ARK sõidueksam Viljandis

Ma arvan, et ei ole mõtet saladuses hoida asjaolu, et eksamieelne öö möödus enamjaolt magamata. Mitte tingimata närveerides eeloleva eksami pärast, aga samas, eks ma natukene ikka sellele mõtlesin ka. Lihtsalt, et kas ma suudan võhivõõra kõrvalistuja ees rahulikuks jääda ja nö kainelt mõelda ja vajalikud harjutused just nõnda sooritada, nagu ma muidu sõidutunnis sooritada oskasin.

See oligi see kõige hirmsam asi minu jaoks selle eksami puhul. Kuna ma pole ÜLDSE osav esineja ja võõraste inimestega kergelt kohaneja, siis oli põhjust selle üle niiöelda muretseda. Eriti, kui ma tabasin ära, et minu eksamisoorituse VÕTI ongi see, et ma suudaksin rahulik olla. Teadsin, et siis ma saan hakkama. Aga hirm oli ikka, et mis sorti eksamineerija mulle satub ja KAS ma ikka suudan sõita nii, et jalad ja käed küljes ei väriseks. :D

Las ma räägin siinkohal ka lähemalt natukene Viljandis tehtavast sõidueksamist. Keda ei huvita, võib selle osa skippida ja otse eksamilõigu juurde minna. Kuna tegu on üsna väikese linnaga, siis 45-60 minutilise sõiduga jõuab siin teha väga palju. Erinevalt suurematest linnadest. Mul on ju väike kogemus ka autokooli sõidueksamiga Tallinna näol ja seal jõuab selle ajaga ikka tunduvalt vähem teha. Seega olen ma kuulnud, et paljud Tallinnas eksamisooritajad ei pea tegema näiteks külgboksi või mäe pealt käsipiduriga kohaltminemist. Sest kõike lihtsalt ei jõua. Viljandis jõuab.

Seega ongi ARKi sõidueksami jaoks üsna kuldreeglina ette nähtud 3 harjutust: külgboks (võimalusel ikka kahe auto vahele), 90-kraadise nurgaga kitsasse tänavasse tagurdamine ja üsna järsu kallaku peal seisma jäämine ja sealt käsipiduriga kohalt minemine. Muidugi ka maanteesõit ja üleüldine sõiduoskus/sõidukindlus.

Külgboksi suhtes tundsin ma end kõige kindlamini, sest selle harjutuse sooritamise tegi mu sõiduõpetaja mulle üli hästi selgeks. Lausa nii hästi, et kui keegi tunneb, et tema jaoks on külgboksi tagurdamine natukene raske ettevõtmine, siis ma võin vabalt teile selle selgeks õpetada. Andke teada! :D

Kallaku pealt käsipiduriga kohaltminekuga oli mul nii ja naa. Süsteem oli selge, kuidas asi käima peaks, aga mõnikord juhtus sõidutunnis ikka, et auto hakkas edasiminemise asemel hoopis tagasi vajuma. See tekitas minus aga kohese paanika ja harjutuse edasitegemine oli juba natukene ärevam. Seepärast ma seda kõige rohkem kartsingi. Et äkki vajun tagasi ja lähen pabinasse. Neid kordi oli küll üksikuid, aga piisavalt, et seda hirmu minusse tekitada.

Tänavasse tagurdamise ülesandega oli samamoodi. Edaspidi sõita ja 90-kraadine pööre teha on käkitegu. Ilma seda oskamata ei saagi sõita. Aga tagurpidi sama asja teha? Ma ei tea, võib-olla ebaloogiline, aga hoopis keerulisem. Mitte see tagurdamine ise, aga just see, et äärekivist tuleb jääda max 30cm kaugusele ehk seda harjutust tehes mitte sattuda vastassuunavööndisse jne. No oli kordi, et ei tulnud välja. Mitte nii ideaalselt, kui oleks võinud.

Aga reede lõuna ajal läksin ma siis sõidueksamile. Kui ma ARKi maja ees 15-minutit varem oma eksamit ootasin, hakkas kõhus keerama. Tasapisi tundsin, kuidas kätesse tekib värin ja et väga võimalik on, et ka jalg hakkab pedaalil värisema. Uuh, hirmus.

Lõpuks hüütigi välja minu nimi ja eksamineerija tuli end tutvustades minu juurde ning suundusime eksamiauto juurde. Seal rääkis ta ülevaatlikult kõigest, mis järgmisena toimuma hakkab. Et umbes 10 minutit on proovisõit ja autoga tutvumise aeg ja siis alustame eksamit. Ja nimetas ka ära, millised harjutused kindlasti tulevad (eelpool nimetatud kolm). Ütles, milliste vigadega kohe läbi kukub ja milliste pisivigade puhul eksam kohe läbi ei saa ja nii edasi.

Selle jutuajamise käigus sain ma aimu, et tegu on väga muheda eksamineerijaga (Peeter Kohv), kellega saab vabalt rääkida ja hakkasin ennast tasapisi vabamaks laskma. Esitasin veel mõndasid küsimusi enne eksamit ja muljetasin teatud liiklusolude kohta, mis ma arvan ja mismoodi võiks ja kuidas ikka peab. Selle peale ütles ta mulle, et talle näib, et ma olen nii aktiivne tüdruk ja väga super, et mul selline huvi kõige vastu on. :D Tegi tuju enne autosse istumist paremaks küll.

Edasi algas siis proovisõit ja autoga tutvumise aeg. Kõigepealt palus ta mul suundude linnast välja maanteele. Kui olin mõned manöövrid sinna jõudmiseks sooritanud ja juba mõnda aega maanteel sõitnud, ütles ta, et talle näib, et kõik on väga okei ja mina ka rahulik. “Kas alustame nüüd siis eksamiga?” Sõitsin edasi ja vastasin talle, et “Õõõõõ, eii, teeme hoopis nii, et terve see sõit on nagu üks proovisõit või sõidutund,” mille peale ta hakkas naerma ja ütles, et no olgu. Ma lihtsalt ei tahtnud teha mingit STOPP NÜÜDSEST HAKKAB EKSAM hetke ja mõnusam oli edasi sõita nii nagu mul see vaib juba sees oli. :D

Tagasi linna sisse sõites tuli mul esimese asjana sooritada kallaku pealt kohalt minek. See kõige hullem ülesanne kõige esimesena, prr. Toimisin täpselt nii nagu mulle õpetatud oli ja… voilà, õnnestus! Esimese korraga! Ideaalselt! Jipikajei! Sain kohe ka tagasisidet, et väga hästi tehtud. “Paremini poleks saanudki.” Ja jälle süstis selline kommentaar minusse enesekindlust edasisõiduks. Samas ka natukene kahtlust, et äkki pärast esimese asja õnnestumist keeran mingi käki hoopis kokku.

Siis sõitsime natukene niisama mööda linna, puhusime sõbralikult juttu (see rahustab täiega, kui juttu puhuda ja mitte vaikuses närveldada! :D), kuniks oli aeg teha tänavasse tagurdamist. Ja jälle, bam, esimese korraga perfektselt sooritatud. Ma ei uskunud oma silmi, kõrvu, õnnestumist ega mitte midagi. EI OLE VÕIMALIK!? MIS MOODI! Ja jälle sain kiita. Eksamineerija veel ütles, et tal tekib juba väike kahtlus, et kes ma selline olen. Et miks ma eksamil olen ja alles nüüd (nii vanana) ja et äkki ma olen hoopis mingisugune testsõitja.

Et ARKi eksamineerijatele vahel saadetakse testsõitjaid, et kontrollida seda, kuidas eksamineerija eksamit läbi viib ja kas eksamiaeg ikka täis sõidetakse. Olete ju ehk ikka kuulnud jutte, kuidas kellegi eksam kestis ca 15 minutit või kes kukutati mingi tühise asja pärast eksamist läbi või mis iganes? Ühesõnaga, aeg-ajalt tehakse neile siis mingeid testsõite ja eksamineerija arvas hetkeks, et äkki mina olen ka mingisugune kontroll hoopis. Et tema ei kontrolli mitte mind, vaid mina teda. Et kaks harjutust nii ideaalselt sooritatud said. :D

Silmasin mingi aeg kella ja eksamiaeg hakkas täis saama. Oligi oodata, et järgmiseks saab sõidetud ühe ja ainsasse kohta, kus Viljandis seda külgboksi teha palutakse. Saigi suund sinna võetud. Pole vist tarvis öelda, või on ikka, et ka külgboksi harjutus õnnestus mul suurepäraselt. Milline kergendus! Huuh.

Ja pärast seda ütles õpetaja, et nojah, sõidame siis tagasi ARKi maja juurde ja andis juba mõista, et üsna suure tõenäosusega on minu eksamitulemuseks sooritatud. Ma ütlesin, et mul veel mõned pöörded/käänakud/minutid on aega midagi eriti hullu kokku saata (enne ARKini jõudmist), nii et ärme hõiska enne õhtut. Aga kõik läks hästi ja jõudsin turvaliselt vajalikku kohta tagasi. :)

Auto pargitud, istusime autos ja kuna ma ei olnud veel päris KINDLALT kuulnud, et eksam on sooritatud, tekkis minusse jälle hirm, et aga äkki ikka ei saanud läbi. No jumal teab, ÄKKI miski oli ikka kohe VÄGA VÄGA pahasti. Ilmselt on mul see tunne sellepärast, et nagu ma siingi rääkinud olen, siis autokooli sõidueksami eksamineerija ütles mulle, et ma ei oska vapsjee sõita ja kui ma esimest korda 4 kuud tagasi Viljandis uue sõiduõpetajaga sõitma asusin, ütles ka tema, et ta ei tunne end minuga autos istudes üldse kindlalt ja minu sõidustiil on ebakindel.

Mainisin seda ka eksamineerijale ja tema ütles, et mis, tema tundis end küll minuga sõites väga turvaliselt ja mugavalt. Kõik harjutused läbisin ma ka perfektselt esimese korraga, nii et.. eksam ikka kenasti läbitud. Aga noh, MITTE päris 100%-lise puhtusega. Et kui otsida, siis 2 väikest viga sai leida küll, mis reetsid ühtlasi ka selle, et minu näol ei ole tegu testsõitjaga. :D

Ühes kohas parempööret tehes panin ma küll suuna sisse, aga kuna vahepeal sai rooli otseks sätitud, läks suund välja ja ma unustasin selle uuesti sisse lükata. Samas, plusspunktid mulle selle eest, et ma seda ise märkasin ja pärast pööret ütlesin “Oih, suund läks vist välja, oleks pidand uuesti sisse panema.”

Teine viga oli samuti üht parempööret tehes. Oli üks halva nähtavusega nurk ja kitsas tänav, kus ma tegin selle pöörde natukene liiga äärekivi lähedalt, nõnda, et esiotsa keeras küll kenasti ära, aga tagarattad sõitsid üle äärekivide. Õnneks olid madalad äärekivid ja auto viga ei saanud, aga noh, ideaalne see pööre ka ei olnud. Samas aga polnud kumbki neist vigadest päris selline, et mind eksamil läbi kukutada oleks saanud.

No ja nõnda saigi see retk läbi. Tunne on kuidagi… imelik. Kergendus on muidugi suur, aga ülipööraselt õnnelik ma nüüd samas ka ei ole. Võib-olla selle pärast, et ma tundsin ise sisimas nagunii ammu, et ma tahaks JA VÕIKS juba iseseisvalt autoga sõita, aga ainuke takistus oli lihtsalt see, et ühe korra tuli võõra inimesega veel sõita. Ja nüüd sai see tehtud ja lõpuks ometi saangi ma.. olla igal vajalikul juhul hoopis ise autojuht. Aah! Jah, suurepärane kergendus. :)

Eks muidugi see asi ka, et hetkel ei muuda see mu elu päris kardinaalselt, sest kuna mul endal autot ei ole ja pole ka võimalust seda kohe soetada, siis.. jään ma ikka jalameheks. Aga vähemalt on kergendus, et ma võin vaikselt oma isiklikust autost unistama hakata ja esimesel võimalusel selle endale saada ja sellega sõita ka. :D

Ühtlasi tähendab see ka seda, et nüüd saan ma varsti-varsti Soome tagasi minna ja end poole jalaga Soome elanikuregistrisse sisse kanda. Elu saab edasi minna. :)