Annabeli sünnilugu: kodus viibitud aeg

Kõigepealt pean ma alustama sissejuhatusega sellest, et kolmapäeval oli mul vägagi energiline ja normaalne olemine. Peast käis isegi läbi mõte minna öölaulupeole ja ainuke asi, mis selle plaani ära segas, oli mõte sellest, et hiljem viimaste trollidega kojusaamine on ebameeldivalt ebamugav. Eelmisel aastal mitterasedanagi häiris see, et troll puupüsti täis oli ja vaevu seisma mahtusid, seega kõhuga ei tundunud väga ahvatlev ja jäigi minemata. Võtsin kodus hoopis vankri ette ja tundsin miskipärast, et viimane aeg selle funktsioonid välja nuputada ja endale kõik selgeks teha. Pusisin päris kaua ja nuputasin ja selle käigus käis peast läbi ka mõte, et “No sellest pingutamisest raudselt varsti ongi minek kah.” Naersin ise ka selle mõtte peale.

Ärkasin neljapäeva varahommikul veidi peale kuute, kui ma ei eksi. Koheselt tundsin, et alt on veidi niiske ja midagi justkui voolaks. Esimene naiivne mõte muidugi, et veed need olla ei saa. Ükskõik mis muu kummaline asi, aga mitte veed. No ei uskunud, et veed oleks. Vaatasin kella 6:16, tõusin püsti ja nirisesin mõnusa pitsitäie loiku veel põrandale. Umbes 5 minuti pärast uuesti samamoodi.

Teadsin, et haiglasse tormata hüsteeriliselt ei tasu kui veed on selged ja valusid ei ole. Nii palju oli perekooli loengust või teiste naiste kogemustest meelde jäänud, sest nii mõnigi naine tagasi koju saadetud “õigemat hetke” ootama. Jalad aga all ikkagi värisesid ja olid justkui lihaskrambid hirmust. Otsisin paaniliselt Pelgulinna Sünnitusmaja numbrit. “Kas seal üldse on mingi sarnane asi nagu EMO? Või ei.. kuhu ma helistama peaksin üldse?” paanitsesin. Lõpuks ikkagi helistasin sünnitusmaja telefonile ja küsisin nõu: “Mis te arvate, kas tulid veed ära? Ma tean, et ma kohale veel ei pea tulema, et umbes nii 5-6 tunni pärast, aga mida ma tegema peaks ometi?” Naine vastas, et “Te ju just vastasite ise enda küsimusele. Tulgegi nii 6 tunni pärast kontrolli siis.” Selge. Arvestasin, et kui umbes kuuepaiku tulid veed, siis panin paika plaani kella 10-11 paiku kontrollima minna.

Valusid mul tõesti ei olnud. Tsillisin facebookis seega. Teatasin oma raseduskaaslastele, et vist on minek ja ühtlasi oli ka Keio imekombel nii vara online ja ütlesin tallegi, et “Kuule, mul vist tulid veed?” Kuna aga meil oli see teema, et ei tahtnud, et puhkus raisku läheks, siis ma ei julgend talle ka kindla peale öelda, et hakka aga siiapoole nüüd tulema, sest ma polnud ikka veel kindel, et mul tõesti minek on. Tundus nii uskumatu. Äkki ma ikkagi lekin midagi muud.

Kui välja arvata see, et jalad all värisesid nagu vastsündinud kitsekesel, olin ma ühtlasi ka üsna rahulik. Üks meeldejäänud asi oli ka see, et enne haiglasse minekut, kodus olles, võiks süüa ja noh.. rahulikult olla. Tegingi siis mõned võikud ja koristasin vahelduva eduga. Isegi pesemas käisin ja raseerisin jalad ära, sest olemine oli hea ja mulle endale oleks lihtsalt ikkagi olnud väga vastumeelne liialt karvasena kohale ilmuda. Pesin nõud ära.. ja siis kuivatasin jälle põrandele tekkinud loigukest, mis minust välja nirises. Kusjuures, ma naersin kohutavalt palju iga tegevuse käigus. Niisugune hirmu naer? Ärevuse naer? Uksumatuse naer? Ma ei teagi, aga ma naersin ja mul oli vägagi lõbus olla. Samas kartsin meeletult.

kell 7:55 on mul teise wordpressi drafti märgitud, et hakkasin tundma päevadelaadset valu. Sellist, mis mul tavaliselt oli päev enne päevi. Võtsin haiglaasjade nimekirja uuesti ette ja pakkisin viimased asjad: akulaadija, fotokas jms. Tõstsin suure hunniku asju ka sealt kotist hoopis välja, sest taipasin, et kui üksinda pean end haiglasse toimetama, ei viitsi nii suurt ja rasket kotti kaasa tassida ja lasen hiljem kellelgi kodust järele tuua asjad, mis mõeldud beebile ja niisama after-sünnituseks.

Vahepeal rääkisime veel Keioga ja olin endiselt niisugune kahtlev. Arvasin, et ehk on targem oodata, kuni haiglas kontrollis ära käin ja siis teatan talle, et kas tasub tulema hakata või mitte. Ta muidugi tahtis vist sõjaväest väga innukalt ära saada, sest ta ütles mingi hetk siiski, et ta sai asjad räägitud ja hakkab varsti siiapoole liikuma. Et ehk jõuab isegi mingi 11-paiku ja saame koos kontrolli minna. Ma naljatasin kaasa ka, et “No kui on mingi false alarm, siis õhtul tuleb teha SS’i, et puhkusepäevad ikka raisku ei läheks.”

Veidi peale kella kaheksat helistasin emale ja teatasin tallegi, et vist on minek ja et valusid ei ole, ent vaikselt on niisugune päevadesarnane tuikamine kõhus. Tuhud (?) jõudsid kohale ma oletan, et veidi enne üheksat. Igatahes on mul märgitud drafti kellaaeg 8:51 kus ma oletasin, et võisid tuhud alata. Ma ju endiselt ei teandud, mis asi tuhu on ja kuidas seda tunda on.. või kuidas neid täpselt ikka lugema peaks. Teadsin aga, et haiglasse võiks minna kui tuhude vahe on ~5 minutit. Ma sain oletatavate just alanud tuhude vaheks ~4 minutit ja see ei tundunud seega sugugi õige. Alguses ju valutatakse pooletunniste või tunniste vahedega lausa. Samas tekkis ikkagi hirm. Äkki peaksin juba haiglasse minema? Samas ei.. no mis ma ilmaasjata lähen lolliks end tegema ja saadetakse koju tagasi. Nii ma siis valutasin tasapisi ja üritasin oma tuhusid lugeda. Lõpuks oli vahe juba ~2-3 minutit minu imearvustuste järgi ja mõtlesin, et aitab, kutsun takso ja lähen ja käin südamerahuks kontrollis ikka ära. Ootan pärast siis kasvõi sünnitusmaja ukse taga, aga koju ma küll niimoodi tagasi ei tatsa.

Kuna Keio oli alles Jõhvist sõitma hakanud, kutsusin rahumeeli takso. Nii hull veel olla ei olnud ja valud ei olnud tugevad. Täiesti väljakannatatavad, kui sügavalt sisse hingata. Pelgasin ka, et taksojuht mind nähes ära ehmatab, sest jällegi kuulnud, kuidas nad meelsasti väga rasedaid ei taha sõidutada, kartes, et nende auto täis lödistatakse. Õnneks aga oli taksojuht muhe vanem mees, kes sõbralikult edu ja õnne soovis ja rahulikult mind kohale toimetas..

Loe edasi > Annabeli sünnilugu: sünnituspalatis