2013 lühikokkuvõte

Kohe kindlasti oli see kõige KÕIGE mõnusam aasta siiani. Täpselt ei teagi kas seepärast, et see aasta on lihtsalt eredamalt meeles kui möödunud ja vanemad mälestused on tuhmunud või siis toimusid tõesti need kõige suuremad elu mõjutavad muutused just sellel aastal. Kindel fakt on aga, et kokkuvõttes oli suurepärane aasta ja algava aasta suhtes tunnen, et aina paremaks see eluke veereb. Lühidalt märgin ära mõned olulisimad ja meeldejäävamad punktid ja pikalt jutustada ei näe mõtet.

• Aasta algas Lille peatuses tuletõrjeautode sireenide saatel nii kui kell lõi 00:00. Ilm oli kõige rõvedam aastavahetuse ilm, mida ette annab kujutada. Maa oli jäine ja märg, taevast sadas alla vihma või lörtsi. Olime sõpradega viimasest linnaminevast trollist minu hajameelsuse tõttu maha jäänud ja seega tuli linna poole lihtsalt jalgsi tatsama hakata ja tunde tehtud peosoengust ei jäänud alles muud kui sorakil ja läbivettinud juuksed. Jalad olid läbivettinud ja kohutavalt külm oli ka, aga tagasi koju oli sama pikk maa ja tuli edasi tammuda. Võib öelda, et aasta esimene emotsioon oli ikka väga kehv. Samas lustakas ja lõbus mälestus tänu heale seltskonnale.

• Oma rolli mängib ka jaanuari lõpus maha peetud suur mitmepäevane Eva sünnipäev, sest see oli just sellel nädalavahetusel kui ma teadsin oodata oma algavaid punaseid päevi. Ilmselgelt neid ei tulnudki.

• Nädal hiljem lahistasin ma juba rasedustestil kahe triibu tekkides nutta, et nii hooletu ikka olin olnud. Elu oli paar nädalat ikka kokku jooksnud ja aju sai väga palju ragistatud igasuguste plaanide välja mõtlemisega, et kuidas edasi ikkagi siis toimima peaks. Nüüdseks on pika mõtlemise tulemus lausa silmadega nähtav, kõrvadega kuuldav, suuga musitatav ja käega katsutav – mul ilutseb kodus kolme kuu vanune imearmas tüdrukutirts.

• Mõned kuud hiljem sai poissmeestekorterist (või kuidas seda nimetama peaks?) välja kolitud ehk Keioga kahekesi kokku kolitud ja meie esimene üürikodu loodud.

• Keio läks kaitseväkke ja mina liuglesin mööda oma igavat rasedust üksinda edasi. Aretasime skeeme ja süsteeme, kuidas Keio ikka ilusasti sünnitusele jõuaks ja üleüldse ajateenistusest pärast lapse sündi pääseks – all went well.

• Paar päeva pärast Keio kaitseväkke minekut alustasin ma selle (rasedus)blogiga ja mõni nädal hiljem ka buduaaris blogimist. See on siiani üks mõnusamaid otsuseid mu elus – avalikult blogida. Eks ma muidu blogisin ka niisama omaette, aga see blogi siin on mu enesekindlust suurendanud ja mind kindlasti tänu kriitikale tugevamaks kasvatanud. Peale selle on lausa huvitav kirjutada mitte enam ainult iseendale, vaid teada, et on nii palju toredaid inimesi, kes ka aeg-ajalt ikka pilgu peale viskavad ja kaasa elavad. Samuti olen kokku puutunud armsate koostööpakkumistega jms. :)

• Annabel Meria sünd ehk aasta tippsündmus! Peale seda on elu edasi veerenud kuni aasta lõpuni välja ühtlases tempos. Stabiilselt hästi ja õnnelikult.

Aasta 2013 lõppes aga sellega, et mulle pool tundi enne aasta lõppu kummalisel kombel kapi otsast turvahäll pähe kukkus. Võib-olla olin ta sinna lihtsalt hooletult pannud, võib-olla lükkas mõni kummitus selle sealt alla, see jääb teadmatuks. Samuti saab algaval aastal näha, kas see tegi mind natuke opakamaks või loksutas just asjad peas paika. :D

Ilusat uut meie pere poolt kõigile. :)