beebiblogi,  Fotograafia,  igapäev

Annabel Meria: 6 kuud

Annabelil sai eelmisel kolmapäeval kuus kuud vanust täis. Pool aastat. Iga kord kui järjekordne kuu täitub, on mu mõtted samasugused ehk siis ma ei suuda uskuda, et ma kunagi üldse üheksa kuud rase viitsisin/suutsin olla. Sünnitamisest rääkimata. Mina olen sünnituse läbi teinud!? Asi polegi selles, kas mul oli kerge sünnitus või mitte, aga see lihtsalt näib olevat justkui uni või ikka väga kauge minevik. Naistele vist tõesti ongi lihtsalt sisse kodeeritud selline asi, et see sünnitusprotsess ununeb suurel määral, et sa kunagi veel lapsi tahaksid.

Aeg-ajalt ma tunnen, et ma tahaks teist last. Kui ma eile õhtulgi Annabeli kaissu haarasin ja ta oma sooja pisikese peaga mu põse vastas nohises, ütlesin ma Keiole: “Kuuled, mul on varsti uut beebit vaja.” Aeg läheb nõnda kiirelt, et varsti on Annabel nii suur, et natuke kohatu on teda nõnda enda vastu suruda ja kaisus hoida. Üleüldse on Annabel praegu nii ideaalses pikkuses ja suuruses, et teda on ilmatuma mõnus süles ja kaisus hoida. Täpselt paras.

Annabeli möödunud elukuu oli väga muutusterohke. Alustades sellega, et eelmise kuu alguses sai ta endale kaks alumist esihammast ja lõpetades sellega, et 6-elukuu süntariks sai ta endale ka ühe ülemise esihamba – hurraa! Nüüd on pliksil juba kolm hammast suus. Paraku aga on tal need ikka veel nii lühikesed, et millal ta oma kikusid piltidel näitab, seda ei tea. Igatahes hammustab ta juba päris kõvasti ja oma kätt või sõrmi või põske talle suhu toppdia eriti ei tasu – jääd ilma.

A kusjuures.. Annabel on öösiti ärkama hakanud ja minu ööd ei ole enam päris ideaalsed. Kui ma hakkasin mõtlema, et millest see tingitud võib olla, siis ainsaks põhjuseks ongi ehk see hammaste tulek? Vähemalt umbes nii viienda elukuu alguses, kui need esimesed tulid, siis hakkaski see jant pihta ja on nüüd umbes kuu aega kestnud. Alguses ei pannud ma seda eriti pahaks, sest kui ta öösel kurva häälega ärkas, lükkasin talle rinna suhu, sõi kõhu täis ja magas edasi. Nüüd aga vaikselt hakkan ma tegelikult ära väsima küll. Ma lihtsalt ei viitsi tõusta JUST SIIS kui kõige magusam uni on. Õnneks see päevast väsimust ei ole veel tekitanud ja pikemalt ma temaga öösiti tegelema ei pea, aga ikkagi. Miks sa, kallis laps, mul enam terve öö jutti magada ei lase?

Eelmise kuu jooksul toimus ka roomama hakkamine ja lisatoiduga alustamine. Iga päev leidub midagi uut ja vahvat, mida ta teeb või teha oskab ja iga uut päeva on mõnus oodata. :)

+ Esimesed neli-viis kuud ma mõtlesin, et tite kõrvalt elada on ikka üsna lust ja lillepidu. Tsillis teine ju vaikselt voodil ja mina tegin, mis tahtsin. Nüüd viimase kuu jooksul tuligi juurde see, et teda peab (rohkem) JÄLGIMA. Lisaks tahab ta vaikselt aina rohkem, et temaga mängiks ja talle uusi asju näitaks. Lisatoitu peab andma, mis on omamoodi mökerdamine. Varsti peaks ju istumine selgeks saama ja siis tuleks ükskord see potitamine ka ette võtta. Kohustusi ja tegevusi aina lisandub ja annab tunda, et tegelikult on emaks olemine ikka paras töö ka. Niisama kodus istumisena see enam eriti ei tundu, aga nagu öeldud – lust ja rõõm on oma aega ühe sellise kauni tegelasega veeta. :)

Annabeli müts, pusa, püksid ja sokid on kõik Lindexist

IMG_6552c IMG_6555 IMG_6566c IMG_6575c

7 kommentaari

  • koaala

    Tõesti armas laps! Nad kasvavad ikka kiiresti küll. Aga selle potitamisega ootaksin mina küll vabalt veel terve aastakese (või umbes sinnakanti). Pole kunagi mõistnud seda beebide potitamist, mis Eestis kombeks on. Nii pisike ei ole veel füüsiliselt kuidagi valmis ennast kontrollima ja imikute potilepanek on ikka rohkem emade kui laste treenimine – noh, et märkaksid, millal tal just häda võib olla. Eks muidugi inimesed on erinevad, aga mina isiklikult ei näinud mõtet. Laps sai poolteist, hakkasime proovima – ja veidi enne kaheseks saamist käis ilusti potil. Ega keegi pole mähkmetesse jäänud :)

    • Sirts

      On küll võimelised kontrollima! Ega nad ei mõtlegi, et oo häda, nüüd lähen pissile, aga saavad selle refleksi kätte, et poti peal istumine tähendab pissimist. Isegi selliseid alla-aastaseid kohanud, kes istuvad ja kohe tuleb. Nii et enda last hakkaksin ka varakult potitama.

      • Katre

        Ega ma ei viitsigi iseenesest seda õpetama hakata ja ma ei teagi täpselt, millal peaks, aga kunagi varsti ikka. Poole aasta pärast on ju ka juba varsti iseenesest. :D Eks ma sisetunde järgi vaatan, millal viitsin tema pissihäda paremini märkama hakata. Loodan ka, et saab kuidagi libedalt selle asjaga ühele poole ja ta koolieani ikka püksi ei lase.
        Aga seda ma usun ka jah, et kui vara alustada, siis lõpuks nad saavad aru, et pott = häda tegemine. Samas see, millal alustada, ongi pigem vanema enda viitsimine. Varem või hiljem tuleb seda teha ja seega eks igaüks teeb nii nagu soovib.

  • Aili

    Ma ei väsi heietamast, et ALLES SEE OLI KUI… Ikka hämmastav kui kiiresti aeg lendab (ma olen vana inimene valmis) :D Palju õnne väikesele preilile!

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga