• Hara allveelaevabaas

    Lapse sünnipäeva pidamine ehk kuidas saada hakkama lastekarjaga?

    Juba algusest saati olen ma Annabeli sünnipäevasid pidanud mängutubades. Esimesel kolmel aastal olid tema sünnipäevapidudele kutsutud vaid sugulased-minu sõbrad ehk siis oli rohkem perekeskne üritus. Neljandal sünnal lisandusid lisaks eelnimetatutele ca 3-5 sõpra, kelle ta oli lasteaiast endale mõne nädalaga hankida suutnud (olime just lasteaeda vahetanud, seega kutsusime mõned suuremad sõbrad vanast lasteaiast ja paar tükki tahtis ka uuest). Oli siiski selline normaalse detsibelli tasemega üritus, kus rohkem oli täiskasvanuid kui lapsi.  Kas kutsuda kogu rühm? Eelmisel aastal, kui A. sai 5-aastaseks, jätsime selle täiskasvanute kohviürituse ära ja korraldasime peo ainult lasteaiakaaslastele. See paistis talle olulisem ja sugulaste kokkuajamine tundus mulle endale liiga keeruline ettevõtmine tookord. A. lasteaiarühmas ei ole…

  • Vudila 2019

    “Sa ei tohiks mind enam armastada”

    Vahel ma tunnen, et ma pole päris õige või see niiöelda “emalik” ema, vaid pigem nagu suur õde Annabelile. Ma ei tea, kuidas emad peaksid alati käituma. Kas võib nalja visata ja kergelt sarkastiline olla või peaks koguaeg õpetlik olema? Kas on okei last kõditada, kuigi ta palub lõpetada või mängida talle vahel naljakat kolli või kurja nõida? Ma ei tea.. meil vahepeal sünnib sedasi spontaanselt niisugust pulli kodus igatahes. Samas ma aga arvan, et toredam on kui saab pulli, kui et ma oleks koguaeg max tõsine ja mega emalik, aga noh.. ei tea ka. Möödunud nädal läks meil niivõrd kenasti ja möödunud nädalavahetus veelgi kenamini, sest Ann oli otsustanud…

  • Meie suksu

    Läks veits lappe

    Vaikselt hakkab eilne õhtu mulle kohale jõudma, kuid sellist asja poleks ma reaalselt eluilmaski osanud ette näha. Olen kogu aeg olnud tähelepanelik ja ettevaatlik, manitsenud neid, kes teevad nii nagu mina eile tegin. Hommikul ärgates oli päris hea olla ja korraks mõtlesin, et äkki see oli uni? Paraku äratas mind sellest “unest” üles Annabel: “Emme, vaata et sa siis tööle sõites ei kiirustaks” ja kööki astudes vedelesid laual endiselt eile skooritud kahvatukollased kiirmenetluse otsuse paberid. Eilne päev möödus suures jaos nagu iga teinegi päev. Peale tööd läksin Annabelile järgi ja läksime koju. Ainult et kodu ukse ees avastasin, et mu kotis pole koduvõtmeid. Tõstsin koti asjadest ükshaaval tühjaks, et veenduda…

  • Vahel see maailm hirmutab mind

    Ma olen ennast mõnes mõttes meediast mõjutada lasknud, sest päris tihti leian end mõtlemast, et maailm on päris hirmus. Lihtne on elada oma mullis, ümbritsetuna usaldusväärsetest inimestest ja tuttavatest teeradadest, mõeldes argimurede üle ja mitte muretsedes millegi suurema pärast. Lihtne on lihtsalt kulgeda. Aga tegelikult ju ei ole maailm niisugune paik? Tegelikult kaovad teadmata inimesed, kes halvimal juhul leitakse pika aja pärast mitte enam elusana. Tegelikult vägistatakse naisi ja veel hullem, väikeseid lapsi. Röövitakse lapsi. Pekstakse inimesi, LAPSI. Ma varem olen pigem arvanud, et peksa saab see, kes ise kuskil tüli norib, aga igalt poolt saab lugeda, kus keegi lihtsalt ilma asjata vaeseomaks klobiti. Ainuüksi Tartus on viimase 2-nädala jooksul…

  • Heledam valgus ehk häkitud koduleht korda!

    Mul on hea meel käesoleva hetkega teieni tuua värskem, puhtam ja HELEDAM valgus. Päris hea metafoor tegelikult, mida võib üsna mitmeti mõista või tõlgendada. Praegu aga pean ma silmas mitte iseennast, vaid konkreetselt kõnealuse blogi tervist ja sisikonda. Ühtlasi on käesolev postitus hoiatuseks või ettevaatuseks ehk ka teistele blogijatele, kes oma blogi küll üleval hoiavad, aga rohkemal või vähemal määral soiku on jätnud. Võib juhtuda, et teie see saab häkitud. :| Uuendused on olulised Kerge vaevaga saab siin järele vaadata, et viimane postitus enne käesolevat aastat oli suvel 2017. See on põhimõtteliselt rohkem kui 2 aastat tagasi. Blogist eemaloleku tõttu ei avanud ma muidugi pea kordagi ka blogi administraatoripaneeli. See…