beebiblogi,  igapäev

Annabeli väike sünnipäevapidu

Vahel mulle tundub, et lugejatel on teatud ootused minu elus toimuva suhtes ja sealjuures ka näiteks Annabeli suure ja tähtsa esimese sünnipäeva puhul. No kindlasti mõtleb mõni, et oli teab mis hirmus pidulik vastuvõtt hoopis Viljandis Ugala teatris ning kuhu olid kohale kutsutud ka president ja linnapea jms, aga eks ma kohe purustan niisuguse mulli ja räägin, kuidas siis tegelikult oli.

Annabeli sünnipäev oli tagasihoidlikku laadi. Kokku oli mul vist kutsutud umbes 20 inimest ja need enamjaolt mulle lähedasemad inimesed (sõbrad, sugulased), kes Viljandimaalt pärit. Keio ei osanud omalt poolt väga kedagi peale ema ja kasuisa kutsuda, mis on muidugi kurb, aga mis seal ikka. Arvas, et ei hakka sõpru paariks tunniks Tartust tripile kutsuma ja sugulastest ta lihtsalt ei osanud kedagi kutsuda. Käisin küll talle peale, et ikka peaks ja võiks, aga päris sundima ka ei hakanud, sest mõistan tema suhteid sugulastega. Nii mulle kui talle on juhtunud just niisugune suguvõsa, et omavahel väga palju ei suhelda ja eriti tihti ei kohtuta. Kõik elavad oma elu ja mingitel kokkusaamistel käimist peetakse pigem nuhtluseks kui toredaks ettevõtmiseks. :(

Seetõttu juhtuski selline lugu ka, et kohale tuli kutsutud kahekümnest vaid 9 inimest (pluss siis meie kolm), mis on ju üsna pisike number. Olen ausalt öeldes päris solvunud, sest ma pole vist eluilmaski kellelegi sünnipäeva korraldanud või midagi sellist tehagi viitsinud ja natuke ikka pingutasin selle nimel ja tahtsin, et kõik kutsutud ikka tuleks. Saatsin kutsed, tegin plakati, valisin lauakaunistusi ja tellisin uhke tordi jms. Tahtsin isegi 12 heeliumõhupalli sebida, et sinna külge vastavalt siis kuude järgi pildid riputada, aga noh.. nüüd jumal tänatud, et ma õhupallide Tln-Vilj transportimist liiga tüütuks pidasin ja päris nii hullu panema ei hakanud…

Kõige huvitavam on veel see, et sugulastest keegi ei helistanud ka, et telefonitsi Annabelile õnne soovida või oma mittetulekust teatada (2 sõbrannat siiski teatasid ja ühe sugulase peale ei pahanda, et ta tööl pidi olema). Vot sellised sugulased siis mul… :D Aga eks ma ikka arvatavasti järgmisel aastal proovin uuesti, sest tundub, et kui keegi ei ürita, siis keegi ikka peab üritama inimestega sidet hoida ja olgu see siis kasvõi mina. Ja järgmisel aastal SUNNIN inimesed kohale tulema, maksku mis maksab. No nii ei saa.

Peost endast aga nii palju, et pidasime seda Rõõmupalli lastehoius ja mulle see paik väga meeldis. See asus ühes eramajas teiste eramajade keskel ja seetõttu jättis kohe eriti koduse mulje. Olemas oli väike mängunurk lastele, kööginurk, suur söögilaud, teises toas laste magamisasemed (neile kes seal lastehoius käisid), telekamäng jne. Ilusa ilma korral saab seal ka aias kiikuda, mängida ja batuudil hüpata jms. Igati muhe koht viljandlaste jaoks, kui ei taha oma kodus pidada või ei ole kuskil pidu pidada. Kuigi mu isal näiteks on ka Viljandis oma maja, siis tema on just sedamoodi inimene, kellele oma kodus pidusid pidada ei meeldi. :D Seepärast me sinna ka läksime. :D

Lauale plaanisin ma panna kõike sellist, mida Annabelile ka anda tohib ehk siis vältisin liiga soolaseid-magusaid asju (välja arvatud tort). Lihtsalt seepärast, et oli ju teada, et Annabel ikka ka ampse siit ja sealt lunimas käib. Valmistasin ise singi-kodujuustu mini-quichesid (mis on ÜLINÄMMAD!) ja tortillarulle. Snäkiks kurki, paprikat ja viinamarju. Tort oli vaarika-toorjuustu oma ja tellitud Magusatoast. Ahjaa, tordi kõrvale pakkusin kohvi ka ikka. :D

Kuigi pildilt ilmselt tundub, et ma oma külalisi näljutasin, siis teadke, et jäi ülegi (ja meenutage, et ega neid palju olnudki). :D Ma ise põdesin muidugi hullult, et kas jätkub ja ideepoolest oleksin tahtnud mega rikkalikku rootsi lauda pakkuda, aga Keio tuletas mulle aina meelde, et ega sinna sööma ei tulda. Ja ega ei tuldudki, seega ei tasu 2-3 tunnise sünnipäeva korraldamisega tõesti hulluks ka minna.

Kuigi ma Annabeli menüüs üldiselt suhkrut väldin (ja plaanin seda.. päris tükk aega veel teha), siis pean tunnistama, et oma sünnipäeval sai ta tordiampse umbes kümme kui mitte rohkem (ilmselt selle tulemusel oli järgmisel päeval ta kaka süsimust ka :D). Sellega olin ma arvestanud, et talle torti ilmselt pakutakse ja esialgu üritasin ma sellist vaatepilti mitte lihtsalt näha. Lõpuks aga mõtlesin, et suva siis ja andsin talle ka ise isiklikult. KORRA aastas ju võib. Süda küll valutas, aga lohutasin end sellega, et küllap ta unustab selle lihtsalt ära ja nüüd iga päev magusat päris nõudma ikkagi ei hakka. Siiani pole kisa teinud ja on oma mageda toiduga endiselt nõus. :D

Sünnipäevaks sai Annabel endale päris palju kasulikke asju ja selle koha pealt olen ma kingitustega väga rahul: vanaisa isetehtud pink/mänguasjakast, kiik, jalgratas, motoorikakeskus, ehitusklotsid, raamat, pehmed lilled, elu esimene heeliumõhupall ja Juku poe kinkekad, et ise juurde osta seda, mida vaja. Ja no meilt selle ratastel kiiklõvi, nii et täitsa piisav ju. :)

Kuna meid oli nõnda vähe ja Annabel hakkas ka väsimusmärke ilmutama, siis pidu oma aega täis ei kestnudki. Plaanitud oli kella viieni, aga natuke peale nelja hakkasime asju kokku pakkima ja ära minema ehk siis kestis umbes 2 tundi ja tsipake peale.

Üldiselt nii palju kui inimesi tuli, oli nendega väga tore ja kõige muu sellise osas, millega rahule sai jääda, ma rahule ka jäin. Ainult tagantjärele oli kurb pilte vaadata, et neid nii vähe tehtud sai ja mul läks oma pideva ringitormamise käigus täiesti meelest, et võiks jäädvustada pilte ka kõigist koos Annabeliga. :( Tuleb meelde isegi üks seik, kus ühest sõbrannast sai pilte tehtud ja teine ka ütles, et tahab ka, aga vot järg temani ei jõudnudki vist, sest igatahes neid pilte kaameras ei olnud. Lõpus ühe ühispildi tegime küll, aga noh, see idee tekkis ka kellelgi alles siis, kui vanavanaema ja vanatädi olid jõudnud juba ära minna, nii et jah.

Õppige minu vigadest ja klõpsutage oma lapse sünnipäeval rohkem (või sundige keegi stabiilselt kaamera taha). :D
IMG_1353-1IMG_1358-1 IMG_1360-1 IMG_1382-1cc IMG_1416-1IMG_1420-1 IMG_1427-1 IMG_1474-1 IMG_1481-1 IMG_1479-1

30 kommentaari

  • Silja

    Tundus väike armas pidu olevat. Ja tort vist lahendas minujaoks ka selle mure, et millist torti lapse tähtsa päeva puhul võiks tellida või teha (ehk siis nr 1 ju täpselt sobilik ka mu preilile) ;)

    • Katre

      Jah, number 1 tõesti lihtne ja kohane lahendus mu arust. Korrustort oleks ka armas, aga neid jõuab ta terve elu saada – number ühe kujulist aga kord elus. :D

  • Karin

    Tekkis hoopis küsimus toidu osas, mida sa talle tavaliselt soolasest (e. magedast :D) annad? Purgitoitu või teed ise iga päev midagi valmis?

    • Katre

      Kuna ma pole sellist pidevat kokkamisrežiimi endale sisse saanud (üksi olles söön megavähe), siis üldiselt purgitoitu. Kui aga otsustan, et sööks midagi asjalikku, siis teen midagi sellist, mida saab Annule ikka ka anda. :)
      See siis selle “soolase” kohta.

      Hommikuks keedan talle putru ja õhtuti annan puuvilju näputoiduna ja mõnda piimatoodet (jogurt, kohupiim).

    • Katre

      Tüli ei tee, aga ei hakanud neid eraldi pildistama. Pealegi saatsin jalgratta ja kiigu Keioga Soome kaasa, sest kiigu paneme uude korterisse alles üles ja jalgratta võtame kasutusele vast alles kevadel. Mul lihtsalt ei ole siin korteris eriti ruumi asjade hoiustamiseks enam. :D

    • Katre

      Kahjuks ei ole tal hetkel tõesti sellist püsivat mängukaaslast, sest ma pole eriti aktiivne teiste titemammadega suhtlemisel. Enda tutvusringkonnas pole veel kellegi last ja isegi mitte tulekul. :/

  • pille

    Väga armas pidu tundub. Kahju iseenesest, et inimesed ei pea väikese lapse ESIMEST sünnipäeva piisavalt oluliseks et kohale tulla. Ma pole mingi sünnipäeva pidaja, nagu sina, aga lapsele tegin ka esimese peo erilise, kohaga ja puha, KÕIK tulid kohale! Imestasin, et isegi inimesed teisest eesti otsast pidasid seda piisavalt tähtsaks, et tulla.

    Esimese tordiampsu ja kõrrejoogi sai ka tema oma esimesel sünnal ja usu või mitte, poes kõrrejooki nähes teadis täpselt, et ta tahab seda :D
    Muidu suhkrust eemale hoidmist proovivad vist küll kõik esimakordsed vanemad, aga ma ei tea kedagi, kes üle kaheaastasega sama teed jätkanud on. Mingilt maalt enam pole võimalik lihtsalt. Isegi kui ise tahaks, siis vanavanemad ei kipu sellest aru saama ja ikka toovad lapsele komme ja maiustusi…

  • maia

    Tundub, et oli tore pidu.
    Minagi tahtsin küsida, kas rohkem lapsi ei olnud?
    Järgmisel korral palu kellelgi teisel ka pilte teha, kasvõi tema oma aparaadiga, kui teised sinu udupeene kaameraga hakkama ei saa.
    Kahjuks jah inimesed sageli ei teata, kas nad tulevad.
    Äkki peaks panema kutsele vastava märke?

    • Katre

      Rohkem lapsi ei olnud jah, aga see pidu oligi suunatud sugulastele ja sõpradele, ja neil pole kellelgi alaealisi lapsi. :)

      Panin küll kutsega oma numbri ka kaasa, aga ehk oleks pidanud jah ikka selge sõnaga ütlema, et palun tulemisest/mittetulemisest teatada, mida ma ei teinud. :D

  • hmm

    tead, nende sünnipäevadega ongi nii. nii kurb kui see ka pole, ega ma ise ka ei lähe lehma lellepoja lapse sünnipäevale, ausalt.
    kuna mul palju lapsi, siis olen need erinevad etapid läbi elanud, teed sünna-keegi ei tule. viimase lapsega olengi loobunud sünnade korraldamisest. kodus oma perega ikka peame, teeme lapse oma päeva, kui kooli-lasteaeda läheb, siis teine tera. aga sugulasi, tuttavaid ma enam aastaid laste sünnipäevadele ei kutsu. suvel kutsusin, kohale 20 kutsutust tuli 2. no mida ma sebin ja jebin. ise olin kurb, laps kurb. milleks!! ja siis räägitakse, miks suguvõsad kokku ei hoia, läbi ei käi :-)

    • Katre

      Natuke segane kommentaar ja ei saanud täpselt aru, mida sa mõtlesid. “Lehma lellepoja lapse?” :D
      Igatahes ega ma KÕIKI ja kaugemaid sugulasi ei kutsunudki, kellega absoluutselt läbi ei käi, aga lähemad kutsusin ikka. Enda tädid ja onud, kellel võiks huvi olla ja kellega tahaks läbi ikkagi käia. :)

  • Sirli Lump

    Mul muidugi last ei ole ja seda ei tea ka, mis tulevik toob või kuidas siis mõtlen, aga hetkel mulle küll tundub, et sul oli minu jaoks just selline ideaalilähedane pisike sünnipäev. :) Mõnikord võibolla polegi vaja suurt seltskonda, isegi kui see on esimese eluaasta täitumine. Näiteks mul on minu arust väga lähedane perekond ja tuntakse teineteise tegemiste vastu huvi ja käiakse ikka külas jne aga mina ise päris tädisid ja onusid ei taipaks küll päris eraldi peole kutsuda või neid nö survestada tulema. Pigem teeksingi sellise pisikese rohkem lähedaste ringis olemise eraldi ja kui vaja siis sõidaks ise nö kaugemad kohad läbi, kuhu ma tunnen, et võiks ka minna.

    Seega noh… Minu arust oli sul küll kõik väga armas ja ilus ja kena ja täitsa super! :)

  • reena

    Mina pole lapsele juba mitu aastat pidu korraldanud ja see aasta mõtlesin, et pean.Nägin väga palju vaeva, see tähendab, et 2 päeva vaaritasin, kujundasin. Ja lõpuks oli nii, et üks sõbranna teatas, et ei tule, 2 tundi enne pidu ja teine ei teatanudki, unustas peo lihtsalt. Alles mitu päeva hiljem tuli tal meelde, et unustas tulla. Mõlemal on sama vanad lapsed.

    Lisaks üks lähisugulane, kellel on sama vana laps ka, lihtsalt teatas, et ei tule. Kuigi polnud vaja kaugele sõita, ehk siis küsimus polnud peo kauguses või nii…

    Nüüd pole tükkaega enam isu uut pidu korraldada. Kui need kaks sõbrannat oleks teatanud, et nad ei tule, oleksin ma pidanud vähem söögi ja muuga mässama jne.

  • Pirts

    Mina, kui lastetu inimene, ei läheks ka üpris kindlasti kellegi lapse esimesele sünnipäevale kohale ja kui nüüd päris aus olla, siis tundub see mulle isegi veidi naeruväärne sellist üritust nii “suurelt” tähistada. Kujutan ette, et kui ma kunagi lapse(d) peaksin saama, siis esimest sünnipäeva tähistaks pigem ainult enda mehe ja lapsega, mitte ei kutsuks poolt suguvõsa kohale…

    • Katre

      Minu meelest jälle on imelik, et sa ei läheks. Mina küll läheks oma sugulase või sõbranna lapse esimesele sünnipäevale. Oleksin ka lapsetuna läinud. Ka minu lapsetud sõbrannad tulid ja pidasid seda sündmust tähtsaks. :)
      Lõuna-Eestis käime me ka üsna harva ja seega näeme sugulasi harva. Kord aastas lapse sünnipäevaks üritada inimesi kokku ajada pole kaugelti “ületähistatud.”
      Naeruväärsusest on küll asi kaugel. :D

    • :)

      Mina, kui just üheaastaseks saanud lapse ema, ütlen ka, et kui keegi niimoodi lapse sünnipäeva suhtuks, oleks see ikka päris imelik. Mis vahet on, kas laps saab üheseks või sina saad näiteks 23 ? Mõlemad on ju sünnipäevad. Mina pole ka eriline laste ninnunännutaja, aga laste sünnipäevadele olen alati läinud, ükskõik, kui vanaks see laps saab.

    • Kristina

      Lastele on väga tähtsad sünnipäevad. Kui ta oleks see päev kodus ainult isa ja emaga siis oleks see ju nagu iga teine päev.

    • Kadi

      Jube veider, kui nii suhtutakse lapse esimese sünnipäeva tähistamisse. Ma saan aru, et naeruväärsed on need iga kuu minisünnipäevad, aga see oleks sama, kui sa korraldad enda 21.sünnipäeva ja ma ei viitsiks kohale ronida, sest jumala eest see pole juubel, miks sa seda üldse tähistad?

      Aga Katre, tundub et teil oli mõnus istumine väikese seltskonnaga :) Vähemalt oli Annabelil lõbus ja teistmoodi päev. Tort näeb ka ilus välja!

  • Kea

    Minu arust ka mõnus väike istumine.
    Ja sa oled nii kaunis, samuti Annabel, lihtsalt tõeline prntsess :)
    Samas, pidu näitaks, kes on tõelised sõbrad ja keda huvitab. Ei pea enam oma pead vaevama, et neid järgmisel aastal kutsuda.

  • K

    Palju õnne!
    Järgmine kord kutsugi ainult endale väga olulised inimesed ja need onud-tädid, kellega väga igapäevaselt ei suhtle lihtsalt jätagi kutsumata. Ütlen ausalt, inimestel on toimetusi väga palju ja kui mind kutsuks sünnipäevale nt mingi onupoja tütre laps või vanatädi tütar, siis paratamatult tuleb valikud teha, eriti kui sa vist väga tihedalt nendega ei suhtle, siis ei tasu imestada. Naljakas on, et Keio kedagi peale oma vanemate ei tahtnud kutsuda, aga vb polegi lähedasi sõpru keda passiks sellisele peole kutsuda.
    Kui palju su sugulased Keiot üldse tunnevad või suhtlevad? Kui tema on ka suhteliselt võõras ja mingeid koostegemisi pole väga olnud, siis tundubki, et ah üks sugulane ja võõras said lapse ja nüüd pidu :D

    Minu meelest väga vahva pidu ja edu igaks päevaks!

    • Katre

      Ah, ei ole nii hull ka. Alati käime ikka mu sugulastel ka külas kui Viljandis käime või noh, üritame seda teha ja need inimesed, keda kutsusin, ei olnudki need nn võõrad sugulased. Võõramad jätsingi juba ise nimekirjast välja nagu vanaonud ja vanatädid näiteks, kuigi samas võib-olla nemad oleksid just seepärast meelsamini tulnud. :D Mu sugulased ei suhtle minugagi väga, seega ka Keioga mitte, aga Keiot teavad nad ikka, on näinud ja ei pea teda väga võõraks. :)

      Keiol on ikka lähedasi sõpru, aga noh, jah.. ta ise arvab, et nad meelsamini tahaksid mingit õhtust pidu alkoholi saatel ja et nad ei tuleks mingile titeüritusele. Kuid kuna ma ka ta sõpru natuke tean, siis ma arvan, et päris suur tõenäosus on, et nad oleksid tegelikult tulnud küll.. aga noh, ma ei hakanud ka peale käima, kuigi oleks võinud rohkem. :/

      Ja üleüldse alguses mul oligi plaanis ainult enda sugulastele see üritus teha ja siis mõtlesin, et võiks Tartus Keio sugulastega eraldi teha ja siis sõpradega teeks ka täitsa eraldi, aga siis järsku mõtlesin, et kuna minu parimad sõbrannad kõik nagunii Viljandist, siis võiks ju nad ka ühe korraga sinna kutsuda ja Keio vanemad tahtsid ka tulla ja siis nõnda läkski.. :D

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga