Maalimine
igapäev,  Laps

Aasta koolini ehk koolivalmidusest

Ühest küljest ma juba ootan järgmist aastat nii väga, sest mulle teatud määral meeldivad elumuutvad muutused. Teisest küljest aga olen ma juba aasta varem veidi sabinas ja muretsen selle üle, kas A. selle viimase lasteaiaaasta jooksul ikka saavutab sellise asja nagu koolivalmidus. Mis kõige hullem, ma ei tea ise koolivalmidusest suurt muud, kui et laps peab seal vist suutma 45-minutit jutti paigal istuda ja tähelepanelik olla. Ütlen ausalt, et ma ei kujuta A-d sellisesse süsteemi hetkel absoluutselt ette.

Eile tuli ühe algklasside õpetajaga teemaks see, mida võiks nüüd viimasel lasteaiaaastal lapsevanemana kodus teha, et aidata kaasa sellele, et laps koolivalmiduse saavutaks. Oma aastatepikkusest kogemusest lähtudes oskas ta järeldada, et 1. klassi lastega on nüüd ikkagi veidike teisiti, kui oli 20-aastat tagasi. Laste tähelepanu hajub kiiremini kui varem. Tegevused tahetakse jätta poolikuks, st poole tegevuse pealt juba uut alustada. Kirjutades väsib käsi kiiresti, nii et ei viitsita sõna lõpuni kirjutada jne. Selline basic stuff noh, mida ma isegi arvasin. Aga et mida võiks siis teha?

Üks huvitav soovitus oli “lasta lapsel igavleda.” Ehk siis kui on kodus laps, kes on harjunud vaatama ülemäära palju multikaid või istub nutikas, siis olla range ja võtta see võimalus käest. Las laps vingub, et tal on igav. Mõnda aega joriseb, aga siis paneb oma aju tööle ja leiab endale tegevust. Omast kogemusest pean tunnistama, et Annabel ei igavle mul kodus peaaegu kunagi, seega kohkusin ma esmalt veidi ära, et mismõttes – kuidas ma panen lapse igavlema? Tegelikult aga ongi point selles, et laps oskaks leida endale tegevust ka ilma ekraanita.

Siinkohal võin tunnistada ka seda, et eks meil ikka on selles osas vahel käest ka läinud, et on perioode, kus ma lasen tal suht palju nt telekat vaadata või mängida telekamängu nii kaua, kuni isu täis saab. On lihtsalt päevi, kus ma tahan ise samuti päev otsa näiteks arvutis passida või sõpradega mängida. Happens! Õnneks aga pole siiski välja kujunenud mingit sõltuvust ja kui ma A-le kenasti ütlen, et tegelikult on nüüd seda juutuubi natuke paljuks läinud, saab ta sellest kenasti aru. Hetkel pole ta juutuubi näiteks lahti võtnud mingi 2 nädalat, pole meeleski. Samuti järgib reeglit, et samal ajal kui mängib millegi muuga, ei pea telekas taustaks käima. Ühesõnaga, on perioode, kus on lappes ja on perioode nagu praegu, kus on ekraane vähem. Kokkuvõttes on seis vast ikka stabiilselt tasakaalukas.

Teine asi, mis igavlemisega mõnevõrra ka seoses on, on käeline areng. Eriti hea ongi, kui laps igavlemise käigus jõuab mingisuguse käelise tegevuseni – joonistab, värvib, lõikab, rebib. Seda on meil nagu ka minu arust üsna palju. Harva jääb mõni päev vahele, kus A ei võta pliiatsit või pintslit kätte. 

Kolmas, mis meelde jäi, oli ilmtingimata keskendumisvõime ja tähelepanelikkus. Kuidas seda aga kodus harjutada? 

Omast kodust oskan head keskendumisnäidet tuua vaid meie magamamineku hetkedest, kui loen Annabelile raamatut. Ta pole kunagi minu raamatulugemise peale magama jäänud, vaid alati kuulab lõpuni. Olgu nii väsinud kui tahes. Võib-olla mul pole unnesuikumiseks selline eriti hea hääl vms. :D Igatahes on mul kombeks talt pärast jutu lõpetamist küsida, millest ma just lugesin. “Mis tegelased sulle meelde jäid? Mida nad tegid? Keda nad kohtasid?” vms. See annab hea võimaluse kontrollida, kas ta oli kuulates ka tähelepanelik. Kas ta suutis terve jutu aja mõttega asja juures olla?

Aga noh, nagu ma ütlesin, selline hea hetk on enamjaolt ainult juba hilja õhtul. Muul ajal on keskendumisega ikka nii nagu paraku on. Ta tahaks sada asja korraga teha. Vahel ma räägin temaga midagi olulist ja küsin pärast, et “mida ma just rääkisin” ja ta ütleb, et “ei tea.” :D Ei viitsinud kuulata noh, ei pannud tähele jällegi.

Mul nagu veits on arvamus, et küllap see koolipingis istumise suutlikkus arenebki alles 1. klassis. Loogiliselt võttes ei tundu lihtsalt võimalik seda kodus eriliselt ette valmistada, sest vajab lihtsalt kogemust. Tal ei ole oskust ette kujutada, mis see kool täpselt on. Ta võib mul kodus õhtul natuke agea kenasti kirjatähti teha, aga koolis tuleb mitu-mitu tundi kenasti kaasa teha ja kuulata. Ja siis tuleb koju ja peab JÄLLE tegema midagi. Et noh.. ma ei oska seda küll õpetada kuidagi. Räägin küll koguaeg koolist sel viisil, et seal peab ilusti olema jms ja loodan lihtsalt, et talle meelde jääb ja see õigel ajal avaldub. :D

Neljadaks oli sotsiaalne valmidus. Julgus esineda (klassi ees), julgus võõra inimesega (õpetajaga) suhelda, küsimustele vastata ja muidugi ka klassikaaslastega olla sõbralik, mõistev, lahke, tore ja muud säärast.

Sellega on ka nagu on. Muidu on Annabel igati julge ja pole väga selline häbelik, aga samas eks ikka on häbelikke momente ka. Vahel julgeb ja tahab esineda, vahel ei julge ja ei taha. Vahest räägib võõrale inimesele maad ja ilmad kokku, vahest jälle ei tule piuksugi. Et noh… see vast nagu ka reaalselt loksub paika alles koolis ise? Seda kõike, kuidas teiste inimestega käituda ja olla teiste suhtes hooliv, sellest räägime me nagunii kodus suht tihti ja olen sellele rõhku pannud.

Kuulasin neid punkte ja neid kuulates mõtlesin, et Ann on vist päris timm ju. Päris sellist tunnet ei tekkinud, et ei saa nüüd ühtegi lahtrisse checkmarki joonistada ja et võin jätkata suht samas vaimus nagu siiani. Samas aga on mul ikkagi konstantselt see hirm, et äkki ma tegelikult teen midagi mega valesti. Äkki ma peaks rohkem tegelema ja möllama. Rohkem tähelepanelikkust taga ajama. Ta spets pooleks tunniks laua taha istuma suruma, et tavai ÕPIME? 

Lugemist, kirjutamist, arvutamist, tähestikku, kellatundmist ei olevat koolis vaja, st et need oskused ei ole rangelt nõutud. Lihtsalt lapsel on kergem, kui ta mingil määral juba midagi oskab.

Mannukal on sellega nii ja naa. Tähti tunneb, aga kaashäälikutega peaks vist rohkem tegelema, sest need kipuvad sassi minema. Samas ma ei oska õpetada. Ma ei oska P ja B erinevalt hääldada. Üks on Põhh ja teine on Bee. Lugemist vahel pusime, aga kohad kus kaashäälikud jällegi sisse tulevad, on keerulised. Näiteks KASS võiks ta vabalt lugeda KÕHASS. Muidu aga midagi nagu tuleb vaikselt. Arvutamises on ta mu ootused ületanud – ma ei teadnudki, et ta nii tark võiks olla. :D

Varsti peaks lasteaias tulema sügisesed arenguvestlused, kus siis ilmnevad need asjad, mida võiks pool aastat enne kooli veel harjutada. Jeebus, ma kardan igal aastal seda arenguvestluse värki. Kogu aeg kardan, et äkki ta on teistest kardinaalselt maha jäänud või kuulen, et ta ei saa millegagi hakkama. Nagu IGA KORD! Ja iga kord ma lahkun arenguvestluselt, olles kuulnud, et kõik on timm ja normaalne – mõned asjad isegi head. Siis ma mõtlen alati, et kas ma ikka kuulsin õieti või mõtlesin ise asjad enda jaoks õigeks ja blokeerisin halva? 

Ühesõnaga ma ei tea, ma põen seda koolivalmidust. Ma ei tea, miks. :D Ja ma loodan, et see tulevane 11 kuud on piisav aeg, et veelgi areneda, veelgi suuremaks kasvada, veelgi toimekam olla ja mida kõike. Lapsed suudavad nii pika aja jooksul vist ikka päris palju areneda ju?

_____

Kuidas teil, kelle lapsed ka viimast aastat lasteaias või kes just äsja 1. klassi läksid? Millised oskused peaks teie arust lapsel kooli minnes olema?

12 kommentaari

  • Liisi

    Kõik nii ongi nagu kirjas.
    Meil ikka lasteaias üritati seda nn koolitundi imiteerida ja lapsed ikka said aimu mida kool endast kujutab. Aga ilmselgelt oli ikka paras üllatus kui kokku tuli istuda 4 korda 45 minutit :D Aga kui kõik istuvad siis istuvadki kõik kambavaim noh :) muidugi on erandeid.
    Omalt poolt ma ikkagi rõhutaksin seda, et mida rohkem ta lugeda oskab seda parem. Ka arvutamine 10 piires võiks ikka kergelt tulla. Ja kirjutamine…
    Meile ka rõhutai lasteaia viimasel aastal, et lapsevanemad mõtlevad üle jne, et jah kasuks tuleb kui oskab lugeda nt jne aga “eiei see pole elutähtis, küll õpime”. Jah. Ma olen tänulik, et ma selle nõuande ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasin. Ja terve viimase lasteaia aasta ise jõudumõõda last lugema “õpetasin”. Lihtsamaid sõnu ja fraase, samuti tegin lihtsamaid etteütlusi, kella õpetasin kenasti selgeks ja matemaatika käis nii, et söögitegemise kõrvalt sai küsitud kui palju on 3+1 jne Tänu sellele on mu lapsel hetkel koolis ikka kindlasti palju kergem kui see, et ta oleks sinna läinud n.ö nullist. Siis me praegu higistaks nii, et higimull otsaees aga ei nüüd loeb laps ise kodus tekste paarkorda, loen mina ette, loeme koos (mingi maks 30 minutit kokku) ja kõik on selge ja lihtne. Sest tempo on koolis ikka üksjagu kiire ja juba kohe kohe tulevad mängu ka kirjatähed. Kuna meil on ka nendega algus sees siis pole ilmselt ka see teab mis raske. Aga mõelda lapsele, kes alles trükitähti suudab vaevu kokkulugeda siis noh vaene hing ja pole ime kui lapsele kool üsna kiirelt vastumeelseks muutub. Minu laps naudib hetkel kooli täiega, jah pole veel kaua käinud aga samas tean ka juba neid kes temaga koos kooli läksid iga hommik nutavad, et kooli ei taha :)

    • Katre

      Väga julgustav lugeda, et kellegi meelest olen siis oma mõtete ja arusaamadega põhimõtteliselt õigel teel. :D Me teeme asju pigem occasionally. On momente, kus ta ise üritab lugeda või küsib, mis kuskil kirjas on ja ma ütlen, et “Aga üritame koos lugeda!” Otseselt sellist kella järgi mahaistumist ei ole seega. Kõike teeme niisama jutu ja tegemiste käigus, et asjal ei oleks kohustuslikku maiku juures – siis on ju kohe vastumeelsem lapsele. :D
      Arvan ise sama, nagu ka kirjutatud, et kergem ja muhedam on, kui mingid oskused ikka on. Kergendab vast ka seda sisseelamisaega ja nii. Samas aga ma arvan, et 1. klassi laps ei pea nüüd ka üleharitud olema. Muidu hakkab äkki koolis sootuks igav alguses ja tekib tunne, et ei peagi väga midagi tegema eales. :D

  • Maailmaparandaja

    Minul läks vanem laps sel aastal kooli ja noorem läheb järgmisel.
    Vanema puhul pidasin tükk aega aru, kas mitte teda varem kooli panna. Tal oktoobris sünnipäev ja juba möödunud aastal luges ta soravalt ja kirjutas (mõningaste) vigadega. Arvutamisest rääkimata. Teadmiste poolest oleks vabalt võinud minna. Õnneks ma seda ei teinud. Nüüd aasta hiljem näen, et hätta oleks ta jäänud sotsiaalsete oskustega. Nüüd on ta juba suur mees (võrreldes eelmise sügisega) ja teinud ka neis sotsiaalsetes oskustes kõva arenguhüppe, aga ikka põhjustab kool suurt stressi ja toodab ohtralt väljakutseid nii talle kui mulle. Ta mul ongi selline mureliku loomuga ja võõrad olukorrad väga rasked taluda. Võin ainult rõõmustada, et õppimisega probleeme pole.
    Tüdruk läheb tuleval sügisel kooli ja tema pärast ma üldse ei muretse – ta on sotsiaalselt oluliselt võimekam ja selles valdkonnas juba hätta ei jää. Nüüd on vaja veel natuke lugemise ja kirjutamisega vaeva näha. Lihtsalt selleks, et algus koolis oleks lihtsam. Selles osas pooldan ma mängulist lähenemist. Lasteaias valmistuvad nad niikuinii selleks laua taga istumiseks ette. Kui ma kodus hakkaks ka veel sundima kooliks harjutama, siis on oht, et üldse kaob õpihimu ära.

    • Katre

      Oktoobrilastel jah see hea, et saab niiöelda valida, kas panna varem või oodata veel. Või saab valida ise? Või määrab ikkagi lasteaed selle koolivalmiduse?
      Igatahes kõlab nagu sul kumbki laps siis erinevates asjades hea olnud samas vanuses. Eks see ongi laste omapära. Ma ka arvan, et kooliaeg hakkab igatahes rohkem väljakutseid pakkuma kui praegune elustiil, seega viimane aasta ka endal mõnevõrra “lebolt” veel võtta. :D

  • Nell

    Mul augustikuu lõpu poiss kodus kasvamas ehk siis ilmselt järgmisel sügisel koolitee ees. Päris murelikuks teeb kuna tähti ja numbreid laps küll tunneb aga lugemist-kirjutamist ei paista veel kusagilt. Eks me pisitasa kodus harjutame aga ei taha ju last ära ka hirmutada selle lugemise värgiga. Ma olen aru saanud, et lugemisoskuseta kooli minna siiski ei saa kuna ülesannete lugemise oskust on vaja juba üsna kohe ja päris nullist alustades jääb lapsuke grupist üsna kiirelt maha. Ja see ilmselt ei innusta ega motiveeri. Sotsiaalse poole pealt muretsen ka natuke ette kuna ta on on tagasihoidlikumat tüüpi ning ei pruugi osata/julgeda abi küsida kui vaja peaks olema. Koolipikendus oleks ilmselt ka variant kuna poiss oleks klassis üks noorimaid aga samas kuna ta on suur ja pikka kasvu siis 8-aastasena kooli minneks oleks ta ilmselt kui hiiglane lilliputtide maal ja see võib jälle teist moodi ebamugavust põhjustada.
    Igatahes enda südamerahu nimel panin poisi eelkooli. 1,5 tundi üks kord nädalas ei ole palju aga samas tegeletakse nii lugema-kirjutama õppimise, joonistamise-meisterdamise ja igasugu muude vajalike oskustega. Lisaks õpetaja oskab välja tuua, millele tähelepanu pöörata ning juhendada vast toimivate meetodite poole. Ehk siis hetkeseisuga olukord väga helge ei paista aga samas on ju 11 kuud veel aega areneda. Lugedes-nähes teisi sama vanu lapsi täitsa soravalt lugemas ja kirjutamas, teeb natuke kadedaks küll. Aga õnneks on poiss numbrites ja matemaatikas päris hea ning käeliselt tubli.

    • Katre

      Siis me oleme mõnes mõttes samas paadis, ainult et Sinu laps on kuu aega vanem. Ann saab ka klassis ilmselt üks noorimaid olema, sõltuvalt sellest kui paljud oktoobri-novembrilapsed oma lapsed varem kooli panevad. Koolipikendust ma ideaalis ei tahaks. Pigem on parem, kui saab aasta varem kool läbi ja nooremalt edasi õppima suunduda vms. Ise olen samuti augustilaps ja sain koolis värske 7-sena hakkama küll.
      Kui vaadata, kui palju laps näiteks eelmise aastaga arenes või mis oskuseid omandas, siis 11-kuud on ka piisavalt pikk aeg, et neid veelgi lihvida vast. Teil ka! :D

  • reet

    Mulle hakkab tunduma, et see on mingi lasteaedade vandenõu laste vastu, et neid enne kooli lugema õpetada ei tohi. Töötan koolis ja lapsed, kes esimesse klassi tulles ei loe-kirjuta-arvuta, on ikka väga õudselt hädas. Tavakool on, toredad õpetajad, aga programm läheb kohe esimesest päevast intensiivseks ja kogu süsteem on niigi täiesti uus ja keeruline.
    Kõhass on normaalne veerimine, las veerib rõõmuga. Mõni raamat võiks kodus olla, mida ta ise lugeda saaks ja mis samal ajal huvi ka pakuks – ei pea olema juturaamat kohe alguses, kleepsuraamat või mõistatamisraamat või midagi, kus lugemisele lisaks midagi teha ka saaks, siis on huvitavam. No ja tänavasildid, igasugused pakendid, sünnipäevakaartide kirjutamine… see on kõik täiesti loomulik ja isetekkeline lugemine-kirjutamine.

    • Katre

      Miks sulle tundub, et lasteaedade vandenõu? See oli lihtsalt konkreetselt algklasside õpetaja kogemus, et ei osata ja et seda ei nõuta, aga ta panigi südamele, et mida rohkem laps oskab, seda lihtsam tal on. Kõik on niigi uus ja siis on üks stressiallikas vähemalt väiksem.
      Anni õpetajad on väga tublid ja leiavad, et nii palju kui nemad suudavad, ikka õpetavad ja teevad. Plaanis on osta tervele rühmale “Nutikalt lugema ja kirjutama” tööraamatud (Apollo link), mille täitmise nad kavva võtavad näiteks. Seal on harjutusi nii lugemiseks kui kirjutamiseks jne. : ) Selliseid tööraamatuid või tegelusvihikuid meeldib mullegi koju osta aeg-ajalt ja tal täita lasta.

      • reet

        Tundub sellepärast, et hästi paljud lasteaedade väitel kooliks valmis lapsed ei tunne tähtigi, muust rääkimata, ja vanemad laiutavad käsi, öeldes, et lasteaiaõpetajad soovitasid absoluutselt igasuguse õppimise kooli ajaks jätta. Võimalik, et meile on mitu aastat järjest sattunud kuidagi eriti õppimisvaenulike aedade lapsed.

        Need tööraamatud on kindlasti asjalikumad kui meil kaheksa aastat tagasi lasteaias kasutusel olid. Parim lugemaõppimiseks on tegelikult “Lups lugema”, aga seda ei saa vist enam kuskilt. Kas Sa oled tartlane? Aleksandri tänaval Koolibri poes oli vanasti hästi soodsalt igasuguseid tööraamatuid, millega kodus toimetada, ja muidu toredaid lasteraamatuid ka, kui huvi on.

        • Katre

          Ma arvan, et süüdi ei ole lasteaiad otseselt. Anni õpetajad tahavad, et kõik lapsed oskaks nii palju kui vähegi võimalik ja oleks kooliks sellessuhtes valmistunud, aga nad ütlesid ka, et haridussüsteem on selline, et kõik kes on saanud 7-aastaseks, saadetakse valitsuse (vms) poolt kooli ja koolipikenduse taotlemine ei ole enam nii kerge kui varem vms? Ja noh.. eks see oleneb vast ka lasteaiast ja rühmast, et kus kui palju õpitakse. Vb on rühmasid, kus laste harimisele nii palju ei keskenduta ja peetaksegi lasteaia selliseks “mängimise” kohaks rohkem? Ma ei tea.

          Meil tuleb kohe varsti ka selline projekt, kus antakse kodutöö, kus siis tuleb lapsega koos valmistada kodus plakat ja laps peab õppima selle kohta paar lauset ütlema, sest peab seda hiljem lasteaiakaaslastele esitlema. Ka nagu harjutus kooliks nii lastele kui vanematele, sest koolis hakkab selliseid asju rohkem ette tulema. Ühesõnaga, õpetajad ikka aitavad kaasa! :D

          Olen Tartus jah, tänud selle soovituse eest. Ehk jõuan kaema! :D

  • Evelin

    Minu kogemus ütleb, et võiks osata lugeda baastasemel ja tahta kooli minna. Siis laabub. Ses suhtes nõustun, et kui lugeda eriti ei oska ning algtasemel kirjutada, siis see kirjtähtede surve tuleb hull kiiresti peale ja koolirõõm võib ära kaduda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga