beebiblogi,  igapäev

Blogida tasub kõigest, mis painab!

Viimasel ajal arutavad nii paljud blogijad selle üle, kui avalik võiks olla, kui palju võib enda kohta avaldada ja kui paljust üldse oma elust kirjutada. Teate, mis ma arvan? Kirjutage kõigest, mis painab (okei, normaalsuse piirides, oma privaatsuse tasemel ja viisakas võtmes)! Ausalt, see on teraapiline. Ja kui jagatud mure on pool muret, siis mõelge, mis sest murest alles jääb, kui ta jagada nõnda paljudele lugejatele.

Minul on igatahes väga mitu korda kehtinud selline reegel, et hoian midagi sees, lõpuks blogin sellest ja pärast blogimist mure kaob. Ma ei räägi siin hetkel küll nendest väga suurtest ja rasketest muredest, aga siiski ( tegelt mul mõni on, aga rääkida ei julge). Mulle tundub, et muremõtted kardavad päevavalgust.

Igatahes näiteks hiljuti kurtsin, et Annabel sugugi kõndima ei taha hakata, a teate mis? Ta hakkas. Vist tuli hirm naha vahele, et ema käib mööda maailma teda maha tegemas ja tuleb end ikka kokku võtta ja mitte laiselda. Ja nüüd on ta mul paar päeva siin kenasti ringi tatsunud. Võin öelda, et nii 50/50 selle käputamise/kõndimisega. Hurrraaaa!

Üleeile kirjutasin ma mustapäisest Samarast ja tunnistasin üles, et ma teda kardan ja juba samal õhtul uinusin ma üliiirahulikult ja ei kartnud teda enam üldse. Miks peakski? Mu armsad blogilugejad nüüd teavad, et tema mu surmas süüdi oleks ja enam ei ole tal seega mõtet mind isegi mitte mu mõtetes hirmutada.

Ma ei mäleta kahjuks rohkem näiteid välja tuua, aga ausalt, olen varemgi seda täheldanud, et kirjutan millestki ja siis veidi aja pärast asi muutub, hoopis paremas suunas. Kummaline küll, aga ei kurda. :)

Annabeli kootud kleit › LINDEX
sukapüksid › H&M

IMG_2069-1

IMG_2065-1c

IMG_2079-1-2

Sain paar-kolm-neli sammukest videosse ka, sest NAGU IKKA, ega Annabel ei tee seda, mida ma tahan. Kui ma tahan filmida teda kõndimas, siis ta ei kõnni. Kui ma tahan mingit muud tema lahedat lollust jäädvustada, siis ta seda ei tee, ja nii edasi. Äkki on lootust, et nüüd järgmine kord õnnestub paremini? Noh, et ma nüüd ju ütlesin välja, mis värk on. Nii et peab muutuma! :D

Veel ütlen, et seljavalust tahaks lahti saada. Annabel võiks nüüd õhtuunne minna, ilmad võiksid natukene soojemaks ja kuivemaks minna ja külmkapp võiks ise täituda. Olgu olla!

PS! Kuidas natuke uuendatud blogi välimus meeldib? Pean siis silmas minu arust eriti ägedat omapärast headerit, mille tegi mulle Katré Eesmaa design ja veits putitasin sidebari ka. :)

10 kommentaari

  • Kätlin

    Jaa mul on ka vahel nii, et tõstaks nagu peast kõik blogisse ja mure oleks justkui lahendatud:D Aga ma kardan veel natuke KÕIGEST kirjutada ja umbes 20% sellest jõuab ainult blogisse.
    Ps. Selline kleidike on Kellil ka ja see on mu lemmik! Nii nunnu on seda ka Annu seljas näha :)
    Pps. Uuenenud blogi välimus on ka ilus :D

  • Aili

    Marulahe päis :)

    Olen ka täheldanud, et viimasel ajal palju arvamusi sellest, et mida võiks ja mida mitte blogis avaldada.
    Minu jaoks on ka blogi justkui teraapia. Ehk tulenebki sellest, et olen seda juba nii kaua pidanud, kuid kui mure on, on hea, kui keegi erapooletu oskab ju nõu anda.
    Sama moodi ei leia ma isiklikult enda blogi puhul, et näiteks liiga palju endast avalikkuse ette laon, mida ka paljud sellel teemal kirjutajad arvavad (mitte nüüd minu kohta, aga üldiselt :D). Blogi on vaid tükike.

  • Liis

    Ahahahha @ “Mu armsad blogilugejad nüüd teavad, et tema mu surmas süüdi oleks ja enam ei ole tal seega mõtet mind isegi mitte mu mõtetes hirmutada.” :D:D:D

    Aga olen sellega nõus, et blogida tuleb täpselt nii palju, kui südametunnistus lubab, vahet pole, millest kirjutada :)

  • Kati

    Mul tihtipeale aitab juba mõte, et plaanin millestki blogida…ja siis kui end kokku võtan ja mõtlen, et hakkan sellest kirjutama, siis mure juba kadunud ja enam ei viitsi siis sellest kirjutada ka.

  • Ketu

    Mina kirjutan näiteks päevikut. Ja see on tohutult rahustav. Kui on mingi mure, probleem, õnnetunne, igatsus või mis iganes pähe tuleb või painab (ka head mälestused, mida hiljem hea lugeda) panen kirja ja mure läinud. Või vähemalt jäänud tahaplaanile. Nagu oleksin saanud kellelegi kurta. Müstiline lausa.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga