Mahajäetud ruum
igapäev

Karantiin vs tavapärane elu? Kus on kummituslinnad?

Kuigi ma olin plaaninud nii kaua kui võimalik poes käimist vältida ja iseenesest on kodus kõik vajalik selleks olemas vähemalt veel nädalaks, siis käisin ma eile ikkagi poes. Miks? Ma tahtsin Annabelile osta suuvett, et saaks natuke paremini lahtipuuritud hambasse juhtuda võivat sodi välja loputada ja kasutasin seega ka juhust, et osta endale paar purki Fantat ja Spraiti, mille isu mul lihtsalt räigelt oli.

Natuke kartsin küll poodi minna, seetõttu panin kummikindad kätte. Mitte, et ma arvaks, et sellest piisab, aga päris paljakäsi miskipärast ka ei julgenud. Et natukenegi kaitsen end võinii, kui pean poes ostukäru, iseteeninduspulte ja tooteid puudutama. Poes hakkas nina sügelema, ei julgenud isegi nina sügada, sest ma kuskilt olla lugenud, et nägu ei tohi katsuda vms.

Aga see selleks. Poes oli hirmus käia ja kogu aeg oli hirm nahas tegelikult, et mis siis saab, kui see poes käik oli täielik viga ja ma toon sealt selle haiguse koju? Selline südamepuperdamise tunne.

Seda kõike võimendas aga asjaolu, et poodi jalutades märkasin ma, et inimesi oli õues nii palju. Ma istusin siin praktiliselt 6 päeva nelja seina vahel (va hambaarsti juures käik) ja uudiseid lugedes, instagrami vaadates ja facebooki scrollides olin ma arvamusel, justkui oleks kogu Eesti rahvas karantiinis. Kõik paistsid nagu nutvat, et issand neil on kodus nii igav ja issand nad lähevad peast hulluks, sest nad ei saa inimestega sotsialiseeruda. Isegi sõbrannadega veinitada ei saa, nii jube värk. Kõik need karantiinipäevikud ja miljon soovitust, mida kodus teha ja kuidas see aeg üle elada.

(Kogu see värk on tegelikult mu jaoks tiba naljakas, sest ma ei tea, aga ma ei saa aru, miks inimestel on nii räige probleem see kodus olemine. Või kuidas nad kodus olles teistega sotsialiseeruda ei saa.. või millest neil puudus on. Aga ma olen siin aastatega mõistnud, et ma olengi vist mingi ekstra-introvert, sest mul ei ole üldse sellist probleemi. Samuti sotsialiseerun absoluutselt igaõhtuselt sõpradega voice-communicationi teel, seega saan omavanustega ja eristiilis inimestega iga päev kõneteel lobiseda. Kas ekstravertidele sellest ei piisa? Ma ei tea. See selleks. :D)

Tagasi selle juurde, et õues oli inimesi nii palju. Mulle ei paistnud, et autosid oleks tänavatel vähem, kui muidu on. Selveri parklast vooris välja nii palju autosid ja parkla oli autosid sama täis, nagu alati. Tekkis tunne, et kas ma olen millestki valesti aru saanud? Et kükitan kodus, samal ajal kui tegelikult on kõik okei ja elu kihab?

Kodus olles oli minus pidev süütunne selle ees, et ma pean esmaspäeval tööle naasma, sest kõik maailma inimesed on ju karantiinis ja “terve mõistusega” inimesed praegu kodust välja ei lähe. Aga ma pean minema. Mul ei ole vabastust tööl käimisest. Ma ei saa vabatahtlikult lihtsalt kodus istuda.. või siis saan, aga see tähendaks tõenäoliselt ka automaatselt töötu olemist, sest ülemus sellega päri ilmselt ei oleks. Seega.. tundsin et kogu aeg süüdi, et pean tööle minema ja kirusin, et miks meid koju karantiini ei lasta.

Aga poes käies oli pilt täiesti teistsugune. Vähe sellest, et inimesi tänavatel ja autosid autoteedel oli tavapärases koguses, olid ka poes tuttavad poemüüjad kõik tööpostil. Muidugi, nemad ju ka peavad tööl käima ja ei saa karantiinis olla. Aga vähe veel sellest, pood oli rahvast puupüsti täis, mis oli ka peamine südamepuperduse tekitaja ilmselt. Ma oleks oodanud, et saan käia suhteliselt inimtühjas poes, paar inimest siin-seal. Kriisivarud said ju kõigil juba eelmisel nädalal varutud, seega mingit panic-shoppingut ma ei täheldanud. Täiesti tavalised inimesed, täiesti tavalisi asju ostmas, nagu pakk võid ja liiter piima.

Ehk siis jäi mulje, et tegelikult on selliseid inimesi, nagu mina, nii palju. Ma oletan, et kõik need inimesed seal poes olid just need inimesed, kes kõik peavad praegusel ajal ikkagi veel tööl käima. Kuigi siin koolid, muuseumid, raamatukogud, ilusalongid, kinod, osad kliinikud ja ettevõtted on ennast mõneks ajaks sulgenud, siis tegelikkuses on ikkagi liigagi palju veel neid ettevõtteid, kes on täitsa avatud ja toimivad edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Ja kõik need inimesed, kes peavad tööl käima, nende jaoks on justkui normaalne ka poest läbi kiigata, sest nagunii on ju juba hommikul kodust liikvele mindud ja olude sunnil inimestega kokku puututud.

Mõni võib siin öelda, et see on vastutustundetu, aga samas seni kuni ei olegi seadusega määratud kõiki asju sulgeda ja linnasid lukku panna, nii kaua ei saa inimesed ise omal käel otsustada lihtsalt kodus istumist. Kellel veel on võimalus tööl käia, see ilmselgelt käib. Tööandjad ka hoiavad uksi nii kaua lahti, kui saab, sest viimne kui käive on sellises olukorras eriti oluline. Arusaadav. Kuid siiski, seetõttu on liikvel õues ja poodides nii palju inimesi, et noh…

Ma loodan, et seetõttu ei lähe vabatahtlikult ja kindla meelega karantiinis olevate inimeste ponnistused luhta.

Üleüldse paistab, et see karantiinivärk kuidagi vaibub? Inimesed hakkavad libastuma. Kes nädal tagasi karantiini täie tõsidusega suhtusid, ikka liiguvad juba õues ja kohtuvad sõpradega, lähevad pereliikmetele külla vms.

Kas see on sellest, et viimaste päevade uudiseid arvesse võttes paistab, et haigust on testitud vähem? Et kõik nagu eeldavad, et nüüd ongi möödas? Natuke tundub, et äkki ongi möödas siis? Kõik paistab nagu normaliseeruvat ümberringi, väljaarvatud postimehe uudiste sisu. Aga kui see on vaid üks suur viga? Mis saab, kui inimesed nüüd libastuvad ja lasevad end lõdvemaks, suhtuvad kergekäelisemalt ja haigustepuhang tuleb siin paari nädala pärast veelgi suurem?

Ühesõnaga.. jumala keeruline. Ma ei tea, mis seisukohta võtta. Ma suhtun sellesse päris suure tõsidusega ja isegi järgneva töönädala jooksul ma üritan poodi pigem mitte minna. See on vähim, mida ma saan teha, vähendades kokkupuudet maailmaga, aga samas.. ma lähen kodust välja ja puutun inimestega kokku ja ei saa seetõttu kindel olla, et ma kuskilt seda külge ei saa.

Ehk siis.. tegelikult on päris ebaaus, et osad asutused on suletud ja osad valdkonnad panustavad karantiini olemusse ja siis on nii palju neid asutusi, kes peavad tööd tegema ja inimestega kokku puutuma. Näiteks kasvõi Selveri töötajad. Nii kaua kuni siin ei panda kõike lukku, ei tundugi, et oleks kerge siin asju kontrolli alla saada. Vahet pole, et kooliõpilased kodus istuvad. Emad-isad ju ikka liiguvad ja tassivad poest kraami koju.

Böö. Suht suvaline rantimine siia hommikusse, millega ma ei teagi, mida ma öelda tahan. :D

Kirjutama ajendas veits see artikkel ka, mis ma just hommikul lugesin.

PS. Kui blogilehel olevad reklaamid on huvipakkuvad, ärge kartke neile vajutada ja nendega tutvuda. Selleläbi toetate ühe kliki abil nii minu blogi kui ka reklaamitellijat.

10 kommentaari

  • Kati

    Tead, minu arust on sellele kaks lihtsat seletust. Üks – meil kehtiv ei ole veel range karantiin, riik ei ole inimestele öelnud, üüd püsige ainult kodus ning väljas võite olla ainult apteegi, toidupoe ja töö pärast. Sh on ju lahti ka ostukeskused jne. Kuniks riik ei ole karmilt asju kinni pannud, ei saa osa inimesi ka vist aru, et tegelikult peaks kodus ja teistest eemal olema. Kaks – kuniks meil numbrid plahvatuslikult kasvama ei hakka või ei hakka sadu inimesi haiglatesse sattuma või surema, on paljude jaoks see viirus kauge ning ähmane asi. Teiste rahvaste vigadest mitteõppimine võib meile kahjuks kurva saatuse tuua, sest mida ise ei näe ning ei tunne, seda pole justkui olemas. Vähemalt taoline mulje jääb küll inimestest….

    • Katre

      Samas ikkagi see töö asi ka. Tööl käiv inimene ei saa ikkagi vahatahtlikult karantiini jääda, kui ta tahab et talle töökoht säiliks, nii kaua kui võimalik. Vabatahtlikult ei saa töötajad üldiselt öelda, et “ma lähen nüüd 3-ks nädalaks palgata puhkusele.” Seega lihtsalt ongi ohtralt liikuvaid inimesi ja nende liikumist on ka raske piirata. Minu arust olekski võinud 2-ks nädalaks ikka väga range karantiini teha, KÕIGILE, aga ma ei näe, kuidas see peaks toimima, kui ainult ~30% inimestest karantiinis on ja ülejäänud tavalist elu on sunnitud elama.

      • mkm

        See ongi õudne, inimesed lihtsalt ei taju olukorda. Viimane haiguspuhang oli 1950ndatel lastehalvatus, sellest on kaua möödas ja inimeste mälu on lühike, ka siis ei saanud lapsed kooli minna. Paar tõsisemat gripipuhangut ning leetrid ka peale seda. Kuna väljas paistab päike ja ilm on ilus ning meil on veel rahulik ja probleemide tõttu tõmmati testimine ka maha, tekkib illusioon, et kõik on korras ja see viirus läheb mööda. Aga ei lähe ja praegune muretu käitumine aitab sellele kaasa. Itaalias toimuv tundub ebareaalne nagu film, mitte päris elu. Inimene ju ometigi valitseb looduse üle ja on kõikvõimas.
        Praeguse kriisiga tuleb selgelt esile, kes on need inimesed, kes peavad tööd jätkama, sest nendest sõltub teiste elukorralduse püsimine. Ja neid ameteid on palju. Toas peab olema soe, elekter peab olema, süüa peab saama, transport inimestele ja kaupadele. Info liikuma, internett toimima. Meditsiiniabi tagatud, politsei korda pidamas. Lapsed hoitud, kelle vanemad on tööl. Tootmistöölised, et kõige vajalikuga varustada. Ja samas on ka palju neid töid, mis saab katkestada mõneks ajaks ja mis pole meile elus püsimiseks hetkel esmavajalikud, vaid pigem muudavad elu mugavaks ja teevad meelehead.

        • Katre

          See on jah jube, mis Itaalias toimub ja nii ongi, et kõike ei saa seisma jätta, I guess. Aga kas näiteks kaubanduskeskusedki lahti peavad olema, ei tea.
          Prantsusmaal on vist mingi trahvisüsteem välja mõeldud, et tohibki minna tööle-koju ja niisama arutult või mõjuva põhjuseta ikka tsillida ei tohi, mida meil veel tohib. Koolilapsedki endiselt kambakesi väljas, kuigi nad ju ei tohiks…

  • Katrin

    Me oleme kogu 5-liikmelise perega vabatahtlikus karantiinis. Kuna meid ei testida ei saa me välistada, et haigus mida kõik põeme on koroona. Tegelikult on mul sellest ka ükskõik, mis see haigus on. Tahan lihtsalt et saaksime terveks.
    Mulle tundub et inimesed kes on olnud terved ei saagi aru mis olukorras me oleme. Ma ei ole arst aga kui meil on koroonaviirus (arvan kuna mul oli vahetult enne eriolukorda kontakt inimesega kelle test osutus positiivseks) siis on see väga kergesti nakkav. Kui oled haigeks jäänud kestab haigus kaua, meil juba 10 päeva. Välja on see näinud nii, et köha on olnud kogu aja. Teised sümptomid kadusid ära teisip aga täna on jälle kõik nii nagu esimesel päeval. Ehk siis tundub, et põdesime haiguse läbi ja jäime siis uuesti ja hullemini. See ongi koroonaviiruse juures kõige hullem – immuunsust ei teki (nii arvatakse, pole tõestatud minu teada). Ja see on põhjus miks peame seda kartma.
    Ma ei taha sind hirmutada aga kui soovid jääda viirusest puutumata, siis oled õigel teel. Suhtle teistega nii vähe kui võimalik, hoidu lähikontaktist ja ma tean, et see on kurnav aga mõtle kogu aeg, et ükskõik mida sa puutud, seal võib olla nakkus. Ja muidugi pole välistatud, et sa ise oled nakkuse edasi kandja, lihtsalt puuduvad haigussümptomid. Kõigil neid ei tulegi või on need nii kerged, et jäävad märkamata. Väldi poode nii palju kui võimalik. Varu korraga karastusjooke koju rohkem (muidugi mitte liiga palju) ja mõtle välja mis on optimaalne aeg kuna jälle pead poodi minema. Ma olen käinud poes 2 korda, kuna pidin käima apteegis ja käisin siis korraga mõlemas. Ostsin toidu nädalaks – kõiki asju ei saa kauemaks osta aga kindlasti tuleb säilitada tervislik toitumine. Võimalusel käi koos lapsega iga päev vähemalt tund aega õues aga väldi inimrohkeid kohti. Tuuluta iga päev tube. Kuivata pesu õues.

  • Toomas

    Hispaania on Itaaliast nädal taga (täna pea 400 surnut), Britid kolm nädalat, Põhja-Ameerika veidi rohkem, Eesti umbes sama palju. Kõik modelleerimised kinnitavad, et väljaspool Hiinat, Koread, Jaapanit on laine hari alles ees. Kui kõrge ja kui pikk sõltub paljus kohalikest piirangutest. Hinnangud 3 kuud kuni poolteist aastat. Jaanitule kambaviisilise pidamise tõenäosus on suht madal. Lääne ühiskondades pole võimalik rakendada Hiina isolatsiooni meetodeid, mis pani epideemiale piiri: pitseeritud korterite uksed, püssimehed kortermaja ainsa avatud ukse juures valvamas, …
    Seega on mõistlik valmistuda pikaks ja tõsiseks karantiiniks, mitte loota, et juba hakkab üle saama – kahjuks pole Eestis ilmselt isegi laine algus veel. Samas on võimalik, et eriti vastutustundliku käitumise korral pääseme kergemalt.

    • Katre

      No ega ei tea, mis saab. Arvatakse, et soojaga ikkagi hääbub ära, nagu kõik hingamisteede viirused. Seni kuni aga ilm praegune on, on kindlasti ohtu, et läheb hullemaks…

      • Toomas

        Üks mu Viet-Namlasest sõber ütles, et Eestlastel ja eriti Soomlastel on praeguses kriisis suur eelis: teil on see sotsiaalne distantsi hoidmine kaasasündinud omaduseks :D

        • Katre

          Muidu võiks küll nii arvata, plussiks ka põhjamaalaste tervis, aga samas viimastel päevadel on märgata, et kui keelatakse õues/koos viibida, siis kõik teevad seda kuidagi rohkem, kui kunagi varem. :’D

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga