Issand, presidendi kõne oli nii kriitiline!

Ütlen kohe siinkohal ära, et pealkiri ei ole minu arvamus, vaid veebis silmajäänud ving eilsele presidendi kõnele.

Ohoh, kas tulebki nüüd ära? Tõmban suure ja targa inimese ürbi selga ja hakkan poliitikast rääkima? Neh. Tegelikult pole ilmselt üldse tark mõte sellel teemal sõna võtta sedasi avalikult ja väga poliitikakauge inimesena, aga “sõna on vaba” (mul on silme ees pilt selle sloganiga Kersti pusast) ja milleks see koht mul siin siis on, kui mitte selleks, et teile ka rääkida, mis ma mõtlen. Teisest küljest on aga selliste teemade puudutamine alati kuidagi allakäik ja miski, millest head nahka eales ei saa, seega loodetavasti jääb see ka viimaseks korraks. Vms.

Alustaks sellest, et ma ei ole eriti suur tähtpäevade inimene, seega ka vabariigi aastapäev on minu jaoks rohkem lihtsalt see päev, kus ei pea tööle minema ja saab ennast välja magada, kui et päev, mida oodata, milleks ette valmistuda ja mida hullult tähistada. Ma ei ole selle üle uhke. Vastupidi – mul on kahju, et mul ei ole sellist tähistamise oskust, sest nii ilus on alati vaadata kõiki inimesi, kes seda päeva tähistavad, ka eile tähistasid, ja alati tähistanud on. Ma tean, et minusuguseid on veel, ja ka sellest on kahju, sest ma tegelikult tunnen, et see päev on ka igati tähistamist väärt ja me kõik võiks seda ikkagi koos tähistada. Meie riik ju! Seega aitäh kõigile, kes eile teleka ees paraadi vaatasid, kohal käisid, instagramis Eesti lippudega vehkisid, mõnusat eestilikku sööki valmistasid jne! Tänu teile suudan ka mina seda päeva pidulikumalt kogeda ja ilma teieta hääbuks see täiesti.

Publiku rahustuseks mainin ka, et õnneks me eile siiski ka niivõrd-kuivõrd tähistasime, st. ütlesin Annile, et ei vaata multikaid, vaid vaatame paraadi ja õhtul läksime A. vanaemale külla, kus toimus selle päeva puhul ka väike istumine. AGA.. kui vanaema ei oleks midagi korraldanud, ei oleks ka mina midagi korraldanud ja erilisemalt tähistanud – seda mõtlen.

Ma olen tegelikult viimasel ajal päris palju mõelnud, et Eestis on hea elada. Põhimõtteliselt ainuke asi, mis mulle Eestis ei meeldi, on ilm (ja vahel ka inimesed, aga see on võib-olla ilmaga seoses olev asi), sest oktoobrist-märtsini põen ma kindlasti mingil määral depressiooni, mille süüdlaseks pean just päikese puudumist, sest imekombel olen ma märtsist-oktoobrini, mil päike end rohkem ilmutab, alati 50x rõõmsameelsem, teotahtelisem, energilisem jne. See on ka midagi, millest ma olen eraldi blogida tahtnud, sest see on suuresti ka põhjus, miks ma siia viimastel kuudel harvem olen sattunud. Ma lihtsalt olen end nii palju halvasti tundnud, kuigi mitte midagi pole halvasti olnud. Tuleb aga päikesepaisteline päev ja meel on hulka rõõmsam!

Aga tagasi selle “Eestis on hea elada” asja juurde. Ma loen netis väga palju erinevaid asju ja mulle meeldib lugeda inimeste kommentaare/arvamusi päevakajaliste teemade kohta (ehk et ei mõtle siinkohal kollast meediat). Nii palju jääb silma eestlaste rahulolematust kõige (st. paljude asjade) suhtes. Mõne asja üle on õigustatud nuriseda, näiteks kuritegude ja nende kohati naeruväärsete karistuste üle, aga enamik, mille üle nurisetakse, tähendab lihtsalt seda, et inimesed on muutunud liiga mugavaks ja pimedaks. Kehtib väga hästi see “mujal PAISTAB muru rohelisem” ütlus, sest inimesed ei ole kursis, kuidas mujal päriselt elades on. Rahvas vingub, aga samas ei oma keegi vingujates ka maailmavaateid, mis mingit väärtust pakuks või teiste vaateid avardaks.

Väga paljud asjad on meie riigis hästi läinud ja hästi tehtud ja mina tunnen küll, et inimeste heaolule proovitakse ja soovitakse igati toeks olla. Meie rahval on tegelikult väga palju hüvesid, mida ei ole teistes riikides ja millest sealsed inimesed ei oska unistadagi. Aga me elame siin ja unustame ära selle, mis meil on. Muidugi saab paremini, aga selle poole me ju püüdlemegi ja pidevalt ka reaalselt pürgime. Meie riik on nii lühikese ajaga (antud juhul mõtlen, et 29-aastaga) uskumatult palju arenenud ja ilmselgelt on pikk tee veel minna ka. Ja ilmselgelt ei saa kunagi asju teha nii, et kõik oleksid rahul…

Mis toob mind eilse presidendi kõne juurde. Pean tunnistama, et ma ei ole nendesse kõnedesse kunagi väga süvenenud, ei ühegi presidendi omasse. Ma ei ole Kerstisse ka väga süvenenud ja temast siiani mitte midagi arvanud (ei head ega halba). Aga pärast eilset miski muutus. Mingi jää nagu sulas. Mõned tema kohta loetud/nähtud artiklid ja pildid hakkasid nagu suuremat pilti kokku panema ja ma avastasin, et ta tundub mulle ühtäkki täitsa huvipakkuv inimene. Vaatasin küll eile ka otsepildis õhtust presidendi vastuvõttu, aga teleka ees seltskonnaga istudes tema kõnesse väga süveneda ei suutnud (ei plaaninud ka) ja nõnda see päev eile lõppes.

Hakkasin siis tänahommikusi uudiseid tsekkima ja märkasin, et eilse kõne kohta on nii palju arvamusi, millest rohkem jäi silma suure pealkirjaga halbu arvamusi ja häid arvamusi oli raskem kommentaaridest välja sorteerida. Tekkis kohe huvi, et mida see Kersti siis nüüd ütles, et ta kõigi (liialdades) arust nii jube kriitiline, negatiivne, solvav jms oli. Seega tuli see kõne ette võtta ja ise läbi lugeda, et asja kohta oma arvamust omada saaks. Mida rohkem edasi ma lugesin, seda rohkem hakkas mulle Kersti meeldima ja tahaks kohe kõiki vanu kõnesid ka lugeda, et saaks võrrelda kas oli siis eelmistega võrreldes parem või halvem. Võrdlusmomenti mul seega paraku hetkel ei ole, aga see kõne oli minu arust ilus ja (mind) kaasamõtlema panev.

Inimeste üks põhilisi vigu (vaidluste põhjustajaid) on see, et asju tõlgendatakse erinevalt ja siinkohal ei suuda ka mina aru saada, miks mõned tema kõnet kriitikana võtsid. See paneb mind mõtlema, et nendel inimestel puudub enesekriitika, kui nad ei suuda asja laiemalt haarata. Kui keegi viitab millelegi, mis on halvasti, mis võiks olla paremini, või kutsub kedagi korrale, siis võiks see ju olla mõttekoht sellele, et järelikult on kuskil midagi, mis ongi halvasti ja mida saab paremini teha, mitte jalgu trampides nutma puhkeda ja näpuga näidata, et “Ta ütles mulle halvasti!” Kellele siis ei oleks halvasti öeldud või mingit tegevust või käitumist manitsetud? Mulle küll on. Ja ma olen alati ka mõistnud nendel momentidel, et jah.. ma ei käitunud just kõige õigemini. Antud kõne ei olnud minu arust küll kellegi suunas kiusuna või solvanguna mõeldud ja sealt saab välja lugeda selgelt mõistmise, et ausaid vigu tehakse ikka ja see on okei, aga vigasid tuleb ka parandada. Ja täpselt nii ju ongi igasuguste vigadega? Või on tõesti Eesti inimene iga natuke teises toonis sõna peale nii kergelt solvuvaks muutunud?

Jäi silma, kus keegi ütles, et presidendi kõne ei peaks olema masendav ja kriitiline, vaid peaks olema inspireeriv ja motiveeriv. Minu jaoks see näiteks oligi väga inspireeriv ja ma olen juba päris mitu korda osasid lõike uuesti üle silmanud ja no mulle nii meeldivad nii paljud asjad selles tekstis. Ma tahaks lausa mõned kohad välja tuua. Hoian teisel ekraanil seda kõnet ees ja vaatan, et ma tahaks nii paljut välja tuua, et see muutuks peeaaegu kogu kõne mahakopeerimiseks ja me teame küll, et seda ei tohi teha. :D Nii et kellel huvi, läheb loeb sealt, kus see juba üleval on.

Ühesõnaga, minu arust oli hea kõne ja kindlasti loen ma järgmisel aastal ja ka edaspidi presidentide kõnesid nüüdsest suurema huviga.

Kuidas teile kõne meeldis? Lugesite, kuulasite?