• Otsused, mis murravad..

    Ma kirjutasin eelmisel suvel sellest, et A sai lasteaia koha lasteaeda, mille suhtes ma olin veidi skeptiline (loe siin) või õigemini ehmatasin miskipärast ära selle kodukorra ja tegevuste peale. Tagantjärele mõeldes muidugi ülimalt narr, et ma selliseid hirmumõtteid üldse mõlgutasin, aga noh.. Aeg on see asi vist parandada. Olles nüüd 6 kuud seal lasteaias käinud, pean ma ütlema, et ma olen sellesse ja selle vaateväljadesse kohutavalt kiindunud. See on imeline lasteaed ja seal on imelised inimesed. Kõik maja töötajad on äärmiselt toredad inimesed nii palju kui mina nendega kokku puutunud olen. Majas on palju tegevusi ja palju käiakse ka majast väljas tegutsemas. Ja mis veel kohe eriti meeldib? A rühmas…

  • Sõnuseletamatu kohtumine päkapikkudega

    Seoses algava päkapikuajaga meenus mulle üks juhtum oma minevikust, millele ma ilmselt kunagi vastuseid ei saa, mis toimus, kuidas see toimus ja mis see täpsemalt oli. Iga aasta detsembrikuus aga meenub see uuesti ja vallutab mu pea totaalse arusaamatuselaviiniga. Lugu pärineb ajast, mil olin ilmselgelt ise selline päkapikukülastuste ealine, ilmselt ca 6-ne, ja taidlesime emaga köögis. Ma ei mäleta täpselt, mille üle me taidlesime, aga ilmselt olin ma väga kapriisne olnud mingi tühise asja üle, mistõttu päkapikud otsustasid tol hommikul mitte tulla. Ema aina rääkis, kuidas päkapikud ju piiluvad ja kohe kui ma halvasti käitun, võivad nad tulemata jätta. Mina aga olin kuidagi jumala kindel, et nad ei saanud kohe…

  • Laps HAKKAB ise potil käima!

    Küllaldaselt on juttu olnud lapse potil käima hakkamise teema puhul ka sellest, et iseenesest peaks see laps ka ilma potitreeninguta üks hetk ikkagi mähkmest loobuma ehk et potilkäimine sõltub suuresti just lapse enda valmisolekust, mitte ema rangest potitreeningust. Ma ei taha selle postitusega öelda seda, et ärge iial oma lapsi potitreenige, vaid lihtsalt tuua näiteks taaskord enda elust, kuidas kõik läheb nii nagu minema peab ja ilmselt siis, kui minema peab. Olen varemgi ausalt tunnistanud, et ega ma väga varakult selle potitreeninguga algust teha ei tahtnud. Ilmselt SIIN postituses. Ei näinud mõtet. Ma ise ei olnud selleks eelkõige valmis, seega kuidas peaksin ma last selleks ettevõtmiseks valmistama. Ette sai see…

  • Ema ja tütre datenight

    Ilmselt küll saab pea 98% mu viimase kolme aasta päevadest “ema ja tütre” päevadeks nimetada, aga eilne õhtu oli siiski kuidagi teistmoodi ja eriline mu jaoks. Nimelt pole ma Annabeliga tegelt iial väga kahekesi kuskil käinud. Noh, poes ikka ja mänguväljakul ja asutustes, kus mul on vaja asju ajada ja selliseid satse.. Ja eks me ikka oleme käinud väljas söömas ja veepargis ja üritustel ja igast kohtades ka, aga alati on meiega siis lihtsalt veel keegi kaasas olnud ehk et mitte ikkagi kahekesi. Ma lihtsalt olen natukene peljanud temaga KAHEKESI mingeid selliseid ettevõtmisi teha, sest noh.. temast ei ole veel eriti adekvaatset jutukaaslast ja kuigi ta tegelikult oskab ennast väga…

  • Life update!?

    Ega’s ei oskagi kuskilt alustada, kui jälle ei ole pikalt kirjutanud. Vahel mõtlen, et elu on kuidagi nii üksluine, et ei teki ju olukordi, millest pajatada, aga veelgi sügavama juurdlemise tulemusena olen jõudnud siiski selleni, et ilmselt on mul seljas laiutanud lihtsalt suur ja paks ja raske stress. Pisikesi ja märkimisväärseid olukordi juhtub tegelikult kohe kindlasti, aga muremõtete keskel ei suuda neid lihtsalt justkui tähele panna või noh.. märkimisväärseks pidada, nagu öeldud. Igatahes, tobe asi see stress. Kui ma muidu eriti peavalude küüsis ei vaevle, siis mingi vahe valutas mul pea näiteks absoluutselt iga jumala päev… ja öö. Kui ma mõnikord mõne tunni siiski olen nõus valu kannatama ja tahan vältida…