7. raseduskuu

…kestab veel 2 viimast päeva, ent ometi on ta möödas. Aeg lendab ikka kiirelt.

29-32.nädal: Üsnagi rahulik kuu on olnud. Kõige igavam vist isegi siiani, sest olen sellest ajast päris palju üksi veetnud ja seega mitte midagi eriti tarka teinud. Töölt olen nüüdseks puhkusel ja kohe algab ka dekreet otsa. Kusjuures töölt pääsesin küll täpipealt õigel ajal, sest juba viimased tööpäevad olid jalgadele kurnavad ja nüüdki piisab vaid paarist tunnist jalutamisest, kui päeva norm täis saab ja ülejäänud päeva hoopis voodis tahan pikutada.

Inimest oma kõhus olen juba tasapisi noomima hakanud: “No kuule, aitab ka!” Ei lase teine ei ööl ega päeval rahulikult toimetada – nii ebameeldivalt urgitseb varvastega makku ja maksa ja ribidesse. Lisaks tunnen ennast kohutavalt raskena. Kõhuli magamisest võin niigi vaid und näha, ent nüüd on otsustatud, et ka külili ei tohi ma olla. Vahet pole kumba külje ma valin, ikka saan paar obakat siia ja sinna. Selili on ainuke variant, kuidas rahulikult lamada saan, aga selili magamine on minu arust kõige napakam viis magada üldse. Mina igatahes ei oska.

Ämmaemanda visiidil selgus, et hemoglobiinitase on madalavõitu ja pandi mind rauapreparaate manustama. Pean häbiga tunnistama, et ma pole juba viimane nädal aega neid võtta viitsinud ega suutnud. Vabanduseks see, et pole kodus parajasti leidunud midagi maitsekat, kuhu seda möginat sisse segada ja palja veega ei taha enam alla suruda. Ma üritan lubada, et võtan selle asja kiiremas korras igaks juhuks uuesti käsile.

Alustasin ka perekooli loengutes käimisega ja läbisin esimese treeningu. Nüüd ootan huviga lausa, mil Tallinna tagasi lähen, sest olen endale hulganisti igasuguseid loenguid ja trenne veel kalendrisse kirja pannud. Vesivõimlemisse tahaks küll veel, aga loodan, et jaksan ka jooga proovimise ette võtta.

Jäädvustasin täna oma veel armideta kõhtu ka. No ikka peab. Et ikka ausalt ka oli kuskile maale ilus suur ja sile paunake. :)