Igatsedes iseend
Viimasel ajal olen ma öösiti päris palju üleval olnud ja nagu ikka, saavad öösel mõtetele jaole natuke teistmoodi mõtted, mis päevavalges väga kallale ei kipu. Eile öösel hakkasin ma mõtlema iseendale ja varasemale minale. Ma tunnen, et olen natuke justkui ennast kaotanud ja iseendas ära eksinud.
Ma olen tegelikult väga emotsionaalne ja mõtlik inimene nimelt ja seetõttu ma vajan oma sisemisi, südamest tulevaid mõtteid ja tundeid ka teinekord kirja panna. Nagu pikemaajalised lugejad teavad, siis siin ma pole väga iseendast ju rääkinud. Sisemisest minast. Räägin muudki Annabelist ja sellest mida ma eile tegin või mida ma homme tegema hakkan. Sellisest kehapealsemast elust.
Bloginud olen ma tegelikult juba ammuilma. Aastal 2005 avastasin esimest korda sellise asja nagu blogger ja sellest ajast saati olen oma mõtteid ka kogu aeg kirja pannud. Selle aja sees on mul olnud ka mitu blogi. Noh, paar aastat pead ühte ja siis justkui algab elus uus etapp ja olen jälle uue teinud. Pigem lihtsalt, et neid aastate kaupa parem sorteerida oleks, aga sisu on neil kõigil ikka sama olnud. Kunagi pole ma väga olnud selline blogija, kes räägiks oma igapäevaelust nii nagu ma siin, praegu. Ma kirjutasin paar korda kuus ja kui kirjutasin, siis ikka sellest, mis mu kõige sügavamast sisemusest välja tahtis pääseda. Tunnetest. Kuigi eelmine blogi oli ka kogu aeg avalik, siis aadressi teadsid siiski vaid paar üksikut inimest ja võõraid sinna kunagi ei eksinud. Ei pidanud kunagi mõtlema, mida keegi võõras arvab või kartma, et keegi midagi kohatut kommenteerima tuleb MINU mõtete ja tunnete kohta.
Nüüd aga siin niimoodi päris päris avalikult blogides olen ma ennast justkui natuke kinni sulgenud. Tunnen, et mu emotsioonid ja tunded on kuskil luku taga peidus, sest ma muudkui surun neid alla ja ei kirjuta neid endast enam välja. Kirjutan asjadest, mis minu loogika järgi kelleski pahameelt ei tohiks tekitada. Aga kui ma näen, et isegi sellistest lihtsatest asjadest kirjutamine mõnele inimesele ikka pinnu tagumikku torkab, siis ei kujutagi ette, et ma siin end haavatavaks teeksin ja oma päris tunnetest ju ka räägiksin.
Ja nüüd enam ei oskagi rääkida. Tunnen, et ma ei oska tunda tundeid. Viha, armastus, rõõm, kurbus. Ma tean, mis need kõik on, aga ma ei ole neid reaalselt juba pikka aega tundnud. Mitte, et mu elus kõike seda ei oleks. Pidevalt on, aga mina olen nende tunnete keskel kuidagi tuim muudkui. Ei ole julgenud ennast avada ja nüüd ongi kõik tunded nii kaugele minema hirmutatud, et nad ei julge enam mulle ligi tulla ja mind jäägitult endasse tõmmata. Ja ma igatsen seda. Ja ma ei teagi, kuidas seda asja endas parandama hakata.
Kas tõesti võtta süda rindu ja julgeda ka siin rääkida kõigest sellest, mis südamel teinekord peitub, riskides sellega, et miljon inimest siis mu tekstist mulle kõige rohkem haigettegevad read välja loevad ja nendega mind tümitama hakkavad või kasvõi kirjutada neid edasi oma eelmisesse blogisse (mida ma samas aeg-ajalt teengi, aga ikkagi enam eriti mitte). Igatahes ei taha ma enam oma tundeid luku taga hoida ja pean nende võtme kuidagi üles leidma ja nad puurist välja laskma. On küll ilus elada oma roosamannas ja neutraalses ilusas elukeses, aga ma igatsen siiski endast seda osakest, kes elu üle ka muudmoodi arutles ja selle pimedamaid nurki ka märkas. Siinsele rahvale kindlasti uskumatu, et minus ka mingi teistsugusem mina kuskil peidus on. :D
Aga tont teab, äkki ongi elu mind viimase aastaga nii palju muutunud, et seda eelmist mina ei olegi enam olemas? Äkki ongi kõik päriselt ka nii kergeks, lihtsaks ja ideaalseks muutunud? Samas keeldun seda arvamast, sest nagu öeldakse, siis inimene naljalt ikka ei muutu ja iga mu lähedasem inimene teab, milline emotsioonide virrvarr ja dramaqueen ma tegelikult terve elu olnud olen. Aga nüüd ma vähemalt sain midagi endast välja alustuseks ja loodan, et niisugune postitus siia vahepeale on lubatud ja oodatud. Peace.
13 kommentaari
Kaja
Sa saad ju alati nendele tunnete blogidele parooli panna nagu paljud seda teevad :)
Katre
Ma just üritan neid paroolipostitusi vältida. Mis mõte neil on, kui lõpuks ikka kõigile, kes parooli küsivad, parooli annad. Ikka saavad sinna lõpuks niimoodi ligi ka need, kes saama ei peaks. Nii et kas siis avalikult all the way või täitsa omaette pigem nokitseda.
Kui tahta vaid iseendale või ainult mõnele üksikule inimesele nähtavalt kirjutada, siis selle jaoks on ka muid ja paremaid lahendusi, kui et siin teisi kiusata ühe salastatud postitusega. :D
T
Mina loodan et sa julged kirjutada mida sa tunned , kuigi jah neid lollakaid on päris palju kes hakkavad kohe kritiseerima… Aga mina luban , et mina ei hakka siin mölisema , nii et üks rahulik lugeja on sul olemas :D
Kaire
Minu arvates on igati tore kui inimesed ennast avavad. Eks neid inimesi ikka leidub, kes alati leiavad kuskilt midagi negatiivset ja siis saavad rahuldust sellest kui teine isik ennast halvasti peaks tundma. Energiavampiirid. Ah, las nad olla, natuke piiksuvad siin-seal ja lõppude lõpuks elab ju igaüks siiski oma elu. Mina loeksin küll sinu n-ö ‘teistsuguseid’ postitusi. Olekski huvitav teada, millised sinu maailmavaateid on:)
RoosaBeebi
Vahelduseks on päris mõnus lugeda hoopiski selliseid postitusi. Mõtisklusi-arutlusi päris Sinu enda kohta :)
Usun, et enamus lugejad ei arvagi, et Sa oled pinnapealne ja ilma sisemiste mõteteta. Normaalsed inimesed ehk pigem mõistavad suurepäraselt, miks Sa neid ei taha siin avalikult tervele maailmale laiali laotada.
P
Ma olen ka seda meelt, et kas kõik või mitte midagi. Need, kes aeg-ajalt parooli all blogivad, justkui natuke tahavad peita ka oma mõtteid, aga samas tegelikult ju ei hooma, kuipaljud lõpuks parooli teavad. Üks võimalus, kui sa tagasisidet ei taha, siis võta ära kommenteerimise võimalus. Nii sa lihtsalt kirjutad ja ei tea, mida keegi arvab. Aga tegelikult sa ju naatuke tahad seda teada ka, eks?;)
Katre
Eks ta nii ole jah, et lõpuks tekib juba sõltuvus sellest tagasisidest. Või noh, tead ju, et nii mõnigi inimene kindlasti annaks huvitavamat ja erapooletumat nõu kui näiteks mõni sõbranna või tuttav, kes näeb asja hoopis teise nurga alt.
Arutlev tagasiside on iga nurga alt hea ja laiendab maailmapilti. :)
thejanette
Ma just ükspäev mõtlesin, et sa kirjutad nii neutraalselt kõigest. Mingeid erilisi emotsioone välja ei loe ja see on turvaline, siis keegi ei saa väga põrkama ka tulla. Mina alustasin oma blogiga just selle pärast, et ma saaksin end välja elada ja oma uinamuinasid kirjutada. Ma olen märganud, et olen ka piire hakanud panema oma eneseväljendamisele ja teadlikult siis lõdvaks lasknud. Mõned postitused on pikad ja arutlevad, mõned niisama vihast kirjutatud, mõned lühikesed aga tähendavad nii palju. Lase vabaks end! Tagasiside on pigem positiivne kui negatiivne.
Katre
No eks ma seda konkreetset blogi siin hakkasin ikkagi eelkõige sellepärast märkima, et Annabeli esimesi tegemisi kirja panna, et kaugemad pereliikmed ka kursis saaks olla jne, aga nüüd olen taipand, et selle käigus olen eelmise blogi ja enda tunded natuke unarusse jätnud ja ära peitnud. Pigem jah selline turvaline tee valitud. Muidugi endal ka parem, kui ei mõtle kogu aeg sellistele teistsugustele asjadele, aga teinekord jälle tunned vajadust oma mullikesest välja saada. :D
ing
Sinus on seda värske ema haprust.
See on nii loogiline ja armas.
Liisa
Mina olen seda meelt, et ära lase end teiste arvamusest liialt mõjutada. Kui kellelegi ei meeldi, siis ärgu lugegu. See on ju sinu blogi ja seega on sinu otsustada, mida ja kuidas kirjutad. Alati leidub neid, kes end mõnest lausest või teemast puudutada lasevad ja hingepõhjani solvuvad. Aga ju on neil siis mingid omad kompleksid…
Eks alati on targem mõelda ja siis öelda, aga kuni sa oma eneseväljendusega väga robustseks ei lähe (mida ma ei usu), siis ma arvan, et pole teemat, millest sa ei võiks rääkida. Sul on väga ustav lugejaskond, kes neelab hea meelega kõike, mida kirjutad. Ja need, kes plõksima hakkavad, pole enamasti sellised, kelle kommentaare peaks tõsiselt võtma.
Edu ja enesekindlust! :)
Laura
Kirjuta nii kuidas jaksad. Inimesed kes torgivad teiste mõtteid, võivad persse minna. Mitte ükski heatahtlik ja meeldiv inimene nii ei teeks.
Ma tundsin ka neljandal kuu ringis, et ei tea enam kes ma olen. Praeguseks, viiendaks kuuks, on see läinud aina hullemaks. Ei aita ka kaasa see, et ma olen üsna üksik-elan välismaal ja olen antisotsiaalne. Nii, et kui kirjutamine aitab sul end paremini tunda ja tunned end ”minaga” niiviisi ühendatuna, go for it.
parafiin
Sa ei pea ju siia blogisse kirjutama, võid vabalt avada ka eraldi blogi. :)