beebiblogi

Aastase lapse sõnavara ja kõne arendamine

Nagu ikka, käib emade vahel võistlus, kelle laps juba mida teeb ja mida ei tee. Selle tulemusena muretsesin mina hiljaaegu selle üle, et Annukas kõndima ei taha hakata, kuigi oskas seda küll (tegelikult pigem ootasin ta kõndima hakkamist, mitte nii otseselt ei muretsenud). Praegu on beebigrupis aktuaalne ka laste rääkimisoskus, sest pea igaüks, kes teatab, et tema mupsik 1-aastaseks sai, lisab sinna ka pika joru sõnadest, mida tema laps juba rääkida mõistab. No on alles arukad lapsed, ma pean mainima. Minu aastane tegelane ei oska küll veel midagi arukat suust välja ajada peale oma keele, hihi. :D

IMG_2032-1

Igatahes eks leidub siis neidki, kes muret tunnevad, et nende laps ei oska juba kümmet miljonit sõna ja ma tahan öelda, et las teised lapsed siis oskavad ja las teie laps siis ei oska. Aastane ei peagi spets kõneleja olema (samamoodi, nagu ma sain teada, et aastane ei peagi kõndida oskama). Kõik on ok!

Tegelikult võib Annabeli suust kostuda vahel ka viisakas “Aitäh,” aga seda ei ütle ta sugugi iga kord, kui tänada tuleks, seega ma ei teagi, kas ta teab täpselt, mida see sõna tähendab või mitte. Vahel ta tahab mingit asja mu käest ja siis ütleb “Aitäh,” aga noo seda juhtub ka üsna harva. Pigem siis, kui ma ise sada korda seda sõna korrutan, aga kui järgmist asja hakkab nõudma, on ikka meelest läinud tänada. :D Rohkem meeldib talle vahumullikesi pritsida ja niisama laliseda, seega ega ta väga neid sõnu veel ei oska. “Emmeks” ta mind ei hüüa jne.

Ja ma ei näe selles probleemi. Ma olen arusaamise juures, et kui laps ühel hetkel nn rääkimise vastu huvi hakkab tundma (ja see huvi tekib ilmselt igal lapsel erineval ajal), siis saab ta riburadapidi (või kuidas see sõna ongi) nagunii hunniku sõnu selgeks ja hakkab neid järele kordama jne. Annabel lihtsalt hetkel ei tunne absoluutselt huvi selle vastu, mida ma räägin.

Vähemasti on ta huvi hakanud tundma selle vastu, mismoodi maailmas asjad käivad. Näiteks nädal tagasi sai ta selgeks, kuidas neid kettaid pulga otsa ajada ja ta on sellest nii sillas! :D Ahjaa, okei, kõnnib ka juba täitsa. Täna pole ma vist kordagi teda käputamas näinud, woohoo! Nii et tuli seegi päris kiirelt. Ühel päeval tegi natuke, järgmisel natuke rohkem ja nüüd ongi käpas! :)

Aga ma ju tahtsin sellest rääkimisest rääkida. Et noh, ei ole muret, kui aastane veel ei oska, aga kindlasti on asju, mis lapse rääkima hakkamisele kaasa aitavad. Ilmselgelt aitab sellele kaasa see, kui lapsega rääkida, nimetada asju ja tegevusi. Mina näiteks vahel tunnen süümekaid, et äkki ma temaga liiga vähe räägin. Või siis kardan, et räägin vähe, sest ma ei teagi täpselt, palju ma temaga üksi olles räägin. Ei pane ju tähele. Igatahes ei tule mul loomulikult välja iga tegevuse kaasa rääkimine.

Näiteks ükskord kui ma Annabeliga ujumas käisin, siis pesuruumis oli meiega üks naine oma lapsega, kes rääkis oma lapsega lihtsalt nonstop! “Nonii, paneme nüüd ühe soki jalga ja siis nüüd paneme teise soki jalga ja nüüd emme paneb endale sokid jalga ja nüüd võtab emme sinu pluusi. Kuhu su pluus jäi? Aahaa, leidsin! Siin su pluus on. Paneme pluusi selga sulle. Paneme üle peakese, nüüd paneme ühe käe käisesse ja teise…” ja noh, nõnda edasi. Lihtsalt absoluutselt iga tegevust kirjeldas ja ma kuulasin ja mõtlesin “Oh My.” Mitte, et see halb oleks, et ta nii palju rääkis, aga ma mõistsin kohe, et mina pooltki nii palju ei räägi.

Ma arvan, et päris piisaval hulgal inimestel on see probleem, et nad ei oska sellist smalltalki teha inimesega, kes vastu midagi ei räägi. Näiteks mul. Mingi aeg ma kergelt öeldes isegi sundisin end neid igasuguseid pisiasju Annule kaasa rääkima ja pean tõdema, et ühel hetkel saab see üsna loomulikuks ja muutub omasemaks. Olen tähele pannud ka, et mida asjalikum laps on, seda lihtsam on temaga rääkida.

Kui ta selline pisike oli, kes ühe koha peal lamas, siis ei osanud ma absoluutselt midagi rääkida, aga nüüd kui ta ise asju kisub, uurib, vaatab ja tahab näha, siis ma saan ka kuidagi vabamalt temaga suheldud. Noh, et nimetan neid tegevusi, mida mina teen ja mida tema teeb ja mille vastu huvi tunneb. Päris igat enda sammu ja sekundilist liigutust ma siiski kaasa ei räägi, sest tunnen, et see lihtsalt ei ole mulle omane. Aga olen ma nüüd halb ema? Räägin ma oma lapsega ikka piisavalt?

Googeldasin siiski, kuidas lapse kõnet arendada (puhtast uudishimust, mitte murest :D) ja leidsin ühe huvitava lehe, kus tundusid olevat täitsa asjalikud soovitused, mida kindlasti võtan arvesse ja kasutusse. Kopeerin mõned 1-2 aastase lapse kõne arendamise soovitused siia ka. Kellel vanem laps, siis sellel lehel on kirjas ka, kui palju 2-3-4 aastane võiks rääkida osata või kõnest aru saada.

tudukombe › LINDEX

IMG_2028-1-2

“Anna” – Kui laps soovib mõnda mänguasja saada, ütle talle „anna”. Lase lapsel seda korrata ja alles siis anna mänguasi. Kui laps juba kasutab sõna „anna”, õpeta teda seda ühendama teiste sõnadega: “anna pall.” Ütle sõnapaare ette, lase lapsel korrata. Kui laps küsib ”Anna”, küsi sina „Mida sa tahad?”. Nii õhutad last kasutama sõnaühendit – sõna anna koos teiste sõnadega.

“Otsas” – Kui laps söömise lõpetab, kasuta sõna „otsas”. Korrake seda koos. Kui laps juba kasutab sõna „otsas”, õpeta seda ühendama teiste sõnadega: “Piim on otsas.” Küsi lapselt: “Mis on otsas?” Kasuta sõna igapäevatoimingute juures ja mängus.

„Ära/peidus” – Peida lelu ära ja ütle: “Kadus ära.” Laiuta käsi, näita, et asja ei ole. Kui keegi läheb toast ära, kasuta väljendit: “Ära läks.” Esita ka küsimus peale isa toast lahkumist: “Kus isa on?”

Kõne arengut soodustavad:
– Lapsega koos raamatute vaatamine (pildid peavad olema joonistatud selgelt, lehel vaid üks pilt)
– Iga tegevuse puhul räägi lapsele selgelt, aeglaselt ja grammatiliselt õigesti, mida sa teed. Lapsega vesteldes kasuta ühte ja sama sõna erinevates lausetes: “See on auto. Auto sõidab.”

Ja noh.. ma taipasin nüüd, et seal on seda asjalikku teksti terve maailma pikkuse postituse jagu, nii et kui huvitab lähemalt, siis lugege siit ise juurde. :D

Aga ärme nüüd hakka siin kekutama, kui varakult kellegi lapsed mingeid sõnu oskama hakkasid, vaid jagame hoopis soovitusi, kuidas lapse kõnet arendada. Rääkige, kui palju teie oma lapsega räägite ja mis tegevusi selle käigus teete. On kellelgi veel jagada häid näpunäiteid ja nippe? :)

23 kommentaari

  • Aili

    Mina olen üks nendest, kes praktiliselt non-stop lapsega räägib. Ma ei tea kust see tuli, aga kuidagi loomulik on kõike talle seletada ja kommenteerida.
    Kuskilt kuulsin seda, et kui võimalik on, siis lapsele loomi tutvustades, oleks hea kui saaks näidata näiteks nii raamatust kassi, kui ka mänguasja. Veel parem kui päris kass ka mööda jookseb :D Nii ma siis olen temaga koos raamatuid vaadanud ja kõik ta mänguasjad ka kõrvale tassinud.
    Meil käis kord külas sugulane, Oliverist täpselt aasta vanem (tol hetkel siis ca 1,4 aastane). Ja oh kus see neiu jutustas, mina aga mõtlesin, et kuidas ma midagi aru ei saa. Pärast tuligi välja, et tegelt neiu ei räägigi veel nö inimesekeelt vaid imiteeris kõne. Päris naljakas oli, tõsiselt istud ja kuulad, et mida ta seletab, aga ei olnud väga sõnad :D
    Hetkel ootame Allaniga mõlemad, et Oliver juba rääkima hakkaks, aga eks sellega ole nagu kõigi uute asjadega, mis laps õpib. Alguses ootad, et hakkaks ta juba seda tegema, ja pärast mõtled, et issssand kui lihtne elu enne oli :D. Nagu nüüd, kui ta end igale poole üles tirib, ikka mõtlen kui lihtne oli siis, kui ta oli meritäht.

  • Diana

    kõige tähtsam ongi lapsega rääkimine, nagu see naine kellest kirjutasid. Ning rääkimine normaalses keeles ehk mitte titakeeles. Minu mees mõnikord imestab, et mida ma koguaeg plikale seletan , kõrvalt vaadates võib olla tundub ka naljakana, aga tegelikult nii nad õpivad. Ja mingi hetk lihtsalt ise imestad kui palju nad ise teavad ja oskavad rääkida.

  • Anni

    Ma eriline jutustaja siis ei olnud kui mu laps täitsa beebi oli, aga kui ta aastane olin siis jutustasin küll ikka palju temaga. Minu arust oli lihtsalt naljakas vait olla, siis ma nagu ei annakski talle midagi edasi ja ei õpetakski teda. Eriti head olid igasugused sõnade raamatud, kus palusin tal näidata näiteks, et kus on pall, kus on lill jne. Lisaks siis tema enda kehaosad muidugi, nina ja naba jne.
    1,4-kuuselt mäletan küll, et oskas oma 30 sõna öelda, aga see ei ole üldse mingi näitaja, mõni laps reaalselt 1,6 aastaselt räägib nagu suur inimene (mina ise näiteks beebina).

  • Karin

    Mina ka oma 1a 9k tütrega pidevalt räägin. Nüüd ta on juba nii asjalik, et ütleb sõnu ka õiges kontekstis (a’la näeb palli, ütleb pall, tahab piima, läheb külmkapi juurde ja ütleb piim jne).
    Ma hakkasin temaga kohe pärast sündi rääkima, ma arvan, et see ongi lapse seisukohast oluline. Kõne kuulmine on arendav. Samas ma ka laulan talle. Selle kaudu ka saab uusi sõnu õpetada ja kinnistada.

  • pille

    Seda tegelikult peetakse valeks, et lapsel kästakse korrata sõnu. Pidavad ehk isegi pidurdama rääkima hakkamist. Ise nii ei teinud. Küll aga rääkisin temaga palju. Enamvähem kõigest rääkisin mis ma teen jne. räägin siiani (laps 2a7k). Tema hakkas ka varakult rääkima, kuid kindlasti mitte aastaselt :D seda oleks liiga palju oodata.
    Teine asi, mida mina oluliseks pean on see, et kui ta hakkabki rääkima, sõnu ütlema, siis alguses ütleb ikka valesti. aga parandada ei tohi! ütled vastu, et jaa AUTO! mitte ei hakka õpetama, et mitte atto vaid AUUUUUTOO :D
    Ja kui nägin, et ta midagi silmitseb, siis läksin ikka juurde jutustama sellest asjast mida ta parasjagu vaatab. Noh, kui imetleb kas või telekapulti, sis ikka võiks mainida, et näed, sa leidsid puldi, sellega saab telekat juhtida vms.

    Minule sobis selline lähenemine ja loodan, et lapsele ka :)

  • Merka

    Perearst soovitas 1 aasta 3 kuuse lapsega raamatut vaadata ning öelda ja näidata, mis seal on. Seda nii, et istuda ise lapse vastas, siis ta näeb, kuidas suu erinevate sõnade ajal liigub. Raamat muidugi õigetpidi tema poole. Praktikas jäi ta aga pilte vaatama, mitte mind, kuid kui tunneb juba huvi kõnelemise vastu peaks ju hästi toimima. Teadlikult pole nüüd seda proovinud mõnda aega, laps on aasta ja 4 kuune ning selges eesti keeles tuleb vaid “aitäh”, kui midagi soovib. Räägin temaga ja arendan enda arvates piisavalt, seega ei muretse . :)

  • Gätlin

    Mul peaks kuskil olema lehed, mis saime kõnearenduse koolituselt, et mida võiks aastane laps osata ja kuidas teda suunata…
    Anna sõna asemel ma siiski kasutaks aitäh sõna, et kui midagi soovib siis ostuba sellele ja ütleb aitäh. Tundub viisakam sõna, kui anna ja hiljem anna siia…

    • Katre

      Anna asemel on mulle ka sobilikum Aitäh, sest ma ütlen Annabeli enda kohta vahepeal Anna, Annu jms, et muidu äkki läheb segadusse, et see võib kellegi nimi ka olla. :D
      Viisakam ka muidugi.

  • Kati

    Mulle meeldib ka oma Hannale asju seletada ja igast asju rääkida, kas ta midagi aru ka saab, seda ma ei tea aga loota ju võib:D Ma aga olen tema “hiina keele” suur fänn, see kõlab nii lahedalt ja ajab alati naerma:D

  • Kätlin

    Ma alguses kartsin, et siit tuleb üks selline postitus, et Annabel oskab juba 100 sõna ja tehke ka kõik nii, et laps rääkima hakkaks :D Õnneks mitte. Jassu ka ei räägi ja muidugi pärast postitust tunnen ma ikkagi halvasti ennast. Ma ka ei räägi temaga väga palju, ei ole seda soont, et iga tegevust talle kirjeldada. Üks minu tuttav emme räägib ka lapsega palju, õpetab talle asju ja loomi nimetama ja küsib, kus on lamp või pall või mis iganes. Ja sellepärast ma tunnengi ennast halvasti, et ma ei tee selliseid õpetavaid asju ka väga.
    Samas on tõsi ka see, et laps peab ise huvi tundma, kui ta valmis on ja kui ma Jassule raamatut näitan ning asju nimetan, siis tema materdab rohkem selle raamatu endaga. Ei huvita teda, mis pilt seal on või mida ma seal kõrval seletan. Aga no ma siis proovin ka just neid õpetavaid asju hakata temaga tegema, sest pidevalt laterdada ma küll ei suuda :D

  • Keiju

    Ma arvan et ma räägin “koguseliselt” kuskil seal vahepeal, et ei räägi päris iga tegevuse juurde, aga samas vahel märkan, et toidupoes pojaga käies, ütlen, et “meil on piima vaja” jne :D Mõnel korral olen seda tabanud ka siis, kui keegi vaatama on jäänud. Siis tekib selline kummaline olukord, et kas inimene vaatab sellepärast et naljakas on kõrvalt vaadata või just kiitvalt.
    Kodus olles jutustan ka oma tegemistest, aga mitte alati… eks see rääkimine tuleks kasuks ja paha kindlasti ei tee :)
    Mingi aeg proovisin talle ette ka lugeda, aga selle vastu tal huvi ei paista veel olevat, tahab kohe lehte keerata ja nii paraku raamatut ei loe. Küll meeldib talle unelaule kuulata, kui ma talle õhtul 2tk ette laulan. Igal õhtul samad laulud.
    Poeg on 1a2k ja sõnavara on tal pigem tagasihoidlik, ta armastab väga palju oma pudikeeles seletada (eriti kui kuskil avalikus kohas oleme), ilusti ütleb emme, aitäh ja praegu tal see faas, kus ta näitab kõige poole näpuga ja ütleb “see”. Meie järgi ta sõnu siiani korranud ei ole. Iseenda peal oskab näidata, kus asub suu ja silmad ja mehe/minu peal, kus asub nina. Praegu tundub küll, et ta ümbritsevat tajub kenasti, aga ta ise ei oska ennast väljendada. Nt. kui ta midagi tahab siis ta teeb sellist vigisevat häält ja näitab näpuga (keeruline on siis, kui laual on palju asju :D, siis tuleb kõik läbi küsida, et mida ta tahab). Usun ka siiralt, et iga asju tuleb omal ajal :)

    • Katre

      Ma ka poes olen rääkima hakanud, et “Ostame piima ka ja lähme vaatame kus need juustud küll on.” HAHA. :D
      Raamatut ise ka veel ei loe, sest ta jääb õhtul nii lebolt magama kohe kui voodisse panen ja ei hakka piinama sellega. Ehk see lugemise asi tekib kui ta rohkem aru saab, mida ma loen. :)

      Teie ka tublid! :)

  • B

    Meie laps oskas ka aastaselt aitäh öelda, aasta ja 1k lisandus sinna issi, siis kiisu-kutsu-pall ja siis jäi paus sisse. Järgmised sõnad hakkasid tulema aasta ja kuue kuuselt kuskil. Ja alles siis hakkas ta ka emme korralikult ütlema, enne ütles mammi mulle :)) Nüüd saab ta kohe kaheseks ja jutustab endiselt palju enda keeles, aga oskab ka kõiki argisemaid toimetusi nimetada (nt. peale õhtusööki ütleb “pessu” ja siis “tuttu” jne. Ma ei oska öelda, mitut sõna ta kokku oskab, aga mina saan ka tema pudikeelsetest soovidest enamasti aru. Sõnavara on aga üpris suur. Ja tahaks loota, et oma osa on ka sellel, et olen talle palju ette lugenud, pildiraamatuid vaadanud jne.

    Aa ja selle “anna” kohta, millest siin enne juttu oli, siis meie preili oskab ka seda sõna, aga ta kasutab igapäevaselt hoopis sõna “soovin” “soovin palli” “soovin juua” jne. Mõtlesin tükk aega, kust ta selle õppis ja siis ütles mees, et kas ma ise pole märganud, et lapsega rääkides alati ise kasutan seda sõna, et “mida sa soovid?” Et jah, palub ta asju väga armsalt igal juhul meil nüüd :D

  • Merily

    Minu 2,5 aastane ei räägi veel. Ja ma olen, käsi südamel, temaga algusest peale täpselt niimoodi rääkinud nagu see ema seal riietusruumis. Ühesõnaga KÕIKE kommenteerinud. Liiga palju olen vist :D Koguaeg räägin tegelikult, suuremale ja pisemale. Külge jäänud harjumus. Poes keegi järele ei vaata, tänaval pole ka imelik, kui vankrisse vahin ja omaette räägin :D
    Öeldakse, et enne ei tasu muretseda, kui alles kolmeselt. Meil on päevakorras regulaarne logopeedi külastus ja eelmisel korral tuli ka kõneravirühm jutuks. Just sai käidud kõrvu kontrollimas, sest jäi kahtlus, et laps ehk ei kuule korralikult. Kuuleb ikka. Oskab tegelikult asju öelda ka, aga teeb seda siis, kui tuju tuleb…

  • www.minajamuud.blogspot.fi

    Mina olen ka selline “rääkija”. Teise lapsega on lihtsam see osa, sest nii kui nii seletan ju suuremale lapsele igasugu asju. Mul ka kohe aastane laps, aga mina juba täiesti hästi mõistan, et tadaaa tähendab telefoni ja tsau … ja tätäh on aitähh jne. Häälitsustest saan ka aru.
    Küll need õiged sõnad ka varsti tulema hakkavad. :)

  • Eva.M

    Sageli, kui laps kasvab suuremate õdede vendade keskel või puutub igapäevaselt teiste vanemate lastega rohkem kokku, siis hakkab ka varem rääkima. Meil kodus oli kaheaastane, kes rääkis nagu suur inimene, kõik jutud sai räägitud ja aru sai ka kõigest. Siiani (hetkel viiene) räägib vahel väga huvitava sõnavaraga, kasvanud kolme suurema õe-venna keskel. Lapsed ju ei oska valida, et endast pisematega ei räägi vaid koos mängides räägitakse ikka kõik jutud ära. Mul oma vanemad vahel meenutavad, kuidas mina endast vanema naabritüdrukuga trepi peal juttu rääkisin, mina oma pudi keeles -millest ainult ise ilmselt aru sain, ja tema mulle asjalikult vastu ja nii kasvõi tunde. Kui väike laps igapäevaselt nokitsebki ainult omaette ja ema nagu ka ei oska nii pisikesega kogu aeg midagi seletada, siis ei saagi lapsel tekkida sõnade ja asjade vahelist seost.

  • Katre

    Mu laps rääkis 1,5a u 5 sõna ja sai taastusraviarstilt külge sildi “kõnehäire”, kuna sellises vanuses laps peab oskama öelda
    30 sõna. Tahtis ka logopeedi juurde saata.

    Tasapisi hakkas ikka sõnu juurde tulema. 2,2a läks lasteaeda ja nädala lõpus rääkis juba lausetega.

  • Liisi

    Minul ka niimoodi, et mida vanemaks ja asjalikumaks on laps saanud, seda rohkem olen temaga rääkima hakanud. Vaikselt juba areneb miskit vestluse moodi (näiteks laps ütleb “anna” ja mina siis mõistatan ja uurin, et mida ma täpselt andma pean, ning tema vastab selle peale taas kenasti “anna”, mõnda asja oskab juba nimetada, ning siis on juba pisut lihtsam)
    Ja mina olen ka see, kes lapsega poes räägib. :)

  • Katu

    Oh mina olen ka seda rääkija tüüpi. Kui ma väike olin, siis rääksin iseendaga. Vahepeal olen koera/kassiga mitu päeva kodus ning siis lobisen nendega ka. Lapse puhul on veel see, et noh..kui sa räägid siis arendab see last. Koeraga rääkimine aga ei arenda kumbagi, pigem vastupidi :D

  • Kätlin

    Kui ma beebigrupi emade kirjutisi lugesin, kuidas nende lapsed 4 sõnaliste lausetega räägivad, siis mõtlesin, et mul on viimane aeg arsti juurde pöörduda, sest minu laps pildus vaid üksikuid sõnu ja tundus, et talle ei paku ka erilist huvi see, et võiks juurde neid õppida. Lili sõnavara polnud aastaselt – 1,5 aastaselt kuigi suur, pigem kesine.
    Meie praktika näitas seda, et loe sa palju raamatuid tahes, siis sõnavara see ei suurendanud. Ma olen Lilile raamatuid lugenud absoluutselt iga päev ja seda paari kuuseks saamisest saati. Kui ta juba suurem oli ja ise raamatuid lappama hakkas, siis hakkasime veetma ja veedame siiamaani TUNDE raamatuid lugedes. Sellest hoolimata ei ole meil kodus üli-usin kõneleja. Nüüd lõpuks on ta lahti läinud ja sõnu tuleb nagu Vändrast saelaudu, aga kuni pooleteise aastani oli asi suht kesine. Kõik on ja jääb individuaalseks.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga