Hiiumaa 2015, I osa

Esmaspäeval sõitsime me oma pisikese perega (ja sugulaste-sõpradega) Hiiumaale mõneks päevaks Eestimaad avastama ja niisama rutiinsest mandrielust puhkama. Ei mina, Keio ega Annabel polnud varem Hiiumaal käinud, seega kui meile see plaan välja käidi, olime koheselt nõus. Mis siin Lõuna-Eestis ikka kössitada ja nagunii oleks kunagi sinna Hiiumaale ka ju jõuda tahtnud.

Sõit sinna sai ootamatult hirmus pikk. Eestimaa tundub ju nii väike, aga minu jaoks tundub Eestimaa kohemaid suurem, kui ühest kohast teise sõitmine võtab aega rohkem kui 2-3 tundi. Pole tegelikult nii väike maa midagi. Tartust Kärdlasse minek hõlmas umbes 300+ kilomeetrit vist. Esialgu pea 3-tunnine sõit Rohuküla sadamasse Haapsalu külje all ja sealt edasi veel 1,5-tunnine praamisõit Hiiumaale. Kui ise suudad veel ära kannatada, siis lapse jaoks on see ikka väga palju paigalpüsimist nõudev, aga õnneks on Annabel autosõidu puhul uskumatult leplik, isegi kui ta on igavusse suremas ja edukalt me oma käigud tehtud saime.

Esimesel õhtul seega suurt midagi teha enam ei viitsinudki, kui ööbimispaika jõudsime. Kerge grill&chill seltskonnaga ja kõik.

Teisipäeval ärkasime varakult (Annabel määras absoluutselt iga päev seda ärkamise aega ehk et tema järgi sai alati tõustud :D) ja asusime siis Hiiumaad avastama. Kuna meie ööbimiskoht oli Käina lähedal, siis sõitsime läbi Kärdla Tahkuna poole. Tee peal jäi meile ette Ristimägi, kuhu minagi kohalikest toigastest risti meisterdasin ja endast märgi maha jätsin.

Käisime veel Estonia hukkunute mälestusmärki ja kella vaatamas, mis asus Tahkuna tuletorni juures. Veel seiklesime lühidalt erinevates sõja katakombides, aga palju selle jaoks aega pühendada ei julgenud. Kes selliste asjade suurem huviline, see teab, et sinna metsadesse võibki kondama jääda. :)

Siis oli kell nõnda palju, et kõhud hakkasid tühjaks minema ja tuli mõelda, kuhu sööma minna. Siinkohal tänan kõiki, kes blogi facebookis erinevaid Hiiumaa söögikohti soovitasid. Kuigi tahtsime väga Ungru restot külastada, siis ei hakanud tagasi Kärdla poole sõitma, sest edasine siht oli nagunii Kõpu poolsaare poole. Sealt aga avastasime, et poolsaare tipus asub Kalana Suveresto ning seadsimegi autorattad sinnapoole.

Toit oli hea, aga natukene magedavõitu. Teenindajatüdrukud olid sõbralikud, aga hajameelsed (unustasid mõned tellitud asjad lauda tuua ja pidi tseki järgi meelde tuletama). Koht ise oli hämmastavalt ilus ja rahulik. Nagu üks tagasihoidlik mereäärne resto ikka olla võib.

Edasi läksime Surfiparadiisi, mis oli vist nii minu kui Keio lemmikpaik Hiiumaal. Keiole meeldis Surfiparadiisist just see asi, et suveõhtutel/öödel tuleb üle Hiiumaa rahvas sinna kokku, pannakse tuled põlema, kuulatakse mussi ja peetakse niiöelda Hawaiilikke rannapidusid nagu me USA filmidest näinud oleme. Hea ilma korral käiakse ka ujumas ja suurte lainete korral surfamas.

Minule meeldis aga see, et see on Hiiumaal koht, kus mingil imelikul looduslikul põhjusel tekib veelainete tõttu palju aukudega kive. Just selliseid, mida müüakse suveniiride poodides. Ühesõnaga tavalised väikesed merekivid, millele ei pea nööriauku sisse puurima, vaid see on vee poolt juba sisse puuritud. Väga huvitav ja väga rahustav oli mööda kivist rannaäärt jalutada ja aukudega kivisid otsida.

Just sellel hetkel, kui Keio ütles, et ma talle ka ühe kivi otsiks ja et ta paneks selle siis endale kaelakeena kaela, leidsin ma IDEAAALSE kivikese, millest talle see kaelaehe meisterdada. Ma pole veel meisterdama hakanud, sest mul ei ole nahariba, mida kivist läbi ajada, aga niipea kui ma selle valmis teen, siis eks ma näitan teile ka. :)

Kivid otsitud, leitud ja autod kive täis tassitud, viis tee edasi Kõpu tuletorni, mille tipust oli pea tervet Hiiumaad näha. Ainult ühest pisikesest jupikesest maast ei paistnud merepiiri, aga 98% ulatuses oli merepiir iga nurga alt näha. Tuletorni ronimise kohta nii palju, et esiti mõtlesime me sinna Annabeli ikka kaasa võtta, nagu kõikjale mujalegi, aga hiljem tänasin ma jumalat, et Annabel just sellel ajal oma päevauinakut tegi ja tema kaasa ei tulnud. Tuletorni trepp oli lihtsalt pööraselt vanamoodne ja ohtlik ja laps süles ei oleks sedamööda küll eriti ronida tahtnud.

Ja siis vist oligi kell juba nõnda palju, et sõitsime tagasi Kärdla kaudu Käinasse oma ööbimispaika, nautisime ilma, tegime järjekordselt grilli, puhkasime pikast päevast ja ootasime järgmist päeva. :)

Ilmadega vedas meil ikka USKUMATULT muide, sest enne Hiiumaale minekut ilmateadet vaadates pakkisin ma endale kaasa absoluutselt igasuguseid riideid. No igaks juhuks. Sest lubas vihma ja jahedat. Tegelikkuses aga olid ilmad soojad ja päikesepaistelised ja seiklemise jaoks väga ideaalsed. :)

Lõppu pildike jonnivast Annabelist ka, sest päev otsa ringi sõites, mil ükski autosõit pole piisavalt pikk lõunaune jaoks, tekkis selliseid olukordi ikka, kus väsimus oli suur, jalad läksid all nõrgaks ja nutt kiskus peale. Sellistest hetkedest hoolimata oli ta tegelikult lõppkokkuvõttes üllatavalt tubli reisikaaslane ja kui üks kord ära vajus, siis magas meeleldi ka seisvas autos (mida ta muidu eriti ei tee).