• Nintendo Switch

    Parim konsool = Nintendo Switch

    Kauaaegsed lugejad peaksid teadma, et ma olen niivõrd-kuivõrd selline videomängu entusiast. Minu tee mängudeni saigi ilmselt alguse siis, kui umbes 5-aastaselt tõi isa koju NES konsooli (Nintendo Entertainment System). See on see vana hall kast, kuhu käisid suured mängukassetid sisse ja mida pidi vahepeal “tolmust puhtaks puhuma,” et mäng käima läheks. Teate ikka ju? Igatahes mul see oli ja seal ma oma esimesed Super Mario ja Duck Hunt mängud ka tegin. Kui arvutid tulid, läksin ma päris kiirelt arvutimängudele üle ja seega mind lapsena Playstation vms ei huvitanud. Neil lihtsalt olid suht samad mängud ja ma sain samu asju ka arvutiga mängida. Näiteks kurikuulsat GTA-d. Sealt maalt ma ilmselt arvutimängudele…

  • Legode sorteerimine

    Legode sorteerimine

    Viimasel ajal on Annil lahti läinud ülisuur legohullustus. Lausa nii hull, et ma pean talle vahepeal ütlema, et “Paluuuun teeme ühe legovaba päeva,” mis päädib lõpuks ikka sellega, et: “Emme, kas ma ÜHE PISIKESE asja võin ehitada?” Muidugi on LEGO ’d koguaeg olnud tal üks põhilisi ajaveetmisi, aga rohkem on toimunud suvaline loovehitamine. Nüüd aga on tal käsil mingi suurprojekt nimega “Legomaailm,” ehk siis tema eesmärk on vist kõikvõimalikud komplektid, mis meil on, uuesti kokku ehitada, et tuleks kokku suur legomaailm. Kõikide legokomplektide õpetused oleme me alles hoidnud ja nüüd järgemööda muudkui võtab ja ehitab. Meil ei ole üldse palju legosid, kui ma võrdlen suuri legokogusi, mida ma teistel näinud…

  • Maalimine

    Aasta koolini ehk koolivalmidusest

    Ühest küljest ma juba ootan järgmist aastat nii väga, sest mulle teatud määral meeldivad elumuutvad muutused. Teisest küljest aga olen ma juba aasta varem veidi sabinas ja muretsen selle üle, kas A. selle viimase lasteaiaaasta jooksul ikka saavutab sellise asja nagu koolivalmidus. Mis kõige hullem, ma ei tea ise koolivalmidusest suurt muud, kui et laps peab seal vist suutma 45-minutit jutti paigal istuda ja tähelepanelik olla. Ütlen ausalt, et ma ei kujuta A-d sellisesse süsteemi hetkel absoluutselt ette. Eile tuli ühe algklasside õpetajaga teemaks see, mida võiks nüüd viimasel lasteaiaaastal lapsevanemana kodus teha, et aidata kaasa sellele, et laps koolivalmiduse saavutaks. Oma aastatepikkusest kogemusest lähtudes oskas ta järeldada, et 1.…

  • Hara allveelaevabaas

    Lapse sünnipäeva pidamine ehk kuidas saada hakkama lastekarjaga?

    Juba algusest saati olen ma Annabeli sünnipäevasid pidanud mängutubades. Esimesel kolmel aastal olid tema sünnipäevapidudele kutsutud vaid sugulased-minu sõbrad ehk siis oli rohkem perekeskne üritus. Neljandal sünnal lisandusid lisaks eelnimetatutele ca 3-5 sõpra, kelle ta oli lasteaiast endale mõne nädalaga hankida suutnud (olime just lasteaeda vahetanud, seega kutsusime mõned suuremad sõbrad vanast lasteaiast ja paar tükki tahtis ka uuest). Oli siiski selline normaalse detsibelli tasemega üritus, kus rohkem oli täiskasvanuid kui lapsi.  Kas kutsuda kogu rühm? Eelmisel aastal, kui A. sai 5-aastaseks, jätsime selle täiskasvanute kohviürituse ära ja korraldasime peo ainult lasteaiakaaslastele. See paistis talle olulisem ja sugulaste kokkuajamine tundus mulle endale liiga keeruline ettevõtmine tookord. A. lasteaiarühmas ei ole…

  • Vudila 2019

    “Sa ei tohiks mind enam armastada”

    Vahel ma tunnen, et ma pole päris õige või see niiöelda “emalik” ema, vaid pigem nagu suur õde Annabelile. Ma ei tea, kuidas emad peaksid alati käituma. Kas võib nalja visata ja kergelt sarkastiline olla või peaks koguaeg õpetlik olema? Kas on okei last kõditada, kuigi ta palub lõpetada või mängida talle vahel naljakat kolli või kurja nõida? Ma ei tea.. meil vahepeal sünnib sedasi spontaanselt niisugust pulli kodus igatahes. Samas ma aga arvan, et toredam on kui saab pulli, kui et ma oleks koguaeg max tõsine ja mega emalik, aga noh.. ei tea ka. Möödunud nädal läks meil niivõrd kenasti ja möödunud nädalavahetus veelgi kenamini, sest Ann oli otsustanud…