• 7. raseduskuu

    …kestab veel 2 viimast päeva, ent ometi on ta möödas. Aeg lendab ikka kiirelt. 29-32.nädal: Üsnagi rahulik kuu on olnud. Kõige igavam vist isegi siiani, sest olen sellest ajast päris palju üksi veetnud ja seega mitte midagi eriti tarka teinud. Töölt olen nüüdseks puhkusel ja kohe algab ka dekreet otsa. Kusjuures töölt pääsesin küll täpipealt õigel ajal, sest juba viimased tööpäevad olid jalgadele kurnavad ja nüüdki piisab vaid paarist tunnist jalutamisest, kui päeva norm täis saab ja ülejäänud päeva hoopis voodis tahan pikutada. Inimest oma kõhus olen juba tasapisi noomima hakanud: “No kuule, aitab ka!” Ei lase teine ei ööl ega päeval rahulikult toimetada – nii ebameeldivalt urgitseb varvastega makku…

  • 6. raseduskuu

    Ja olengi oma kuujuttudega nüüdseks järjel. Ülevalt menüüst saab nüüd ka eraldi neid ilusasti leida, liikudes hiirega beebiblogi peale ning valides edasi raseduskuud. :) 6.kuu (25-28 nädal): Same old – same old. Õnnelik, eluga rahul, ent tasapisi ärevaks muutumas, sest pole mitte midagi veel osta suutnud lapsele. Käisin ka tasulises 3D ultrahelis, kuna oli ikkagi kange soov sugu teada saada ja muidugi oli mul miski imelik mure, et äkki tal ikka on miskit pahasti, sest liigutusi oli vähe tunda. Järjekordselt sattus mulle üsna oskamatu naine seda ultraheli vist läbi viima või võib-olla olen ma ise liialt kohmetu seal lamades ja ei taba rohkem nõuda. Olen ekraani vaadates täiesti sõnatu lihtsalt…

  • 5. raseduskuu

    (21-24 nädal): Elu jätkus vanaviisi. Töö ja kodu ja kõht, mis järjest rohkem välja paistma hakkas nii, et sai mind juba täiesti rasedaks inimeseks pidada. Varem tundsin ikka, et mõni ehk arvab, et ma hoopis treenimata kõhuga paksuke olen. Tellisin endale seetõttu ka lõpuks spetsiaalsed teksad, millest kirjutasin siin. Jahedamate ilmadega muidu lihtsalt ei olnudki nagu midagi jalga enam panna. Samuti tellisin endale Palmer’si kõhuvõi, millega oma kasvavat kõhtu niisutama hakata – sellest kirjutasin siin. Pidasime maha oma soolaleivapeo, kus mina teistega samas tempos endale mahla sisse ajasin ja lõpuks sõprade seltsis ka hoopistükkis samamoodi ülemeelik tundsin end olevat. Kirjutasin esimese kirja beebile, kuna olin natukene mures, et tema liigutusi…

  • 4. raseduskuu

    (17-20 nädal): Ootasin väga juba kolimist ja sellel kuul see toimuski. Asjade kokku pakkimine tundus toas ringi vaadates ülilihtne ettevõtmine. Mis seal siis ikka – riided ühte kotti, kosmeetika teise kotti, mingi kolmas lisamant järgmisse jne, aga kompse ja kaste tuli niivõrd palju siiski, et pidime lausa kolm korda autoga neid vedama. Ja lahtipakkimine, mis tundus mu jaoks keeruline ja vaevanõudev asi, käis hoopiski kuidagi nii kergelt ja lihtsalt, et esimese 12h jooksul olid asjad endale koha leidnud. Nii et arvasin täiesti vastupidi nende tegevuste puhul. Arsti sõnul võisin lähiajal hakata tundma ka loote liigutusi ja 18-nädalal ma esimest mulksu enda seest ka tundsin. Kallis oli arvutis ja mina jälgisin…

  • 3. raseduskuu

    (13-16 nädal): Ootasin endiselt, et saabuksid iiveldused või mingid muud vaevused. Ainuke asi, mis painas, oli meeletu väsimus ja muidugi tühi kõht. Mitte, et mul isu oleks ka olnud. Olen terve elu rohkem niisugune toidu nokitseja olnud, aga lausa tüütus oli see, et ärkad ja sunnid end sööma lihtsalt selle pärast, et kõhus on imelik tunne, kui midagi ei söö. Muidugi lapse nimel ka – ei saanud teda ju nälga jätta. Tahtsin päris palju magada ja muidugi hormoonid olid ka veidi üle keeratud. Eks ma muidu ka vahel oskan edukalt dramaqueeni mängida, seega väga suuri muutusi selles osas samuti ei täheldanud. Olin nagu ma ikka olen, lihtsalt oli pigem hea…