Aastavahetus 13/14

See aastavahetus oli üle pika aja üks kõige.. teistsugusemaid. Kui muidu olen ikka aastavahetusel kõvasti ringi trallinud, siis see aasta jäi see vahele. Mitte, et Annabel takistuseks oleks olnud, ei. Keio ema oleks vist isegi nõus olnud Annabeli hoidma, et me oleksime saanud pidutsema minna, aga seetõttu oleksime pidanud aastavahetuse Tartus vastu võtma. Ja noh, mina reageerisin sellisele plaanile hoopis nii, et süda hakkas valutama ja puistasin paar pisarat lausa. Mõtlesin, et ei suuda ega taha mina oma 3-kuu vanust nunnut veel terveks ööks iseendata jätta.

Minu silmis on see vanus veel liiga väike. Mis siis, et ta mõhkugi tegelikult võib-olla aru ei saaks, et mind ei ole, aga lihtsalt mu enda süda ei lubanud. Võõras kodu, võõras voodi, võõram inimene ja järsku pudelist süüa ka saada – no kes teab, äkki ikka ehmatab ära ja miks peaks siis keegi teine temaga öö otsa ringi jaurama ja tema nuttu taluma.. Üsna naljakas nii muidugi mõelda, sest ma olen kindel, et enamik annaks nutva lapse ikka meeleldi kellegi teise rahustada. :D

Seega saigi rahulikumalt võetud. Käisime enne keskööd ja istusime natuke seltskonnas. Olin veidi rinnapiima varunud selleks tarbeks ja seega sain endale natuke alkohoolset ka lubada. Annabel magas peaaegu terve õhtu ja seega saime rahulikult inimestega suhelda. Küll aga otsustas Keio ta ühel hetkel üles ajada, et kõik ikka teda imetleda saaksid ja siis käis Annabel jälle käest-kätte ja võlus kõiki ja kõik muudkui imestasid “Kui rahulik laps!” ja “Miks ta üldse ei nuta!?” Mina ei võtnud eile õhtul Annabeli ise vist kordagi sülle, sest lausa järjekord oli sellele, seega minu arvates on see väide, et tahaks-ka-rahulikult-sõpradega-ilma-lapseta-istuda täiesti vale, sest mina ju sain temast “puhata” ja mitte kellelegi teisele ta samuti koormaks ei olnud.

Südaööks jõudsime tagasi koju, läksime rõdule, avasime šhampuse ja imetlesime ilutulestikku. Ma olin päris üllatunud tegelikult, et siin, Mustamäel, lausa ~40minutit muudkui paugutati ja isegi väga hästi oli siit majade vahelt ilutulestikku näha. Igatahes jäin eilse õhtuga väga rahule ja küll jõuab neid metsikumaid aastavahetusi ka veel pidada. Annabel aga peab oma esimese öö minuta veetma vist suisa juba kahe kuu pärast, sest meil on Keioga Bonobo kontserdile piletid ostetud. :)