Annabeli kõneareng #1

Sellisest postitusest peaks vist tegema niiöelda seeria, seega sai postituse taha pandud ka number. Vähemasti ma loodan, et ajapikku ikka lisandub siia asju, millest kirjutada ja mida üles märkida seoses sellega, kuidas Annabeli kõne kujunema hakkab. :D

Üks päev hakkasin ma mõtlema, et Annabel oskab tegelikult juba päris palju sõnu. Mitte küll sadates ja kümnetes, aga siiski nii palju, et loendamine läheb juba sassi ja kui kellelegi räägin, mida ta öelda oskab, siis pooled ei tulegi korraga meelde. Et peaks kirja panema, sest paari kuu pärast ei mäleta ma muidu absoluutselt, milliseid sõnu ta praegusel hetkel oskas ja mis nende esimeste seas olid.

Üleüldse meeldib mulle väga laste rääkima hakkamise juures see, kuidas nende sõnad kujunevad ja kuidas nad meie häälduse ja sõnade reaalse keerukuse järgi sõnu endale kergemaks vorbivad. Need titasõnad on niiiii armsad. Ma peaks ühe postituse tegema kindlasti ka sellest, millised olid minu esimesed sõnade hääldused. Emmel on need kuskile raamatusse üles kirjutatud. :)

Aga Annabeli esimesed sõnad on minu kuulmise järgi siis 1-aasta ja 9-kuuselt niisugused:
kass = ass
Maša = aša
otsas/tühi = tätä
pall = all
lill = ll ( ehk siis L-täht hääldatud ilma E-ta)
head-aega = ta-daa
koppadi-koppadi = taga-taga
kukkus = kuku / kukku(s)
koer = aua
auto = äut(o)
juua = õuua
õue = õua
pliiats = plja
suu = hhuu

Mõned tähed said sulgudesse seepärast, et need kaovad vahel kuskile õhku ära ehk pooltel kordadel on neid kuulda aga pooltel kordadel noh, ei ole. :D Ma siiralt loodan, et ma midagi välja ei jätnud, aga võimalik, et mõni jäi ka, sest näiteks isegi sõna “pall” ei tulnud mul esimese hooga meelde, kuigi seda ta oskas nende kõige esimeste seas.

Sõnade õppimis protsess aga käib tal ikka täies hoos ja mulle tundub, et tema kõvaketas töötab absoluutselt igal sekundil ja talletab pidevalt uut infot oma mällu. Kui me sõnaraamatut sirvime, siis on tal sealt ka juba päris paljud sõnad selged ja kui ma midagi nimetan, oskab ta pildil õigesse kohta osutada. Seega küllap ta varsti mõned uued sõnad läbi suu ka välja pillub. :)

Kui ta minust vahest aru saab, et mida ma kõnelen, siis selle asjaga on nii, et vahest hakkan ma lihtsalt paratamatult natukene naerma ja kuidagi… imelik on olla. Olen nii ära harjunud sellega, et ma räägin nagunii omaette ja tema teeb absoluutselt muid toimetusi nagunii oma ette. Ehk et tema ei saa minust aru ja teeb omi asju.

Kui ma siin üks õhtu täiesti OMAETTE küsisin Annabelilt, et kas ta pesema ka tahab minna ja ta seepeale vannitoa ukse juurde jooksis, selle lahti tegi ja siis vanni juurde jooksis, hakkasin ma imestunult jällegi naerma ja sõnasin kohmakalt “Whaaaaat? Sa said aru, mis ma ütlesin või? Awwwwww, tule siiia musirullikene, sa oled ikka nii tubli mul!” :D