Annabel Meria uued teod

Kas ma olen juba öelnud, et umbes nii nädal tagasi juhtus selline imeasi, et Annabel magas kolm ööd järjest öö jooksul kordagi üles ärkamata? Jah? Ei? No igatahes nii juhtus ja mina arvan, et seda tänu sellele, et ma selle kella ühese söömise ära lõpetasin.

Üldiselt sõi ta öö jooksul juba mitu kuud kaks korda (kirjutasin sellest siin). Umbes kell üks ja siis umbes kell viis. Otsustasin hakata seda kella ühest söömist ära jätma, sest sain aru, et ega ta tühja kõhu pärast tegelikult ei ärka. Pigem tundub nüüd, et asi oligi lihtsalt sisseharjunud kellaajalises söömises, sest sellega, et ta kell üks öösel süüa ei saa, nõustus ta tegelikult hästi. Ärkas harjumisest aga ikkagi ja lohutas see, kui ma ta kaissu võtsin. Läks umbes nii nädal-kaks edasi ja ühel ilusal päeval otsustas ta siis vist ilmselt, et ega tegelikult pole kell viis ka alati tingimata süüa vaja, vaid suudab ikka hommikuni välja lasta. Oh, see oli imeline. Muidugi oli palju loota, et nii nüüd jääbki ja mina saan hakata kenasti jutti magama, sest iga öö on ikkagi erinev. Mõnikord ärkab kella viie paiku ja tahab mind ja mõnikord mitte. Aga ikkagi. SUCCESS!

Milles Annabel veel tubli on? Näiteks nädal aega tagasi õppis ta ka sellise viguri ära, kuidas tagumik ees voodilt/diivanilt maha minna. Muidugi mõista pean tal ikkagi silma peal hoidma, sest mõnikord võib juhtuda, et ta läheb natuke liiga servale end ümber keerata üritades või jääb liiga küljega, aga üldiselt on tal selge, et mahaminekuks tuleb teha väike pööre ja siis jalad ees kätega end kuidagi alla libistada. Iga kord kui ta sellega hakkama saab, teen pai. Tubli tüdruk! :)

Eile juhtus tegelt ka üks imeasi, nimelt olin mina voodil ja tema mängis põrandal. Ma parajasti ei jälginud teda ja ühel oli ta pooleldi mul voodis. Kuidas ta end nõnda kõrgele suutis turnida – no idea. Seda saladust ei tahtnud ta mulle hiljem, kui ma palusin tal ette näidata, veel reeta ka. Aga ega sellega nii kiiret polegi.

Ja paar päeva tagasi juhtus ka selline asi, et ta seisis nii 4-5 sekundit ilma toeta. Hoidsin tal kätest kinni ja lasin õrnalt lahti.. ja ta seisis.. ja siis see tundus ta jaoks nii naljakas, et ta purskas naerma ja potsatas käpuli. Niisugune asi on ka juhtunud, et ta oli parajasti diivani najal ja minu poole seljaga. Ulatasin talle eemalt käe, et näe.. tule siia ja siis ta tegi nii.. pool sammu. Mul pole aimugi tegelt, kuidas on võimalik teha ainult pool sammu, aga see vist tähendab seda, et ta lasi käed lahti ja suundus minu poole.. ja üheks minisekundiks lihtsalt ilma toeta ja jalaga astuda üritades. :D Jah, ma tean, et see pole teab mis SUUR saavutus, sest ta ju ikkagi veel ei ole käima hakanud või seda päris esimest sammu ja iseseismist teinud, aga teate.. minu jaoks on see siiski päeva suurim sündmus. Ta tegi midagi uut ja ta tahab ja üritab kõndima hakata. Juba see armas, siiras, kohmakas üritus, on paid väärt. :)

PÜKSID, BODY: LINDEX // SUVEMÜTS: H&M