Tartu Ülikooli Kliinikum
igapäev

Insuldist ja haiglas käimisest ja…

Esmaspäeva (vara)hommikul oli mul vastamata kõne emalt. Me ei helista teineteisele just tihti ja kui helistame, siis üldiselt ikka õhtupoolikul kui toimetused tehtud. Helistasin tagasi, et mis mureks ja ema teatas kergelt endast väljas oleval häälel, et vanaema viidi hommikul insuldidiagnoosiga Tartu haiglasse. Mõlemad minu vanaemad on veel olemas ja neid kimbutavad erinevad tervisehädad. Ikka käib aeg-ajalt mõttest läbi, et tea kauaks neid veel jätkub. Igaveseks pole me ju keegi loodud.

Kuna Tartu haiglasse toodud vanaema elab Viljandimaal ja kõik lähedased peale minu samuti, oli emal mõnevõrra rahu südames, et vähemalt mina ju olen Tartus, sest nemad ei saa keset töönädalat siia nii kergelt tormata. Oli teadmata, mida õnnestus vanaemal täpsemalt haiglasse kaasa võtta ja kas näiteks rahakott või dokument sai ühes. Mul ei olnud otsest kimbatust kohe esmaspäeval haiglasse tormata, aga kuna ema palus, siis läksin, et vaadata kuidas vanaemal on ja uurida vajaminevaid asju. Vanaema oli haiglavoodis pikali ja tema silmad täitusid ühtaegu pisarate ja rõõmuga, kui ta mind nägi. Lohutasin teda, et küll kõik saab veel korda ja võtku seda haiglasolemist kui spaapuhkust nii palju kui vähegi saab. Las need argimured jäävad koju ja emme ja teised tegelevad – tema EI PEA praegu muretsema kodustoimuva pärast, vaid ENDA pärast. Vanaemal oli ka pisuke soov väikese šokolaadi järele ja lubasin selle talle teisipäeval viia.

Ma ei tea insuldist just palju rohkem, kui et minu üks vanaisa elas ka üle kaks insulti, kui ma ei eksi. Ühest tuli välja, aga teine mõjus nii rängalt, et vanaisa oli niivõrd halvatud, et ta ei olnud võimeline ise midagi tegema, ei saanud rääkida ega liigutada ja väga kurb oli tal külas käia. Räägid nagu juttu ja näed, et inimene tahaks nii väga kuidagi vastata, reageerida, aga ei suuda. Mõtled, et huvitav kas ta üldse kuuleb? Kas ta üldse aru saab? Siis ühtäkki nagu ei oskagi midagi vestelda inimesega, kes midagi vastu öelda ei saa. Ei tea, mida ta kuulda tahaks? Nii raske.

Vanaemal on õnneks praegu parem seis. Vähemalt mulle tundub, et parem, aga arstid olevat ka lootusrikkad. Õigel ajal jõuti kiirabi kutsuda ja reageerida. Vanaema saab täielikult aru, mida talle räägitakse, kuuleb, mäletab ja suudab ka ise rääkides vastata, kuigi tema keha parem pool on mõnevõrra halvatud ja ta ei suuda paremat kätt-jalga-suupoolt liigutada. Siiski aga leian, et tema kõne on väga arusaadav ja temaga saab väga ilusasti vestelda. Seetõttu loodan ka, et tal tõesti on leebem insuldivorm, millest ta ka välja tuleb. Samas aga kui ma lugesin eile insuldi kohta käivaid fakte, kuidas 1/3 surevad esimese kuu jooksul ja 1/3 jäävad igavesti osaliselt halvatuks, täitusid mu silmad pisaratega ja ma otsisin 30 minutit töö juures kohta, kus laginal nutta.

Kui ma esmaspäeva õhtul Annabelile ütlesin, et käisin päeval haiglas vanaema vaatamas, sai Annabel mu peale pahaseks, et ma temata käisin ja teda kaasa ei võtnud. “Sa PEAD järgmine kord mind ka kaasa võtma!” Vanaema ise arvas, et tea kas on hea mõte väike laps kaasa võtta, aga kuna mul teda nagunii kuskile panna ei olnud ja ta ise nii tungivalt soovi avaldas, läksime teisipäeva õhtul kahekesi. Annabel võttis haiglasse kaasa ka ühe oma kaisulooma, mille jättis vanavanale seltsiks hetkedeks, mil meid seal ei ole. Palatisse jõudes olid vanaemal silmad kinni ja arvasin, et ta magab. Ei tahtnud nagu otseselt äratada ka, seega olin vaikselt ja silitasin ta pead. Veidi aja pärast tegi vanaema silmad lahti ja üllatus rõõmsalt, kui meid nägi. Ta lihtsalt pikutas ja arvas, et õde tuli kontrollima või miskit, seega ei viitsinud kohe silmi avada, kui tundis et keegi voodi juures on. :D Jällegi oli vanaema niiii siiralt rõõmsa näoga ühtäkki ja sel hetkel ma tundsin mingit nii mõnusat tunnet sees. Seda tunnet, et ma tahaks iga päev käia ja teda naeratama panna. Kui ma ise nõnda haiglas oleks, siis ma sooviks ka lähedaste nägusid näha – see annab ju nii palju tuge ja tahet terveks saada. Vanaema ütles ise ka, et tal seda eluisukest ikka jagub veel. Ei tahaks nagu, et lõpp juba tuleks. Viisime talle soovitud pisikese Annekese šokolaadi, millest ta muidugi pool lapselapselapsele pakkus ja tõotas, et pensipäeval maksab selle 30-sendise šokolaadi mulle kinni. Tüüpiline vanaema. Täitsa tema ise! Muretses jällegi sellepärast, kuidas teised hakkama saavad. Mis ta kassikestest saab? Kinnitasin jällegi, et ärgu muretsegu – viime kassidele süüa. Kõigele saab mõeldud!

Kolmapäeva õhtul läksin A-le lasteaeda järele ja ta ütles, et “Lähme nüüd KOHEMAID haiglasse!” Kui ma ütlesin, et käime kodust läbi ja võtame porised kilepüksid ikka jalast ära, hakkas ta jalgu trampima ja ütles, et “EI! KOHE lähme! Pole aega kaotada!” Läksime. Vanaema oli juba jõudnud mõelda, et küllap me ei tulegi, sest päev oli omadega pimedasse õhtusse veerenud ja ega tal seda kannatust ka pole eriti kunagi jagunud. Ometi, et ma ütlesin, et me jõuame umbes KUUE paiku ja jõudsime lausa 20 minutit ENNE kuute – ja tema juba jõudis arvata, et ei tulegi. :D

Minu silmis nägi vanaema juba tükkmaad kobedam välja, ent tema kurtis et on hoopis veidi nirum olla kui eelmisel päeval. Samas aga oli tema voodi kõrval personalivahetuse tarvis jäetud meelespea, kus kirjas et ta võib vahepeal ka ratastoolis istuda. Nii palju kui ma insuldist tean, siis see on ikka väga hea uudis. Endiselt tundis vanaema muret, et kas ta üldse tuleb sellest välja ja rääkis mulle loo ühest bussijuhist, kellega ta alatasa maalt linna sõitis ja kes ka ühel hetkel ära kadus. Tuli välja, et oli insult olnud. Läks mõni kuu mööda ja sama bussijuht oli jälle bussiroolis. Et ei tea kas siis sai jagu sellest või kuidas ta jälle sedasi tööpostile naases. Muretses endiselt oma parema käe üle, sest ei suutnud seda liigutada, kui äkki ta mingi jõuga oma paremat kätt siiski tõsta jõudis. “Näed!? Töötab ju! Tasapisi!” hõikasin rõõmustades ja vanaema enda silmad olid ka üllatust ja rõõmu täis, et tõesti.. nagu natuke saigi hakkama. Pärast eilset külastust on seega hoopis kergem tunne sees. Ja taaskord oli vanaema nagu vanaema ikka. Pakkus haigla poolt talle mõeldud kohupiimakreemi Annabelile söömiseks ja vabandas, et tal ei ole paraku muud pakkuda. Eks vanaemal ikka see komme, et kui külla tullakse, siis peab olema midagi pakkuda ju ka. :D

Seda postitust ajendas mind enim kirjutama see, et kui ma töökaaslase ees eile nutma puhkesin, vastas ta, et “Ma ei pea end oma vanaemaga nii lähedaseks ja arvan, et ma nii emotsionaalseks ei muutuks samas olukorras.” Umbes samalaadselt ütles sõbranna, kellel ka vanaema haiglas – et no ei ole sellist tunnet, et tahaks iga päev käia. Jäin mõtlema ja ühtäkki tundsin end halvasti, et mul see iga-päev-käimise-tunne tekkis. Samas aga mõistan neid ka täiesti, sest ega minagi ei osanud arvata, et mul selline soov üldse tekkida võiks. Kindlasti oleks asjalood teised, kui vanaema oleks Viljandi haiglas. Või kui ka teised lähedased oleksid Tartus ja teaksin, et keegi teine käib ka. Kuna aga vanaema on enda jaoks võõras linnas, kodust ja lähedastest kaugemal ja peab nende nägemiseks kannatamatult nädalavahetust ootama, siis… see on ju vähim, mida ma hetkel teha saan. Haigla on autoga liigeldes kõigest 3-4 kilomeetri ehk 6-minuti kaugusel mu kodust. Ja mind ennast teeb rõõmsaks, kui saan olemas olla ja tema silmadesse lootust ja rõõmu viia. Ei peagi ju seal tunde veetma, vaid lihtsalt näitama, et ta pole üksi. Ja noh.. see kõik on alles nii värske, et küllap see igapäeva teema mul ka aja peale lahtub. Kui seisund paraneb, siis on ka südamerahu seda rohkem, et iga päev ei peagi/saagi vast, kuigi tahaks ja ideaaliks võiks ju.

Muide, saatuse iroonilisel kombel oli 29. oktoobril ülemaailmne insuldipäev ja kuigi ma kippusin arvama, et insult on rohkem vanainimesi kimbutav asi, siis tuleb välja, et see võib tagada igas vanuses inimesi. Ma pole elus üldse palju haiglate ega tõsiste haigustega kokku puutunud ja minu jaoks tundub see olema üks hullemaid asju, mis inimesega saab juhtuda, sest selle ravi on väga aeganõudev, kui see üldse võimalik on. :/

P.S. Tartu Ülikooli Kliinikum on nagu… MEGA ilus haigla. Ma ei teadnudki, et Eestis ilusaid haiglaid ka eksisteerib ja arvasin siiani, et kõik haiglad on mingid nõukaaegsed ja renoveerimata, kalgid hooned. Mul on hea meel, et vanaema just Tartusse toodi, sest siinne meditsiinitase on Eesti mõistes pigem kõrge ja usun, et siin saab hea ravi. Vanaema ise vähemalt ütles, et ta pole elusees sellist teenindust näinud, poputatakse nagu oma last. :D


Kas teil on olnud kokkupuuteid insuldiga, haigla külastamisega? Kas vanavanemad veel elus?

16 kommentaari

  • Heily

    Mina käisin oma vanaonu vaatamas ja see kõlab natuke võibolla isegi kohatult, aga need käigud andsid ka mulle nii palju!!! Kuigi vanaonu mind iga kord ära ei tundnud ja see oli nii-nii kurb ja nii mõnigi kord valasin pärast ka pisaraid. Aga mul on hea meel, et käisin, need olid meie hüvastijätu vestlused, sest tema sellest kahjuks välja ei tulnud, ülehomme on matused …
    Ps. Ei olnud insult, muud hädad.

    • Katre

      Ei kõla ju üldse kohatult. Mõistan täiega! Ma tunnen samamoodi, et see annab endale juba kuidagi kummaliselt hea tunde. Just, et kui ka kunagi tuleb üks lõplikult viimne päev, siis ei jää kripeldama, et polnud ammu näinud, vaid on endal ka rahu hinges ja teadmine, et olin olemas.

      Tunnen väga kaasa vanaonu kaotuse puhul, aga mulle meeldib mõelda lahkunute puhul selliselt, et nad jäävad ju meie üle vaatama. : )

    • Kk

      Tavaliselt ma ei kommenteeri, aga selle teemaga tekkis soov oma kogemust jagada.

      Nii mu vanaema kui ka vanaisa on saanud insulte. Esimesena sai vanaema, pool kehast oli halvatud. Kui õigesti mäletan, siis oli ka parem pool. Haiglast viisime ta Haapsalu haiglasse, kus tegeleti haigete taastumisega, tehti igast harjutusi ja võimlemisi, et keha taas toimima saaks. Ja vanaema sai terveks. 6 kuud hiljem tegi ta veel kõige aegade võimsama aia (peenrad, kasvuhoone, juurikad jne). Aastake hiljem sai insuldi vanaisa, kes samuti muutus pooleldi halvatuks. Tal oli tervis juba aastakümneid kehva, aga tuli ka sellest ilusti välja, kasutas rulaatorit (?), käimiskäru sisuliselt. Kui vanaisa terveks sai, siis sai vanaema uue isuldi ja sellest nii kergelt ei taastunud. Käsi ja jalg ei kuulanud enam sõna. Ta tahtis midagi haarata või võtta, siis käsi ei liikunud ning jalga lohistas järgi. Mingi hetk sai vanaisa ka teise ning kolmanda insuldi ning viimasega ta elama ei jäänudki. Umbes 5 aastat tagasi sai ka vanaema jälle insuldi ning sellest mäletan ma väga täpselt seda, et järgmisel päeval sõitsin ma Saaremaalt Tartusse, et teda vaatama minna. Haiglasse jõudes olime seal viiekesi + vanaema. Ta kõikus magamise/meelemärkuseta oleku ja ärkveloleku vahepeal ja ei saanud enam väga aru, mis toimub. Ühel hetkel tegi aga silmad lahti ning vaatas mulle otsa ja lausus: “Ma ei jõudnudki sulle Saaremaale villaseid sokke kududa.” Ja siis vajusid jälle silmad kinni. Need olid ka tema viimased sõnad mulle. Umbes nädal pärast haiglasse viimist saadeti ta Tartu haiglast kohalikku haiglasse ja seal avastati kopsupõletik, millest ta enam välja ei tulnud.

      Minu kogemuste põhjal aitas nii vanaemal kui vanaisal terveks saada soov kodus olla ja lemmikloomad, kelle eest hoolitseda taheti. Käe treenimiseks oli parim ogadega pall, mida sai käes mudida (sarnane nagu koerte mänguasi).
      Seda viimast soovitan sul vanaemale haiglasse viia, saab ajaviiteks mudida seda. Ja käi tal külas nii tihti kui võimalik, sest see aitab tervenemisele ka kaasa. Eks isegi tahaks, et kallid inimesed külas käiks ja päeva rõõmsaks teeks. Su vanaema kindlasti südames loodab, et sa iga päev tuleksid, aga välja ei julge öelda.

      Soovin su vanaemale palju tervist ja jõudu, et sellest isuldist taastuda.

      • Katre

        Tore, et kommenteerisid!

        Sa oled neid insulte oma vanavanemate näol ikka omajagu kogenud ja päris väikeste vahedega. Sedasi korda-mööda ka veel, et nagu ei tekigi hetke, et saaks muretult hingata. Väga kahju, et nii läks. :/ Ma kardan ka insuldi puhul enim seda, et noh.. kui üks on juba olnud, siis võib ka järgmine tulla, mis enam nii hästi ei möödu.

        Ogadega “mänguasi” on tal olemas haigla poolt. Ju nad siis ise ka seal teavad, et see on must-be asi sellisel puhul ja annavad need ise. : ) Seda, mida ta tõeliselt sisimas tahab, jah täpselt ei tea. Mõni õhtu on ta nii väsinud olekuga, et tunnen et äkki justkui segan ja ta tahaks rahulikult olla, mitte minu juuresolekul ärevust tunda, samas aga tundub, et tal on olnud kasvõi parem, kui ma lihtsalt kõrval olen vaikselt ja käest kinni hoian…

        Aitäh!

  • Mari Liis

    Kindlasti käi iga päev kui vähegi saad. Haiglas on päev väga pikk ja see on nii suur asi kui on mida oodata ja kasvõi õhtul veidikesekski aeg kiiremini läheb.
    Küllap vanaemal varsti paremaks ka läheb :)

  • Laura

    Minu vanavanemad kahjuks juba läinud aga kun mul laps, on meil minu ema uhkelt vanaema staatusega. Tal oli insult kolm suve tagasi. Vanaema elab Soomes, olin ise teel Eestisse kui see k6ne tuli, vanaisa helistas et kiirabi teel. Mul veel väike laps seal vanavanemade juures. Läksin kohe järgmise laevaga tagasi, s6itsin öö läbi autoga et vanaema juurde saada. Seda hirmu ma vist iial ei unusta. Jumal tänatud läks hästi, ema sai terveks. Aga siiamaani on mul see väike hirm ja mure sees et kuidas edasi.

    • Katre

      See mure on mul oma vanemate puhul ilmagi, et neil ühtegi insulti oleks olnud. Sellistele asjadele mõtlemine paneb aina rohkem järgima motot, et elada tuleb hetkes. : )
      Soovin parimat ka Sinu ema tervisele.

  • Gätlin

    Minu vanaemal oli ka insult, paraku alkoholi tõttu ja see viis ta mõistuse. Olin kolme-nelja aastane siis. Ta elas meiega koos, kuni ta mõni aasta tagasi suri. Oli ema hooldada üle 20 aasta, kes kasvatas samal ajal üles enda neli last ja kasvatas aastate jooksul kolme kasulast. Mõistust vanaemal ei olnud, korrutas alati sama juttu. Tal oli kombeks öösel magamistuppa tulla ja üles ajada, et täiesti ebaolulist küsimusi küsida. Öösiti kondas ringi ja käis salaja külmkapis toitu söömas (ta ei tajunud seda, et kõht saab täis). Ta sõi ise aga vajas abi pesemisel. Alati oli ebamugav külalisi kutsuda, sest nad alati küsisid, et kes see on ja see paistis kohe välja, et tal pole kõik korras. Mul on ainult üks helge mälestust temast enne insulti, kuid kokkuvõttes enam jaolt pole tema kohta midagi head rääkida.

    • Katre

      See on selline ekstreemne juhtum jah ja samas mõistan igati, miks sa nii tunned. Esiteks sa ei omagi temast ju väga mingeid mälestusi, kui ta veel täie mõistuse juures oli ja teiseks oli olukord igas mõistes ilmselgelt keeruline. Su vanaema vist sai selle ikka päris noorelt. 20-aastat hooldada on ikka väga pikk aeg ja kindlasti oli su emal endal ka väga raske seda NII pikalt teha ja selle kõrvalt veel lapsi ka kasvatada.

  • jurga

    Minu mõlemad vanaemad on elus ja mõlemad ka insuldi saanud. Üks juba 10+ aastat tagasi, taastus kenasti, juba nädal või kaks pärast insulti oli kodus tagasi, kuigi arsti juurde jõudis alles ööpäevajagu pärast insulti. Nüüdseks ta 80 ja tervis ikkagi kehvavõitu, ilmselt insuldist ka kahjustused jäänud, üks kehapool nõrgem jne, aga uusi insulte pole saanud (ptüiptüi). Teine vanaema sai insuldi vanuses 90+, õnneks kesklinnas istudes ja kõrvalolijad kutsusid kiiresti kiirabi. Sai ka nädal pärast insulti koju ja pole kehvema tervisega kui ülejäänud ligi saja-aastased. Neid vaadates ei tundu insult raskem haigus kui nohu 😀 Aga eks tegelikult pole tegu sugugi naljaasjaga. Sinu vanaemale jõudu ja head paranemist!

  • Merilyn

    Minu vanavanaema elas neid ka vist paar tki üle, enne kui viimasest enam välja ei tulnud. Tegemist oli Vanaemaga, kes oli Vanaema kõigile, kes teda tundsid. Oli siis veresugulus või mitte.
    Mäletan, et käisin teda ühe korra hooldushaiglas vaatamas. Siis oli see kõige viimane insult vist… Mäletan ainult seda, et seal voodis oli minu vanaema näoga võõras naine ja ma läksin koridori nutma.
    Meie jaoks kõige hullem oli see, et me teadsime, et vanaema ise ei tahtnud selline mitte kunagi olla. Ta ikka rääkis, et tahaks elada täpselt nii vanaks, et ise endaga hakkama saab ja siis vaikselt minna. Ja tema lõpp oli vastupidine. Mõned aastad elas ta mu ema-isa juures ja siis veel paar kuud haiglas.

    Sinu vanaemale palju tervist! Loodan siiralt, et tuleb sellest välja!

  • marta

    Ojee sa oled tagasi blogimas, ma ei teadnudki :)

    mina elasin just õudse draama üle, vanaema suri ära :( Sattus haiglasse ja sealt koju enam ei tulnud, ennem oli täiesti terve justkui.

    Soovin edu ja tervist sinu vanaemale.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga