Hiiumaa 2015, II osa

Teine päev Hiiumaal oli meil suuremalt osalt planeerimata. Vähemalt mina ei saanud teiste juttude järgi õieti sotti, mis plaanis on ja kuhu täpsemalt minek. Kindel oli ainult, et Sääretirbil tuleb kindlasti ära käia ehk et siht Kassari poole seatud.

Teel sinna põikasime me läbi Kassari hobustetalust, kiindusime obestesse nii ära, et panime endale mõne tunni pärast kirja ka 1-tunnise ratsamatka aja. Kuna ratsamatkani jäi mõni tund aega, läksime edasi Sääre poole. Tee peale jäi ka Kassari mingisugune kirik, kus pidavat olema mingisugune “liikuv rist,” mida me siis otsida üritasime, aga leida ei õnnestunud.

Sääretirbi poole jalutades panime Annabeli vankrisse, sest võis oletada, et ega tema seda matka eriti usinalt kaasa teha ei viitsi. Esiteks oli tal nagunii juba väsimus peal ja lõunaune aeg ja teiseks on ta lihtsalt liiga väike nõnda pikkadeks jalutuskäikudeks. Ma polegi veel kaardilt täpselt mõõtnud, kui pikk see jalutus sai, aga umbes võin oletada, et mingi 5km tuli ikka tippu ja tagasi kõndimist ära. Igatahes soikus tema mööda kivist teed vankris loksudes kenasti unne ja tippu jõudes magas vaatepildi maha. :D

Kuna me eelmisel aastal Saaremaal käies Sõrve tippu ei jõudnud, siis oli tore, et me selle jalutuskäigu seekord ette võtsime ja vähemalt ühel saarelgi sellist vaatepilti näha saime. Kõndisime kohe täitsa tipuni ära, kus saar otsa lõppes ja oli näha, et tegelikult läks see kivide jutt, mida mööda kõndida andis, veel vee alt edasi ,aga ilmselt ajapikku on vesi lihtsalt tõusnud ja tirpu lühemaks teinud. Sellele jalutuskäigule ma oma kaamerat kaasa ei tassinud, vaid võtsin hoopis telefoni ja selfiepulga. Mõned pildid, mis peegliga tehtud, on Keio ema kaamerast.

Sääretirbil jalutades oli tore vaatepilt ka see, kuidas Kassari hobused vabas looduses niiöelda omapäi mere ääres asjatasid. Mingit piiret ei paistnud olevat, mis keelustaks neid kaugemale uitama minemist (kuigi vist ikka oli) ja ühtki inimest neid samuti valvamas ei olnud. Kujutelma tekkis neist kujutis kui metsikutest hobustest kuskil Läänes. Igatahes oli see üliii äge neid hobuseid seal niimoodi karjakesi näha.

Kui tirbil käidud, siis saigi edasi mindud Kassari hobustetalli juurde, sest käes oli meie ratsamatka aeg. Ooooh, kuidas ma ootasin hobusega jalutamist. Ma viimati vist olin hobuse seljas üliiiväiksena ja siis ka mingi tädike kõndis ise hobust rihmast hoides kõrval. Kassaris aga lasti meid ratsamatkale peaaegu et täitsa omapäi. Vähemalt hobuse seljas pidi istuma üksinda ja ise hobust juhtima. Muidugi olid kaasas ka kaks saatjat ja hobused paistsid olevat koolitatud teineteise järel sammuma, aga siiski oli nii mõnus üksi seal hobuse seljas olla ja teda vajadusel ise juhendada.

Minu hobuks oli must Orfei, kes oli üks vanimaid hobuseid nende valduses ja endine võistlushobune ka. Kui tädike mult küsis, kas ma kunagi hobusega sõitnud olen, vastasin ma “ei.” Eks nad ilmselt selle järgi natukene valisid neid hobuseid ka, et kes kelle selga panna. Ma aga mainisin, et “Natuke ekstreemsust võib ikka olla, mis siis et sõitnud ei ole,” nii et ju nad siis sellepärast Orfei mulle andsidki.

Sellest sain ma alles hiljem aru, et miks. Nimelt oli Orfei selles hobusterivis, milles me matkasime, viimane hobune ja ta oli kogu aeg hirmus näljane. Ühesõnaga tahtis ta kogu aeg aina heina mugida ja jäi vahepeal teistest seetõttu natukene maha. AGA mahajäämine polnud talle probleem, vaid hoopis tema kaval taktika rohkem ja rahulikumalt süüa saada, sest kui suu täis mugitud, kappas ta teistele kiirel sammul järele ja seega sain ma enda hobusega sörkida natukene rohkem kui üldiselt ette oli nähtud. :D Muidu oli nii, et ainult ühe korra esimese hobuse (juhendaja) korraldusel hakkasid hobused väikese maa ulatuses natukene kiiremalt sörkima.

Hobuse seljas olles oli mul üleüldse kogu aeg selline tunne, et… krt, tahaks täiega hobuse kiiremalt jooksma panna ja siis professionaalselt ja ekstreemselt tema seljas nõnda ratsutada. Mis siis, et ma seda iial teinud ei ole, aga umbes pool tundi hobuse seljas jalutamist ja tekkis tunne, et ega see ratsutamine ka mingi imeraske tegevus olla ei saa (jaa ma tean, et ilmselt on ikka, aga saate aru ju küll). :D Ühesõnaga on mul nüüd räme isu millalgi VEEL kuskile hobusega sõitma minna ja tahaks kiiremini ka üritada ja üleüldse armusin ma hobustesse nüüd kergelt ära ja tahaks endale ka ühte hobust. :D

Pärast ratsamatka olid kõhud tühjaks läinud ja läksime sööma Vetsi Talli , mida kästi mul kohe kindlasti siin blogis kiita, sest toidud oli imeeeehead ja üldsegi mitte ülemäära kallid. Toidud olid muidugi ka pigem kodused ja mitte väga sellised restoraniihalejate mõõtu, aga ma pean tunnistama, et ma hindangi sellist korralikku praadi rohkem, kui uhkelt kujundatud väikest portsjonirooga.

Pärast seda käisime korraks Sõru sadamas ja oligi meie viimane päev Hiiumaal läbi saanud. Kindlasti oleks veel olnud kohti, kus konnata, aga see eeldab minu silmis ka seda, et tripile minnakse üsna omapäi või kahekesi või selliste inimestega, kes viitsivad hiliste õhtutundideni ringi konnata. Suure seltskonnaga või kui on lapsed kaasas, siis paraku väga pikaks neid päevi ajada ei taha ja nõnda vabalt kõike võtta ei saa.

Nägemata jäi meil lähemalt Hiiumaa Eiffel, millest sõitsime küll mööda, aga jah, kuhu ajanappuse ja näljaste kõhtude tõttu seekord ei jõudnud. Samuti oleks mulle meeldinud tunde konnata metsades sõjakatakombe uudistades. Ja Suursadama kanti me samuti ei jõudnud.

Aga ei ole hullu. Loodetavasti ei kao Hiiumaa veel kuskile ära ja kuigi ma niipea (lähiaastatel) ei plaani pikka sõitu sinna enam ette võtta, siis kindlasti saab KUNAGI sinna ikkagi veel mindud. :)