kassipostitus

Kerge vahelduse mõttes räägiksin oma esimesest “lapsest” ehk oma kassist. Õigemini tutvustaksin teda ka teile lühidalt.

Tema on nimelt minu kullakallis ja mina kui paras catlady ikka aeg-ajalt jutustan oma kassile, kuidas tema peagi endale väikese õe (jah, ultraheli põhjal on igatahes tulekul tüdruk) või venna saab (olen skeptiline ja päris enne seda sugu ikka ei usu, kui täitsa oma silmaga ta üle kaen). Nimeks on tal eriskummaline Zóra, mis on talle ajapikku kujunenud. Leian igal juhul, et kassipidamine (ja ilmselt ka teiste loomade pidamine) on täitsa hea praktika ka tulevase lapse jaoks. Näiteks peab kassi järelt ju ka koristama, pidevalt, sest ta suudab puhta põranda mõne tunniga uuesti oma karvu ja liivapuru täis ajada. Või siis oskab ta ikka mind üllatada, kui ma kojutulles leian eest oma riidekapi praokil ukse, kust on hunnikuga riideid lihtsalt maha laiali visatud, et endale kapis magamiseks ruumi teha. Ja siis ma naeratan, sest see on tegelikult üpris armas ja ei riidle temaga palju. Noomin ainult.

Väga ära on ta ka hellitatud muidugi, sest kui ma ta sain, olin ma nii õnnelik et tahtsin talle kõiki kõige paremaid asju pakkuda. Nüüd on Zossu vahel isegi, et pirtsakas seetõttu. Viimasel ajal jonnib ja järsku ei kõlba talle enam konservid ja nokitseb ainult krõbinaid. Samas käib mul köögis olles kogu aeg kannul küll ja njäub nõudlikult midagi head. Pakud aga midagi – ei kõlba. Vahel oma kaasale olen ka naljaga öelnud, et noh.. esimene läheb ikka aia taha. Seega lapsekasvatamine tuleb ehk paremini välja ja nii üle loodetavasti ei hellita ikkagi.

beebi Zóra

Õnneks kiisu mul vägivaldne ei ole ja usun, et beebit hakkab ta samamoodi hellitama ja hoidma nagu mindki. Vahel tuleb ja poeb, nurrub ja peseb mind. Lisaks arvan ka, et lapsel võiks olla koduloom, kelle seltsis kasvada, sest see arendab ka last. :)