3. raseduskuu

(13-16 nädal): Ootasin endiselt, et saabuksid iiveldused või mingid muud vaevused. Ainuke asi, mis painas, oli meeletu väsimus ja muidugi tühi kõht. Mitte, et mul isu oleks ka olnud.
Olen terve elu rohkem niisugune toidu nokitseja olnud, aga lausa tüütus oli see, et ärkad ja sunnid end sööma lihtsalt selle pärast, et kõhus on imelik tunne, kui midagi ei söö. Muidugi lapse nimel ka – ei saanud teda ju nälga jätta.

Tahtsin päris palju magada ja muidugi hormoonid olid ka veidi üle keeratud. Eks ma muidu ka vahel oskan edukalt dramaqueeni mängida, seega väga suuri muutusi selles osas samuti ei täheldanud. Olin nagu ma ikka olen, lihtsalt oli pigem hea vabandus tuua oma vingumistele. :D

Rasedusega polnud ma aga ikka veel täielikult harjunud. Vanem blogipostitus tõestab ja meenutab ka, et olin ilmselgelt seisundis, kus igatsesin kellegagi sellel teemal rääkida, kellel oleks kogemust ja kes viitsiks ja tahaks üldse muljetada.
Sõbrad mul muidugi lahkelt ütlesid, et nad meeleldi kuulavad, aga endal oli tunne, et ei taha neid liigselt koormata. Küll ju juttu sellest, kuidas suhted jahenevad kui üks sõbrannadest jääb rasedaks/saab lapse ja siis ainult sellest seletabki. Ma loodan oma sõpradele mitte niisuguseks kaaslaseks igatahes muutuda. :)

[tsitaat minu kirjutatust]
ma tegelikult tahaks kedagi, kellega saaks rääkida neist samadest asjadest, mis minuga toimuvad. sõpradele rääkida ei julge ja ei taha, sest nemad ei ole selles olukorras olnud ja ma ei taha neid ka ainult oma asjadega üle kuhjata, aga mul ei ole kellegagi rääkida ja siis see kõik koguneb ja ma olen kogu aeg pahur ja pahane, sest hoian kõike lihtsalt endas ja seda üha koguneb. ma ei tea ju, ja ma ei oska ju mitte midagi. ma lihtsalt olen ja tundub okei lihtsalt olla, aga mingil hetkel kindlasti oleks vaja kedagi, kes oleks natuke arukam.
[…]

Alguse sai ka korteriotsing, mis õnneks lahenes üpriski kergelt, kuigi ma paanitsesin ikka päris piisavalt, sest nii kui mõni ülimalt unelm korter ka silma hakkas ja netti üles riputati, oli see juba ära broneeritud, kui jõudsin telefoni kätte võtta ja helistada. Käisime tegelikult üpris väheseid kortereid vaatamas, sest ega neid ilusaid pakkumisi väga ei olnudki ja otsuse langetamine ei saanud väga keeruliseks.
Oli vaid üks korter, mis oli niisugune puhas ja hea ja avar ja tekitas kohe sisenedes tunde, et sellest saab meie kodu. Muidugi oli sellel korteril just kirjas see, et omanik ei soosi lemmikloomi, kuid tegin süütu näo pähe ja ütlesin vahetult enne lepingule allakirjutamist, et ma ei märganudki sellist punkti ja küll on kahju, kui peame nüüd ära ütlema, aga õnneks oli omanik vastutulelik ja leppis siiski sellega, et ma ühe kiisupreili endaga kaasa võtan. :)

Alustasin autokoolis käimist ka, sest mõtlesin, et nüüd on viimane aeg sellega ikka tegeleda. Ei kujuta küll ette, kuidas ma edukalt rongi/bussiga Viljandis vanematel külas hakkan käima oma kompsude, vankri ja lapse ja kassi ja muu miljoni asjaga, mis kaasavedamist vajab.

Kuna kõht veel välja ei paistnud, siis käisin viimast korda linnas peol, kui nii võib öelda. Ei, alkoholi ma ka siiski ei tarbinud, aga bassipeol DLR & Octane’i käisin küll Telliskivis kuulamas. Õigemini üritasin. Kaua ma seal klubiseinte vahel püsida ei suutnud, sest müristav bass, mis kõhust läbi värises, oli liialt ebameeldiv.
Kartsin, et ega beebil ka kindlasti mõnus seal ei ole ja seega läksime me edasi hoopis Hullumajja istuma, kus oli palju meeldivam. Saime seltskonnaga rahuliku laua taha istuma, kus teised siis shotte ja muud meelepärast tarbisid ja mina mahla lürpisin ja pitsat järasin.