpetamist aina kolinud – põhimõtteliselt iga aasta uude kohta. Ühe aasta jooksul kolisin lausa mitu korda ja ikka üürikast üürikasse. Ühtede korterikaaslaste juurest teiste juurde ja nii edasi. Kuskil ei teki seda tunnet, et korter oleks päris oma ja õige. Nii õige ja hea, et leiaks motivatsiooni oma nägemuse järgi viimseni ära sisustada. Isegi oma nägemise järgi tahaks parketi valida ja seinad tapeetida. Seejärel tahaks seina raamides pilte täis laduda, aga seinas pole vajalikke auke ja üürikas ju ei saa sinna miljon vajalikku auku puurida. Või isegi kui omanik lubab, siis kes teab, äkki viskab pärast mu ideaalremontimistöid hoopis välja.

Mul on üürikatest lihtsalt kõ-ri-ni. Ma ei taha kolida kohta, kust ma jälle kunagi ära kolin. No isegi kui ma näiteks Soome kolin, siis ma ju mõtlen, et ma Annabeli kooliminemise ajaks tahaks siia tagasi jõuda, seega ma olen juba eos meelestatud nõnda, et ma paari aasta pärast JÄLLE kolima hakkan. Ehk siis ma ei leia ka järgmise 7 aasta jooksul seda oma pesa, kuhu ma igavesti peituda saan? KES TEAB!?

Oleme mõelnud ka sellele, et võta laenu peale Tallinnasse korter, mida siis seni välja üürida, kui ise Soomes oleme ja kuhu oleks kunagi hea tagasi tulla või mis Annabelile meie poolt kunagi jääks, kui tema äkki kunagi tahab Tallinnasse kolida või siin kooli minna. See on muidugi juba lausa järgmise 20-aasta plaan, aga jällegi kinnitab justkui reeglit, et isegi kui oma korter osta, siis äkki me seal üks hetk ei ela.

Sellega ongi see jama, et ma tahan ka kujundada ja teha kohast, kus ma elan oma ideaalkodu, aga üürikas või ajutises pesas ei ole absoluutselt motivatsiooni selle jaoks, sest mõtlen juba eos sellele, et üks hetk on kõik jälle nullis. Ainuõige lahendus tundub olevat see, et ma peaksin end lihtsalt vabamaks laskma ja hetkes elama, mitte pidevalt ette mõtlema. Aga no kurat, ei näe mõtet lihtsalt rabada, kui koht päris oma kodu ei ole. Am I crazy?

Samas, praeguses korteris on kõigi mu eelnevate elukohtade suhtes ikka üks suur eelis. Kogu mööbel on meie ostetud ja valitud. Esimene samm nagu on tehtud selles osas. Teine samm olekski, et võtan kätte ja viitsin muu sisekujunduse osas ka asjadele käpa külge panna. :)

Tahtsin postituse juurde vähemalt mingigi pildi oma korterist teha, aga käisin taas kaameraga mööda tube ringi ja ei leidnud ei ühtegi asja ega kohta, mida pildistada võiks. Kõik on segamini ja kõik mind häirib. Isegi see, et asju pole mitte kuskile õieti panna, ometi kappe on siin majas piisavas koguses. Aga kapi pealne on mingit Annu manti täis ja riidekapis ootab ka juba turvatool ja koridoris laiab vanker ja rõdu peal ootavad ära viimist taarakotid ja no.. ei ole lilleline see pilt siin hetkel. Seega ma ikkagi tahan juba ära siit! :D

IMG_8128

15 kommentaari

  • Liis

    Minu meelest võiksid sa praegu koos lapsega Soome ära kolida ja äkki siis seal jõuas selgusele kuhu sa tegelikult elama tahad minna ning lisaks saate te selle aja jooksul hakata raha kõrvale panema ning kui lapse koolimineku ajaks Eestisse tagasi tulete saate juba oma korteri/maja osta või vähemalt on teil mingi osa sellest rahast koos või siis ostate elamise laenuga aga teete remondi juba oma raha eest. Mina sinu asemel prooviksin võimalikult kokkuhoidlikult elada (no ma ei mõtle siin et šhoppama peab kirbukate jn aga no nii et mõttetult suuri kulutusi ei tee) ja kui sa ka mingi hetk tööle läheksid siis selle ajaga te saaksite päris hea summa kokku ma usun.

  • Liis

    Kui mul elukaaslane tuli rääkima, et oo ostaks õige korteri, et ta võtab laenu, olin ma nii sellele vastu. See tundus nii imelik kuidagi, et ole nüüd, sa oled alles 20 (või oli ta siis 21, ma täpselt ei mäleta :D), kuidas sa tahad vabatatlkult võtta NII KAUAKS laenu? Ei tea ju kunagi, mis juhtuda võib, äkki tahame mujale kolida vms. Aga lõpuks, kui me olime esimest ööd oma kodus ja rääkisime, kuidas magamistuba remontida, mis sinna osta, siis ma sain aru, kui õige see otsus oli.

    Mind häiris ka tohutult üürikate juures see, et ma ei saanud midagi oma käe järgi teha. Kuna enamik mu korteritest olid mööbliga, siis oli mõttetu osta midagi juurde ja nii ma olingi rahulolematu. Nüüd ma saan aru, et palju mõttekam on maksta seda pangalaenu ja tunda, et sa oled OMA kodus, kui maksta mõttetult üüri ning aasta pärast sama targalt, kaks kätt taskus, välja kolida.

    Eks me oleme ka mõelnud, et kunagi tahaks suuremat korterit või mujal elada, aga alati on võimalus praegune maha müüa või isegi välja üürida. Viimase puhul on olemas turvatunne, et näiteks kui peaksimegi välismaale minema, siis alati on oma kodu meid ootamas. Igatahes jah, kui on vähegi võimalust, siis mina soovitan küll juba korterit osta, eriti kui teil on juba pisike tütar ka. Isegi kui elategi selles ainult kaks-kolm aastat, on see siiski oma. Ei anna üürikaga võrreldagi :)

    • Katre

      Meil samamoodi oli alguses, et Keio käis korteriostu plaani välja ja mina olin vastu, aga tegelikult kui järele mõelda, tunduks see õige otsus küll. Aga noh, praegu on vist muud rahajamad ja ei teagi, kas ta Eestist laenu saaks kui Soomes töötab ja meil vist poleks midagi tagatiseks ka anda jne. :/

  • RoosaBeebi

    Minul on jälle täiesti kõrini sellest renoveerimisest. See on nagu lõputu tegevus, kuhu alla läheb kõik raha kogu aeg.
    Unistan siin vaikselt elust korteris terrassiga. Suurima heameelega koliks ka.

  • Krissumissu

    Tean mida tunned, ma täna olen terve päeva urisenud. Ma mitte ei taha teise korterisse kolida vaid siit kuradi linnast põgeneda. Vihkan seda igavat kolkalinna, tahan mereäärde, tahan ei sõpru oleks. Ainuke sõps kolis ka paar kuud tagasi ära ja ma suren nüüd, koristan, teen süüa, mängin lapsega, tegelen oma netipoega ja siis otsast pihta.

    • Katre

      Nii need majaomanikud räägivad ka jah, et üks lõputu tegemine käib. Ühe asja saad valmis, märkad juba uut asja, mis vajaks kõpitsemist ja putitamist. Muidugi vahepeal tuleb selle putitamise jaoks raha ka teenida jne. Aga ikkagi, olen kindel, et see on miljon korda parem tunne kui tunda seda, et sa sealt aasta pärast äkki minema pead minema. :)

      • Eveliis

        Eks see on nii ja naa. Loomulikult on hea tunne, et on olemas oma kodu, mis iga aastaga aina rohkem meie nägu läheb. Teisalt aga kui käin linnas, mõtlen, et küll oleks hea elada üürikorteris. Enam asukoht ei meeldi, kolin ära, tahan vaheldust, kolin ära…ei mingit ülekasvanud muru niitmist, ei mingeid kohustusi peale üüri maksmise…
        Kunagi kui Tallinna kolisin, teadsin, et minu korter PEAB olema kesklinnas ja ENDA OMA. Hammas ei hakanud rohkemale peale kui Pärnu mnt-le. Olin rahul, aga teadsin, et varsti saan veel rohkem linna, kohe ostan uue korteri, võtan laenu ja…Praegu mõtlen, et idikas. Selle asemel, et võtsin tol ajal üüratu intressiga korterilaenu oleksingi võinud kasvõi Raekoja platsis korterit üürida.
        See vist on mingi periood või mingi vanus kui tundub, et peab kindlati olema maja, kass, koer, merisiga, kaks last, aed ja peenar, mida rohida. Ja siis kui sellest peenrast on saanud kohustus, mitte ainult “oi kui äge maaidüll, teen sellest pilti ja panen blogisse üles, kuidas ma roosade kinnastega rohin”, siis tekivad teised mõtted.
        Nüüd taban end tihti mõttelt, et küll oleks vahva kui oleks väike korter Kalamajas. Ja siis astun õue ning saan aru, et minu kodu on siin.
        Ühesõnaga. Minu segase jutu mõte. Plusse ja miinuseid on igal pool. Kolimisi tuleb ette ja küll see oma ÕIGE pesa tuleb just siis kui ÕIGE aeg on. Mitte punnitatult. Sest teistel on ja mul on vaid üürikas. oeh…jään nüüd vait. Kõlan nagu 50-aastane mutt, kes peenarde vahel küürutama peab, samal ajal kui teised linnas peol on;)

  • lihtsaltmelon

    Tunnen siit ennast igati ära. See ebakindel tunne, et praktiliselt iga kell võidakse välja lükata või et varsti jälle peab kolima on jube! Ma elan juba neljandat aastat kahe linna vahel. See sööb mu ära. Tahaks juba, et tuleks see aeg, kus kõik asjad on ühes korteris ja et sellest korterist pean ma ära minema ainult siis kui mina seda tahan. Et sellesse korterisse tekiks oma kodu lõhn ja oma energia ning , et see korter oleks oma mälestusi täis. Oeh.. ühel päeval!

  • Angeelika

    Minu jaoks on korteri üürimine alati olnud kuidagi maha visatud raha, sest tead ju, et pead sealt välja kolima, maksad kellegile teisele. Selles mõttes oleks kindlasti mõtekam võtta laen ja osta korter, kui maksta isegi suurem summa kellegile teisele iga kuu. Hiljem vähemalt on sul kinnisvara enda oma. Samas ostma peaks ikka mõistliku hinnaga, praegu näiteks on kinnisvara hinnad Eestis nii ulmelised. 60 000 euro eest saab vana korteri vanasse Mustamäe majja, see on 1 miljon Eesti krooni, mis on tegelikult ju suur raha. Ma ise natukene hetkel kahetsen, et aasta tagasi korterit ei ostnud, sain sel ajal üsna ok palka ja oleks ilmselt ka laenu saanud. Oleksin saanud odavama hinnaga korteri ja pannud üürile. Kuid jah, siis juba teadsin, et kolin mõneks ajaks Eestist ära ja hoidsin raha pigem reisimise jaoks. Nüüd mõtlen, et see 200-300 eurot kuus pangalaenu poleks mingi summa ära maksta.

    • Katre

      Jep, eriti kui korterisse üürniku sisse paned, siis põhimõtteliselt ju maksab üürnik sulle seda laenu. Sul on aga korter olemas jne.
      Eks peab vaatama ja uurima jah. Laenu võtmine on ju ka omakorda ooper. Just, et meil ei ole vist midagi tagatiseks panna. Arvestades meie vanemaid, siis nad vist ka meile oma vara ei usaldaks. :D

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga