6. raseduskuu

Ja olengi oma kuujuttudega nüüdseks järjel. Ülevalt menüüst saab nüüd ka eraldi neid ilusasti leida, liikudes hiirega beebiblogi peale ning valides edasi raseduskuud. :)

6.kuu (25-28 nädal): Same old – same old. Õnnelik, eluga rahul, ent tasapisi ärevaks muutumas, sest pole mitte midagi veel osta suutnud lapsele.

Käisin ka tasulises 3D ultrahelis, kuna oli ikkagi kange soov sugu teada saada ja muidugi oli mul miski imelik mure, et äkki tal ikka on miskit pahasti, sest liigutusi oli vähe tunda. Järjekordselt sattus mulle üsna oskamatu naine seda ultraheli vist läbi viima või võib-olla olen ma ise liialt kohmetu seal lamades ja ei taba rohkem nõuda. Olen ekraani vaadates täiesti sõnatu lihtsalt iga kord. Igatahes soo kohta ma ka küsisin ja ja mitu korda ta seda uurida üritas. Beebi aga oli jalad koos ja ei tahtnud sugugi end liigutada. Isegi toksimine ei aidanud. Siiski nii palju, kui sealt näha oli ja kuidas ma hiljem kodus ka otsa googeldasin ikka neid poiste ja tüdrukute ultraheli soo pilte, siis paistis tõesti, et on tüdruk tulemas ja ma siiamaani ei julge hästi seda uskuda.
Sealt sain kaasa ka hunniku pilte näost, kuigi ma ütlen siinkohal ausalt ära, et mina neid ultraheli pilte ikkagi hinnata ei oska. Sündides on ju laps ikkagi hoopis teistnägu kui mingi masina genereeritud andmete järgi olema peaks. Igatahes mina ei oska vaimustuda ultraheli piltidest – ei enda, ega ka teiste omist. Live-pilti koha peal vaadates on küll suurepäraselt armas tunne sees, aga hiljem seisvat pilti vaadates üsna emotsioonitu olek.

Ühtlasi on kõndimine üha suuremaks probleemiks muutunud. Just selles mõttes, et olen harjunud üsna tempokalt liikuma ja bussi peale näiteks kiirustama, aga enam ei saa – seest hakkab pistma nii mis kole ja tuleb hoogu vähendada. Nii ma jalutangi vahepeal kuidagi kahtlaselt tasakesi ja jätan inimestele üsna naljaka mulje ehk, sest kõik ümberringi on ju tempokad edasi, kui mina järsku pidurdan.

Kogesin ka oma elu esimest jalakrampi, mis tekkis mulle läbi une. Ärkasin karjatades üles ja esimene mõte oli, et ma olen kuidagimoodi voodis suutnud oma jalaluu vist ära murda. Meeletult lõikav valu oli lihtsalt jalas järsku sees, mida ei ole mitte kunagi tundnud. Eks ma miski 10 sekundit kokku vast piinlesin, vaevlesin ja soigusin läbi une, ent siis jäi see järele ja jäin nipsti uuesti magama tagasi. Ärgates ei saanudki aru, kas nägin und või juhtus päriselt ka nii. Ilmselt siiski juhtus, sest ma ühe korra olen nüüd veel kogenud.
Pärast esimest hoogu aga lippasin ma kohe kiirelt apteeki ja ostsin endale magneesiumitablette, mis peaksid sellel puhul aitama ja siiani (ptüi-ptüi-ptüi) olen edukalt ka neist hoiduda suutnud. :)