beebiblogi

Annabel Meria nimelugu

Ma olen alati armsaks pidanud seda kommet, kui lapsele ei panda lihtsalt mõni suvaline ilus nimi, vaid see tuletatakse ikka kuidagi esivanemate omadest. Nimel võiks nagu olla ju ka mingi ilusam lugu, mitte ainult see, et emme-issi kirjutasid 10 ilusat nime paberile ja siis valisid selle, mis mõlemale kõige rohkem meeldis või üldse tõmmati hoopis loosi, mis nimeks saab.

Kui aus olla, siis on Annabeli nimi ka tegelikult esialgu tulnud lihtsalt mõttest, et see on ilus nimi. Ma mäletan, kui me kunagi Keioga voodis pikutasime, veel enne kui ma üldse rase olin või me lapsesaamisele mõtlesime, ja ma talle ütlesin: “Hanna on ilus nimi. Tütre nimeks võiks kunagi midagi sellesarnast olla – (H)Anna..” Nii ma ühel hetkel, kui oli vaja kõhusolevale tütrele nime mõelda, tuletasingi Annabeli ja Keiole oli see samuti meeltmööda.

Seda, kust see lisanime idee tuli, ma päris täpselt ei teagi. Või et miks täpselt üldse, aga ühel hetkel Keio ütles, et ta ema pakkus välja nime Mersedes, sest nende pere esivanemate seas oli niisugune nimi olemas ja selle inimese mälestamiseks oleks kena seda niiöelda edasi kanda. “Annabel Mersedes, mis sa arvad?” Eks esimene reaktsioon oli ikka, et mis mõttes mingi automargi nimi. Mingi Mersu. Ja et kuidagi seebikalik ka. Hakatakse ju last koolis raudselt narrima.

Kuna meil aga mingeid muid ideid ka pähe ei tulnud, siis jäigi see Annabel Mersedes muudkui kummitama, senikaua kuni ise selle nimega nii ära harjusime, et see ei tundunudki enam absoluutselt imelik ega kahtlane. Kui aga keegi küsis, mis me nimeks oleme mõelnud ja me selle nime välja ütlesime, oli ka teiste reaktsioon niisugune nagu minul esiti oli. Seostati automaatselt kas automargiga või hispaania seebikatega. See reaktsioon süvendas minus veelgi seda mõtet, et lapsel võib mingi hetk väga raskeks minna selle nimega, sest eestlased ju peavad kõike sellist teistsugust kohe imelikuks ja nõmedaks.

Nii hakkasin ma ikka järjest rohkem kahtlema selle nime panekus, aga kuna me ise olime sellega juba nii ära harjunud, oli üsna keeruline mõnda muud nime pähe võtta. Samuti valutas mul natuke süda ka sees, sest mulle tundus, et Mersedest oleks kena niimoodi mälestada. “Annabel M..” korrutas muudkui peas ja siis ma ühel hetkel hakkasingi googeldama M-tähega algavaid nimesid ja kuna see M-E-R oli samuti nii ajju süübinud, otsisin, kas selliste algustähtedega üldse on mingit teist nime ka olemas kuni avastasingi Meria. Pakkusin siis Keiole Annabel Meria välja ja ta kiitis selle koheselt heaks.

Kui siis hakkasime inimestele, kes ikkagi nime kohta küsisid, hoopis seda nimevarianti ütlema, läksid inimestel silmad suureks ja saime nii palju positiivset vastukaja. Muudkui ahhetati ja ohhetati, kui ilus valik see Meria on. Ja kui ilusasti see kõlab. Ja kui eriline ka. Et polegi varem niisugust nime kuulnud ja miskõike. Seda enam ka meie just sellele nimele kindlaks hakkasime jääma.

Lõpuks, kui ma olin ka iseenda üle uhke, et Mersedesest sai tuletatud Meria ja esialgu niisama ilusana tundunud Annabeli nimel saab siiski mingi sisukam mõte olema, taipasin ma, et minu vanaema nimi on ju Anna ja seega ka Annabel ei ole täitsa sisutühi valik. Nii saigi lõpuks nimi lukku pandud ja Annabel Meria kannab oma nimega edasi midagi nii minu kui Keio perekondadest. :)

Untitled-1c242IMG_1759cIMG_1803Untitled-2c

27 kommentaari

  • Aili

    Nüüd aga seisangi ise dilemma ees – mis enda poisile lõpuks nimeks panna. On ka meil ju üks nimi millega kõik lähedased ära harjunud, küll aga kuulen pobinat osadelt, et “imelik/harjumatu/veider nimi” või parim “enda lapsele ma seda küll ei paneks” jne.
    Mis siis kui lõpuks panengi selle nime talle ametlikult, ja mis kasu on siis inimestel enam pobiseda ja ägiseda selle omapärase nime pärast… Ma ei hakka ju seda enam muutma ja veel vähem unustan ma nende pobisejate kommentaarid. Taaskord ilmselt tõmblen liiga palju teiste inimeste arvamuse pärast, aga tegelikult küll – mis see teiste asi on mis mina oma lapsele nimeks ju panen :/ Ega ma meelega talle auku ju ei taha kaevata seda nime andes.

    Tead selle Meria varastan ma sinult oma järgmisele lapsele :D (lootusrikkalt siis tütrele ikkagi), sest oli plaanis panna teiseks nimeks Maria (see tundus ainsana sobivat ühe salajase eesnimega), aga nooo see on ikkagi liiga tavaline :D

    • Katre

      Ma arvan, et enda sisetunnet usalda. Mul lihtsalt oli Mersedese suhtes ka natuke selline kehv tunne ju kohe algul, aga lihtsalt harjusin ka selle nimega lõpuks ära. Kui sulle endale see “veider” nimi meeldib ja tunne on õige, siis usu, et lõpuks harjuvad teised ka ära. Võib-olla esiti on raske, aga tegelt mis seal ikka narritada ju.

      Ja Meria puhul meil ka mõni üksik ikka kommenteerinud või pobisenud, et kas kirjutasime nime valesti või ongi nii. Noh, eeldatakse, et õigesti peaks olema Maria või Marie ju. :D

      Ja kõigepealt sünnita see üks ära. Siis näha ole, kas teist tahad. Ma idee poolest nagu tahaks küll kunagi äkki, aga samas rase ei tahaks uuesti olla. Sünnitada teist korda ei julgeks, sest äkki siis on hullem. Ja beebiiga ka hetkel tunnen, et uuesti läbi elada ei tahaks. :D

  • Mammu

    Meria on tòesti vàga kaunis nimi ja natukene teistmoodi, aga samas mitte imelik. Mina panin oma poistele tavalised Eesti nimed, kui ma oleks Eestis olnud siis oleks kindlasti teised nimed tulnud, aga olles kodust kaugel tahtsin midagi eestipàrast. Pealegi on siin veel traditsioon panna nimesid vanavanemate jm jàrgi nii et pòhimòtteliselt on kòigil ùhed ja samad nimed :D Mees tahtis ka teise nime panna poistele, sest igal tàhtsal mehel pidavat olema mitu nime, minu poolest oleks ka ùhest piisanud. Lòpuks said minu poisid nimeks Jùrgen Benjamin ja Joonas Lèon. Jùrgeni valis mees ja Benjamini panin mina lisaks, see lihtsalt tundus nii minu pojalik kuigi ta ei olnud veel sùndinud ning Joonas lihtsalt tuli mulle pàhe ning ei làinud enam àra ja seekord valis mees Lèoni teiseks nimeks, mis tàhendab ka lòvi ja poja on lòvi tàhtkujust. Ok pàris pikk jutt tuli nùùd. :P Ilusat nàdalat teie perele =)

    • Katre

      Nii kihvtid nimekooslused Sinu poegadel. :) Aga miks need ülakomad? Ja kas raskusi ka nendega ette tulnud? Pead alati nime kuskile öeldes mainima, et koma on ka? :D

      • Mammu

        Aitähh! Siin on rohkem raskusi ikka Jürgeni ü-,tähega, paljud ei oska hääldadagi! Ülakoma näitab millisel tähel aksent on. Üldiselt saab hääldusest aru, et just selline e sinna käib aga kui vaja siis tuleb eraldi mainida.

  • naine50+

    Tegelikult sai Mercedes nime autotöösturi tütre järgi. Niiet algselt ikka naisenimi, aga kes seda enam mäletab.
    Topeltnimedega sageli igapäevaselt mõlemat ei kasutata.
    Kas sa praegu kutsud teda mõlema nimega?

    • Katre

      Praegu kutsun Annabeliks-Annuks, sest see ehk talle kõrvale esialgu lihtsam ja arusaadavam. Kõlab ju kergemalt ja kergem öelda ka.
      Ideaalis aga ise tahaks kunagi Meriaks kutsuda, just seepärast, et kui ta seda nt ei hakka sõprade keskis kasutama, siis peres oleks armas kutsuda teist nime pidi. Aga noh, arvatavasti ma paari aasta pärast Annabeliga ju nii ära harjunud, et ei hakka ümber harjutama. :D

      Ja samas võib-olla ta ise hakkab Meriat kasutama hoopis. Tal ju võimalik valida, mis moodi end kellelegi tutvustab. Alati ei pea mõlemat nime ütlema. :)

  • Kats

    Minul on ka kolmel lapsel kõigil kaks nime ja eks seda kobisemist on ikka tulnud. Aga mind jätab täiesti külmaks. Ja sellist nime ei olegi võimalik lapsele panna mis kõigile meeldiks. Aga minu poja nimi on Carl Deion kus juures Carl on ka vanavanaisa nimi ja Deion lihtsalt meeldis. Keskmise lapse nimi on Rena Emily ja kõige pisem on Isabel Lauren. Lõppude lõpuks pnab ju iga vanem ise oma lapsele nime mitte keegi teine. :) Ja väga ilus nimi on su tütrel :)

  • Pipi

    Liiga ninnu nännu roosamanna nimed kõigil. Edasises elus keeruline. Ma ei kujuta ette kui minu nimi oleks mirabel, annabel vms. lapsena ja armas, aga suure inimesena jääb meelde ikka teistsugune nimi.

    • Katre

      Kunagi popid nimed Milvid ja Virved jms tunduvad ka tänapäeval imelikud panna. Eks need asjad käigi erinevate generatsioonidega erinevat moodi. Kui Annabel kord täiskasvanu, on teistel temasugustel ka praeguse aja popid nimed ja siis ei tundu see imelik midagi. :)

  • Imbi

    Nimi nimeks – kes see Mercedes või Mersedes härrale oli? Ei tea, kas olen liiga vanamoodne, või lihtsalt südametu, aga kedagi lihtsalt “mälestada”, ilma et esimese asjana oma vanemate/vanavanemate/(teiste lähedaste inimeste) peale mõtleda, tundub jabur. Nii võiks “ilusa loo” mõtelda ju absoluutselt igale nimele. Usun, et sugupuud kaevates leiaks sealt nii Ericheid, Jaqulene’sid kui ka Donatellasid… Alati ei pea nimi midagi suurt ja müstilist tähendama – peaassi et vanemad teaksid kasvõi ühte toredat lugu selle panemisega seoses rääkida. :) Aga et ma ei jääks kõlama nagu kibestunud lastetu vanamutt, siis igaks juhuks mainin ära – mõlemad nimed on ilusad!

    • Katre

      Ma ei hakka tema perekonnast siin nii pikalt ja laialt rääkima, sest see hõlmaks ka kolmandate isikute eraelust rääkimist, aga ütleme nii, et teatud põhjustel oli mulle siiski kuidagi oluline ikkagi seda nime ka arvesse võtta. :) ja aitäh. :)

    • Liisu

      Kui üks nimi on sajal või isegi tuhandel inimesel, kas see teeb siis nime vanemate jaoks vähem ilusaks? Mõnda nime esineb lausa kümnetel tuhandetel inimestel .. kas nad peaksid siis ennast halvasti sellepärast kuidagi tundma?

      • Katre

        Seepärast ongi see lisanimi justkui täiendiks ju, et kõik Annabelid segi ei läheks. :D Ega maailmas ei olegi ühtegi ainulaadset nime tõesti. Isegi kui ühe korra midagi uut leiutatakse, siis tuleb neid mühinal kohe järgi, nii et mis siis sellest. :)

  • Liisu

    Seda ma mõtlesingi, et isegi kui Annabeli nimi oleks ülipopulaarne ja samamoodi ka Meria, aga Sulle ja Keiole tundub see ilus, see ju ei tähendaks seda, et te seda nime panna ei tohiks oma lapsele ja kui nii populaarne nimi saab olema, et teised tahavad ka panna, siis seda võib võtta kui komplimenti, järelikult sai ilus nimi pandud :)

  • Konn

    Tere! Minu meelest räägid sa enesele täiesti vastu. Loo alguses ütled, et meeldib kui lapsele pannakse esivanemate nimi, mitte niisama ilus nimi. Siis ütled, et Hanna oli niisama ilus nii, millest tuletasid Annabeli. Lõppude lõpuks panid ikkagi suvalise endale meeldiva nime ja hiljem seostasid selle suguvõsaga. Mida on üpris lihtne teha.. a la vanaisa oli Peeter, aga meie laps sai nimeks Paul.
    Üldiselt ei heida seda ette, kui niisama nimi pannakse, aga siis vea lugu kokku ja ära räägi enesele vastu.
    Jõudu!

    • Katre

      Ma ju ütlesingi, et mulle meeldib, kui ei panda niisama ilus nimi. See, et see mulle meeldib, ei tähendagi ju, et ma samamoodi peaksin kindlasti talitama ja nii tegema. :D
      Õnneks aga lõpuks siiski enam-vähem nii sai, et nimi ikkagi ühtib vanavanematega. :)

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga