igapäev,  Laps

Appi! Mul on kodus 5-aastane pubekas?

Põhimõtteliselt olen ma alati pidanud puberteediea keskmiseks algusajaks 13-14. eluaastat ent läbi meediakaja on silma jäänud ka asjaolu, et see nihkub järjest varasemaks ja tegelikult võib see alata juba 11-aasta vanuselt. Just äsja kiire google tulemusena aga sattusin hoopis artikli otsa, kus mainiti, et “enamikel juhtudel algab enneaegne puberteet 8-10 aastastel tüdrukutel.” Ma võiks omast kogemusest sellegi fakti ümber lükata ja tõsimeeli väita, et tänapäeval hakkab see ligi tikkuma hoopis 5-aastaselt. Vähemalt naljaga saab ikka aeg-ajalt öeldud, et mul on kodus väike pubekas. :D

Okei, muidugi on puberteediiga tegelikkuses hoopis midagi muud ja tähendab hulgalises mahus kehalisi ja hormoonilisi muutuseid, aga siiski on mõnevõrra ehmatav kogeda 5-aastase lapse pahameelest tingitud jalatrampimisi ja uksepaugutamisi. Kust selline käitumisoskus tekib või tuleneb?

Muidu võiksin arvata, et eks see sünnib sellest kodusest kontekstist, kus kaks vanemat omavahel nägelevad ja tõenäoliselt naispool siis ühel hetkel trampides ja turtsudes solvunult teise tuppa tormab. Laps näeb olukorda pealt ja teeb järelduse, et see ongi normaalne käitumine, kui millegi peale pahaseks saada. Meil aga sellist asja minu teada kodus juhtunud ei ole, sest lapse peale pole mul õnnestunud selliselt solvuda ja meespoolt, kes mind nõnda välja vihastaks, ka ei ole. Ometigi tuleb ette olukordi, kus leian muidu imearmsa ja tublilt käituva lapse enda peale pahandamas, trotsimas ja aeg-ajalt ka jalgu trampides teise tuppa tormamas ja enda järel ust pauguga kinni lükkamas.

Mõnikord on need olukorrad muigamapanevalt armsad või siis esialgu olid, aga vaikselt kasvavad pigem murekohaks. Ma ei tahaks öelda, et selliseid asju väga tihti juhtub, aga ma vist ei valeta, kui ma ütlen, et ühe korra kuus tuleb ikka ette. Nendes olukordades ei tea ma iialgi, kuidas peaks ise käituma või kuidas teha nii, et sellest päris probleem ei kujuneks ja tulevikule mõeldes vangutan pead, et “mis siis veel, kui PÄRIS puberteet peale tuleb.”

Siiani olen ma sellisele käitumisele reageerinud pea alati sedasi, et ca 1-minuti pärast (igatahes üsna kiirelt) lähen koputan uksele ja küsin, kas ma tohin sisse tulla. Vahepeal tuleb vastuseks muidugi, et “ei tohi” aga olen ikkagi läinud ja öelnud, et “aga ma tõesti ei soovi, et sa siin üksi nukrutsed ja pahas tujus oled.” Ma mõistan seda, et vahepeal vajame me kõik üksinda olemist, et ülekeenud emotsioonid maha laadida, aga siiski soovin talle alati teadvustada seda, et ta ei pea tundma nagu oleks kogu maailm tema vastu või et tülitsemise tõttu ma järsku olemas ei oleks. Tahan hoopis kinnitada, et tülist hoolimata, olen olemas, kui ta seda vajab ja alles siis lasen tal natukeseks üksi tiksuma jääda, kui ta soovib. Vahel aga soovib hoopis, et ma koos temaga pikutaksin ja seda hetke saame kasutada ideaalselt ära läbirääkimiseks, millest sai pahameel alguse ja kuidas me saaksime teinekord üritada seda ära hoida.

Mulle meenub paar sellist korda ka, kus ma olen tema kangemeelse iseloomu ja trotsi tõttu täitsa katki murdunud. Mõelnud, et “ma ei suuda” ja “ma ei saa selle lapsekasvatamise värgiga hakkama” ja päris nutnud isegi. Rääkisin ühel korral äsjatoimunud draamast ka sõbrannadele ja nende tagasiside suutis mind maha rahustada. Neil endal küll ei ole sama vanasid lapsi või otseseid selliseid kogemusi, aga teinekord ongi kõrvaltvaataja rahumeelne analüüs üsna silmiavardav.

Tegelikkuses on esimesed 4 eluaastat möödunud Annabeliga liigagi lihtsalt (või siis ma lihtsalt enam ei mäleta möödunud raskusi :D) ja alles nüüd viimase aasta jooksul on tema minateadlikkus, soovid ja elunägemus kasvanud selliselt, et peame õppima teineteisega paremini arvestama. Varem oli kõik vist üsnagi nii nagu mina ütlesin, et peab olema, aga nüüd tahab ka tema sõna ja tunda, et tema soovid loevad ka midagi ja veenduda, et ma ikka arvestan nendega. Üritan arvestada vähemalt ja rakendada “aktiivset kuulamist.”

Muidugi on hirmule ajanud ka see tunne ja mõtlemine, et kas minu oma on siis ainuke, kes vahepeal sedasi teeb ja käitub ning kellele vahel nii lihtne ülesanne nagu “Palun pane sokid ka jalga” maailma kõige hullema kohustusena tundub, mille peale karjuda: “AAAAH, sa rikud mu elu ära!” Olen siiski siit-sealt lugenud, uurinud ja paistab, et ma siiski pole ainuke ja ka teiste samas vanuseklassis lapsed korraldavad selliseid triangleid, kuigi.. see kõlab samas ikkagi ka uskumatuna. Kõik need pildid ja jutud teiste lastest on alati ikkagi nii ilusad ju ja paistab, et laps IIALGI midagi ebameeldivat ei tee.

Selle postitusega tahangi mina omalt poolt öelda, et kuigi ma olen Annabelist jaganud imeilusaid pilte, meil on tõesti hullupööra palju imeilusaid hetki ja enamjaolt on tegu igati hakkaja ja asjaliku lapsega, siis paraku on ka hetki ja üritusi, mis omadega täiesti läbi kukuvad. Hetki, kus mina kahtlen enda vanemlikus pädevuses ja hetki, kus tema soovid ei täitu ja “mitte keegi temast ei hooli.”

Pean tunnistama, et minu jaoks on need hetked alati väga rasked, sest omast arust üritan ma alati anda oma parima, arvestada meie mõlema soovidega, teeme kokkuleppeid, läbirääkimisi ja oiiiii kui palju on minu igasugune väljakannatamine ja tolerants jonnimise osas kasvanud. Päris tõsiselt võiks olla meistrivõistused jonnimise väljakannatamise osas. Ma ilmselt küll ei võidaks seda, aga ma tahaks loota, et sellisele kolmandale kohale tuleks ikka ära. Paraku aga kui oleks jonnimise enda meistrivõistlused, siis selle võidaks siiski tema. :D


Rääkige kaasa!

Kuidas teie eelkooliealised käitumiselt on? Kas kogete vahepeal midagi sarnast või ongi kõigi lapsed alati 100% kukupaid? 

Kuidas käitute, kui laps endast veidi välja läheb?

10 kommentaari

  • Kristel

    Minul on kohe seitsmeseks saav laps, ja see nö pubekaiga on juba pikalt kestnud. Ise ka kahtlustan, et äkki ise midagi valesti teinud, et selline triangel koguaeg, aga no õnneks on siis veel selliseid :)
    Meil on veel võimendanud asja uue pisikese tulek, seega keeruline. Ma tõesti juba meeletult kardan seda päris puberteeti :D

    • Katre

      Ära hirmuta, ma pean veel aasta aega seda välja kannatama… või veel aastaid? :D Palju lihtsam on ikka beebidega, kes veel ei oska rääkida ja mõelda. :D
      Ma loodan ikka, väga südamest, et pubekaeas hoopis kujuneb hästi heaks ja rahumeelseks inimeseks. Sinu oma ka!

  • Üks ema

    Meil algas puberteet ca 12-aastaselt ja ma ei osanud iial arvata, et see võib nii hull olla. Ma arvasin, et kui elasin beebiea üle, siis edasi saab minna ainult paremaks, aga nüüd ma ei oskagi öelda, kumb hullem on minu jaoks. Vahepeal on mõistus ikka täiesti otsas, sest mitte miski ei aita, heaga ei saa, karistused teevad asja veel hullemaks ja lapsel tekib selline trots, et kardan, et jookseb kodust minema.
    Ta ei saa oma emotsioonidega hakkama, põhiprobleem on viha. Oi kui valusaid sõnu ma olen kuulnud tema suust…
    Ja kõige kurvemaks teeb mind see, et perega koos ei taha pubekas enam midagi teha. Ainult sõpradega on huvitav, aga perega ajaraiskamine. Õnneks alkoholi jms veel ei ole, aga ega seegi aeg kaugel ei ole. Ja pidev mure, sest põnev on tegeleda ohtlike asjadega. Kolada vanade tehaste territooriumitel, teha lõket, ronida igale poole jne.
    Ma elan päev korraga ja südamest loodan, et elame kõik terve nahaga selle raske aja üle. Loen palju kirjandust sel teemal, veidi aitab. Saan kinnitust, et puberteet kuulub suurekssaamise juurde ja kõik sellega kaasnev on üsna loomulik ja levinud.

    • Katre

      Vaadates tagasi enda lapsepõlvele, olles 12-aastane, siis sai ka tegelikult ikka igasuguseid sigadusi korda saadetud. Ma ei tea, kas vanemad ei saanud kõigest teada või teadsid, aga ei teinud välja. Igatahes ei tekkinud mul trotsist mingit isu midagi korraldada, vaid kõik korraldatud asjad olid lihtsalt uudishimust ja pigem ühekordsed juhtumid. Proovisin ja rohkem ei olnud huvigi. Äkki oligi see abiks, et kodus ei saanud oma tegude kohta loengut kuulata vms? Kes teab.
      Viha kuulub samuti vist puberteediea juurde, oh, isegi mul viiene on mulle öelnud tegelikult koledaid asju (aga selles eas ma tõlgendan selle siiski lihtsalt totaalselt mõtlematuks ütlemiseks). Ma ise mõtlesin ka vanemate kohta halbu mõtteid, aga enamasti vist tegin seda omaette oma tuppa trampides, mitte kõva häälega. Samas, olles hella hingega ema, tean ma täiesti, kuidas need sõnad ja pursked haiget võivad teha.

      Täpselt ma ei teagi, kas sul on poiss või tüdruk, aga ma ise olen mõelnud, et kui A selline suurem on, siis ma tahaksin näiteks korraldada talle JA TA SÕPRADELE mingisuguseid filmiõhtuid jms. Noh, et sõbrad tulevad külla täitsa ja mina ühinen ka. Siis on vähemalt mingitki moodi koos tegemine (ja äkki sõbrad ka vaatavad, et oo sul nii lahe emps ja siis tal tekib ka rohkem minuga millegi tegemise isu?). Ilus unistus muidugi. :D

      Perega käimist peab laps kuidagi õppima ja hindama. Mul endal ei olnud puberteedieas eriti selline seis, et vanemad minuga kuskil käiks, aga ma alati vaatasin kadestava pilguga neid lapsi, kes said vanematega igal pool käia ja käisid ka hea meelega. Aga see käimisharjumus ja soov, peaks vist juba nooremast peast tulenema. Sedasi ei sa jah, et vahepeal ei ole aastaid viitsinud tegeleda ja siis järsku on soov käia. : )

      • Üks ema

        Mul on poiss.
        See teebki haiget, et seni oli ta mu armas, kallis pojake ja nüüd viimase poole aastaga on muutunud kurjust täis, plärtsuvaks teismeliseks. See üleminek tuli vist minu jaoks liiga järsku ja ma ei olnud selleks valmistunud.
        Ja raske ongi seetõttu, et seni me tegime perega hästi palju asju koos ja käisime palju ringi ja järsku enam ei taha. Peame pidevalt kavalust kasutama. Maale saamiseks kutsume alati talle mõne sõbra kaasa ja tihti teeme ühisüritusi teiste peredega, kus enamvähem samas vanuses lapsi. Sellistele matkadele ja väljasõitudele on veel nõus tulema. Kõik nipid tuleb mängu panna, et puberteedieas ei kaoks kontakt lapsega.
        Enda arust ma ei ole üldse näägutav ema. Kui poiss rääkis, et viskasid lõkkesse metsa alt leitud värvipurke, siis sisimas muidugi keesin, aga üritasin rahulikult selgitada, et erinevad kemikaalid võivad lõkke plahvatada jne. Ikkagi see jutt talle meeldinud ja teatas, et edaspidi ta selliseid asju mulle ei räägi :-(
        Loen ikka ja jälle seda artiklit, kui lained üle pea kokku löövad:
        https://www.minulaps.ee/pedagoogilised-lahenemised/kuidas-toime-tulla-teismelise-torjuva-suhtumisega-lapsevanema-suhtes
        Seal portaalis palju häid artikleid.

        • Katre

          Aga need on igati normaalsed nipid ju? Ma käisin ka vanaema juures mingis vanuses sedasi, et tahtsin mõne sõbranna kaasa võtta. Ikka käisin mina sõbranna perega kuskil kaasas või nemad minu omaga, kui üldse kellelgi mingit perekäimist oli. Sõbraga ju ikka lõbusam.
          Igatahes mõistan täiesti, et on raske ja kurb aeg. Võib loota, et läheb siiski üle. Hoida kontakti nii palju kui võimalik ja kuidagimoodi julgustada last ikkagi rääkima aeg-ajalt oma tegemistest. Mitte alla anda ja eemale tõmbuda. Kui ta ise väidab, et enam ei taha rääkida, siis küsi ise, mis tegi ja kuidas läheb ja vabanda oma uudishimu sellega, et sind tõsimeeli HUVITAB, mis tänapäeval noored teevad. Räägi sekka mõni enda noorusea lugu, kus sina lollust tegid, viska mõni tagantjärgi õpetussõna sekka jms. Ühesõnaga, ma ei tea. Ma praegu pakun, et mida ma kõige esimesena ilmselt prooviksin ise samas olukorras. Tõenäoliselt oled muidugi proovinud.

          Kas mingisugust huviringi ei ole tal? Ma pean üheks olulisimaks asjaks, et pubekas peaks käima kuskil huviringis paar korda nädalas. Kui ei taha käia, tuleb panna käima ja alla ei tohi vanemana anda. : )

          • Üks ema

            Eks me proovime igasuguseid asju, aga pubekatega ongi see jama, et mis eile toimis, see täna ei toimi jne. Lihtsalt nii ettearvamatu on käitumine. Samas mingites küsimustes tuleb ikka positiivseid üllatusi ka vahest. On näha, et aju areneb :-)
            Trennidega on meil pahasti. Käis aastaid ühes trennis ja siis läks treeneriga riidu ja täiesti kompromissitult keeldus seal edaspidi käimast. Ok, üritasime igatmoodi ja leidsime uue trenni, aga see kahjuks ei huvitanud eriti ja loobus. Seni ei ole leidnud uut ja sobivat. Tallinn on vastikult suur linna. Saan täiesti aru, et sõita peale kooli mitme bussiga teise linnaotsa trenni võib olla väsitav ja mittemotiveeriv. Eriti kui pole leidnud seda ala, mis väga köidaks. Sellises vanuses enam sundida ei saa. Lapsed on väga erinevad ka, osad alluvad kauem vanemate tahtele, teistel tekib varem see enda mina järgi toimimine. Loodame, et see tugev mina on tulevases elus hoopis kasulik.

          • Katre

            Seda küll. Mina ise olin ka ca 12, kui tahtsin muusikakoolist tungivalt ära tulla. Vanemad olid kategooriliselt vastu sellele, kuigi trotsisin vist terve kevade ja suve selle üle. Lõppkokkuvõttes ja tagasivaadates olen neile ainult tänulik, et nad selle kiunu ära kannatasid ja suutsid sundida mind seal edasi käima. Kõige hullem siiski paistabki olevat see, kui huvitegevust ei ole ja vaba aeg asendub lolluste tegemise ja proovimisega. Sellises eas ei köidagi miski muu tegelikult. Lihtsalt tulebki otsida, suunata ja panna. Kui paus juba sisse jääb, ongi tõenäoliselt paaaalju raskem last uuesti ree peale saada selles osas. Tallinn mind just vahemaade pärast ei köidagi, jube jama sellega. : /
            Motiveerida võib see, kui sõber kuskil käib ja talle meeldib, aga kui sõbrad samuti kuskil ei käi ja millegagi ei tegele, siis paraku tuleb neid lollusi ilmselt veel.

  • Britt

    Mul Leen trambib ja paugutab uksi, siis kui “keegi teda ei usu”. Täielik komejant, ausalt. :D

    Eluline näide: paar päeva tagasi mängis Liisuga, Liisu tüdines ära ja läks raamatuid vaatama. Leen mängis omaette edasi ja suutis kuidagi ühel väikesel tegelasel keha pooleks murda.

    Ütlesin talle, et viigu üles Brunole, too liimib kokku.

    Eileen läheb üles: “IISSSIIII, vaaaaataaa, Eloise tegi MEELEGA katki”.

    Ma siis hõikan alt vastu, et “ou kle, Eloise vaatas rahulikult raamatuid samal ajal, ära aja umbluud seal”.

    Selle peale kohe pisarad ja jalgu trampides oma tuppa, uks kurjalt kinni, sest “ALATI mina valetan”.

    No sorri, aga… :D Ühesõnaga ükskõik, mis toimub ja ükskõik kes pealt näeb – ku-na-gi pole Eileen teinud. Tema ei tea, tema pole näinud, tema polnud üldse seal.

    Ja pole isegi hirm pahandada saamise ees, sest me pole kunagi tänitanud või vihastanud kui miski katki läheb (ok, siiani pole keegi ka meelega midagi lõhkunud ja KUI miskit ka katki läinud siis tõesti mänguhoos ja kogemata).

    Üritame hoopis korduvalt seda seletada, et kui ta pidevalt teisi süüdistab, siis me lõpuks ju ei usugi teda ja sel päeval, mil tõesti Ella või Liisu lollust teevad, siis eeldame ju automaatselt, et ju ta ainult ajab teiste kaela.

    Maksimaalselt tüütu, loodetavasti kasvab välja. :D

    • Katre

      Nojah, seal on see õdede teema ka mängus ja siis tekib see, et miks mina pahandada saan ja teised justkui mitte ja muu säärane võistlus stiilis omavahel vanemate silmis. :D

      Mul möödus tänane õhtu paraja komejandiga. Vaatuseid oli mitu ja etendus kestis kokku kõik need 4 tundi õhtust kodusolemise aega. Küll ei sobi üks, küll ei sobi teine, küll ei taha kolmandat ja üsna mitukümmend häda – valimatult kõigega. Päeva lõpuks võtab päris läbi ja on tõesti tüütu, sest tee mis sa teed… miski ei aita peale lihtsalt nendel emotsioonilainetel surfamise. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga