Annabel Meria 4,5 kuud

Meil on siiani perearsti visiidid toimunud vaktsiinisüstide järgi. Kuna kaebusi eriti ei ole, siis iga kuu niisama mõõtmas-kaalumas pole perearsti sõnul mõtet hetkel käia. Eilse seisuga oli Annabel umbes nii 4 kuud ja 3 nädalat vana ja sai oma teise B-hepatiidi vaktsiini, mis tehakse reide ja on vist üsna valutu, sest kuulduste järgi selle süsti peale suur osa lapsi nutma ei hakkagi ja Annabel samuti ehmatas vaid torke peale nagu eelminegi kord.

Paljud on küsinud minult ka vaktsiinide kohta ja tahtnud, et ma sellest veidi räägiks, aga ega ma väga eraldi postitust sellest teha ei oskaks, seega torkan siia vahele, et lasen Annabeli vaktsineerida. Hetkel olen lasknud teha kõik kohustuslikud vaktsiinid. Miks ma lasen vaktsineerida? Ega mul sellele polegi paremat vastust kui vaid, et lihtsalt niisama. Ma ei viitsinud mingeid pikki artikleid poolt-vastuväiteid vaktsiinide kohta lugeda ja tean vaid, et päris paljud kortsutavad kulmu selle peale, kui vaktsiine ei tee. Mina aga selle koha pealt sõdida ja end õigustada ei viitsi ja seega mõtlesin ka, et enamikule meist on neid tehtud ja kõik me elame, nii et las minu laps siis saab ka. Kasvõi nii igaks juhuks. Mis seal ikka. Tundus lihtsam tee. Ise ma neile viltu ei vaata, kes vaktsineerida Ei lase. Täiesti suva teema mu jaoks.

Aga aga.. alati on vaktsiinisüstidega see lugu, et pärast süsti ei tohiks samal päeval rahvarohketes kohtades lapsega tsillida, päeva peale võib palavik tõusta ja laps virilamaks muutuda. Seda Annabel eile natuke ka oli, selline viril ja jonnakas. Mina muidugi järeldasingi siis, et vaktsiini tõttu ja peaaegu juba mõtlesin talle paratsetamooliküünla sisse torgata, aga kuna ta süles olles ikkagi rahulik oli, siis järeldasin jällegi, et ju siis nii katastroofiliselt halb tal ikkagi olla ei ole. Muidu ei lohutaks ju seegi. Läbi lõunaune tegi ta ka paar õnnetut MÄÄÄÄÄÄ-häälitsust, aga üles ei ärganud.

Õhtul siis võimlesin temaga ja nagu ma ikka umbes nii ülepäeviti teen, torkasin talle oma sõrmed narritavalt suhu, et “Nooh, kas kikud ka tulevad juba või?” ja tõmbasin siis ehmatusega kohe sõrme suust välja ka, kuna tundsin alumist iget katsudes midagi kõva ja teravat. Natuke toibusin, siis katsusin ja uurisin uuesti järele ja oiii, mis seal oli – no nii mingi 0,5mm hammast välja lõikunud. Ehmatasin seepärast, et kuna ma nii tihti ta igemeid tsekkisin, siis ei paistnud seal iial midagi kahtlast olevat ja ma arvasin, et hammaste tulek on natuke kaugem tulevik ikka.

Hüppasin ja kargasin ringi ja hõiskasin Keiole, et ta viinad välja tooks – pidupäev! :D Ju siis sellest ehk see natuke viril olemine oligi, et hammas läbi igeme end suruda otsustas. Ja oi milline rõõm, et see veel suurema nututa tuli. Ma loodan, et järgnevad samuti. Üleüldse on Annabel sellise mulje mulle jätnud, et ta suudab päris hästi ebameeldivusi taluda. Õrnalt vigiseb küll, aga numbrit ei tee. :)

Arstivisiidi andmetest aga nii palju, et kaalu oli 6440 grammi, pikkust 64,5 sentimeetrit. Kõik superluks!