• Ma ei taha tagasi Eestisse! Mitte praegu.

    Ma mäletan, et kui ma kuu aega tagasi siin Soomes olin, siis olin ma siin rohkem justkui turismireisil ja süda igatses koju. Mäletan, et sõitsime ühel päeval mööda kiirteed ja mõtlesin ainult, kuidas tahaks juba tagasi Eestisse. Nii kui mu jalg laevalt taas kodumaale maha sai, nii ma tundsingi, et olen kodus. Kodumaa asfalt, kodune Tallinna saastatud õhk, kodune keel, kodused inimesed ja kõike muud sellist. Kerge oli hingata ja hea oli koju minna. Seekord aga on natukene teisiti. Ma olen siin mõned päevad kauem olnud kui eelmine kord. Ma ei tea, mismoodi mul need mõtted seal kiirteel sõites pähe torkavad, aga eile mööda kiirteed sõites tundsin ma end koduselt. Tundsin,…

  • Kolimine ja sisustamine

    Kõik ümberringi muudkui ehitavad, remondivad, renoveerivad, kolivad, sisustavad, disainivad ja mida kõike veel. No minu silmadesse juhtub küll blogimaailmas viimasel ajal nii palju selle teemalist juttu. Vist ongi nii, et blogimaailma tähtedeseis on kõigile blogijatele sama (pane tähele, et üldistan)? Kord on järjestikku draamad, Sheinside moepostitused, pulmad ja nüüd siis veel kolimine ka. Seepeale mõtlen aina, et mina tahan ka kolida. Mul ju ongi juba planeeritud, et varsti kunagi kolin. Kas siis Soome või tegelikult vahet polegi kuhu, aga siit korterist kindlasti ära. Mulle ei meeldi siin enam. Mind häirib jubedalt kogu selle korteri planeering. See, et toad on nii kitsad ja täpselt nii nagu praegu on mööbel paigutatud, peabki…

  • 4. raseduskuu

    (17-20 nädal): Ootasin väga juba kolimist ja sellel kuul see toimuski. Asjade kokku pakkimine tundus toas ringi vaadates ülilihtne ettevõtmine. Mis seal siis ikka – riided ühte kotti, kosmeetika teise kotti, mingi kolmas lisamant järgmisse jne, aga kompse ja kaste tuli niivõrd palju siiski, et pidime lausa kolm korda autoga neid vedama. Ja lahtipakkimine, mis tundus mu jaoks keeruline ja vaevanõudev asi, käis hoopiski kuidagi nii kergelt ja lihtsalt, et esimese 12h jooksul olid asjad endale koha leidnud. Nii et arvasin täiesti vastupidi nende tegevuste puhul. Arsti sõnul võisin lähiajal hakata tundma ka loote liigutusi ja 18-nädalal ma esimest mulksu enda seest ka tundsin. Kallis oli arvutis ja mina jälgisin…

  • 3. raseduskuu

    (13-16 nädal): Ootasin endiselt, et saabuksid iiveldused või mingid muud vaevused. Ainuke asi, mis painas, oli meeletu väsimus ja muidugi tühi kõht. Mitte, et mul isu oleks ka olnud. Olen terve elu rohkem niisugune toidu nokitseja olnud, aga lausa tüütus oli see, et ärkad ja sunnid end sööma lihtsalt selle pärast, et kõhus on imelik tunne, kui midagi ei söö. Muidugi lapse nimel ka – ei saanud teda ju nälga jätta. Tahtsin päris palju magada ja muidugi hormoonid olid ka veidi üle keeratud. Eks ma muidu ka vahel oskan edukalt dramaqueeni mängida, seega väga suuri muutusi selles osas samuti ei täheldanud. Olin nagu ma ikka olen, lihtsalt oli pigem hea…