• Mida uut Annabel oskab?

    Hoolimata sellest, et pisike preili ei ole ikka veel hakanud juttu puhuma, olen mina tema oskustest ja igapäevasest arenemisest siiski vaimustuses. Mina leian, et ta on üks igati tubli ja püüdlik laps ja selle rääkima hakkamise pärast pole tõesti hetkel veel vaja muretseda, sest ta mõistab iga päevaga üha rohkem minu keelt ja… krt, kui päris aus olla, siis ta vist ÜRITAB vahel ikka midagi öelda ka. Näiteks on ta päris mitu korda osutanud kassile ja öelnud “ass, ass.” Ma ei tea, kas seda võiks juba täitsa sõnade hulka lugeda? Põhimõtteliselt vist nagu võiks, aga ma ei julge ja mõtlen ikka, et ei, ta ei ürita rääkida. Sest võib-olla ütleb…

  • Kuidas pildistada paigalpüsimatut last?

    Kuigi Annabelist on näiliselt ka niisuguseid õnnestunud ja ilusaid pilte, kus ta kaamerasse vaatab ja armsalt naeratab või mõnd muud vigurit teeb, siis täna paljastan teile tegeliku fotoshuudi tagamaad. Ütleme nii, et 100-st klõpsust KÜMME on sellised, kus ta kaamerasse vaatab. Nendest kümnest, kus ta kaamerasse vaatab, on ainult üks või kaks sellist, kus mul on õnnestunud pilt ka selge ja terav saada, mitte pildile vaid üks udune näosähvatus. Ja ülejäänud klõpsud on siis muidugi igast muust nurgast vaates. Ühesõnaga, pildistamise võimalusi on kahte sorti: 1) Mina olen kaameraga temast ees pool ja ta hakkab kiirel sammul minu suunas liikuma, et kaamerat uudistama tulla ja ma pean klõpse tegema kiiresti,…

  • Pooleteise aastane ikka veel ei räägi?

    Üle poole aasta tagasi kirjutasin ma postituse teemal, kuidas aastase lapse ema ei peaks veel muretsema, kui tema aastane laps väga rääkida ei taha või hunnikutes erinevaid sõnu ei oska öelda (link). Et kõik on individuaalne ja KÜLL ta hakkab! Noh, nüüd on mitu-mitu kuud möödas, Annabel oma 7 kuud vanemaks saanud ja ega tema sõnavara pole selle ajaga küll teps mitte muutunud, kui päris aus olla. Isegi sõna “aitäh” on ta üsnagi ära unustanud ja eriti ei kasuta. Muidu ma nagu ikka ei muretsenud ja kui keegi küsis, et “Kas ta juba mingeid sõnu ka oskab?” vastasin üsna kindlameelselt, et “Ei, aga aega on.” Siis juhtus aga nõnda, et…

  • Lollused jäävad ikka paremini külge

    Mõtlesin, et kirjutan täna sellest, kuidas Annabel end, ee, arendab kui nii võib öelda. No et ühesõnaga on tal hetkel juba jupp aega olnud miski selline periood, et kui keegi teeb midagi uut ja tema jaoks vahvat/huvitavat, siis ta ikka hoolega vaatab, justkui üritaks sellest õppida, ja siis teinekord üritab järgi ka teha, et kas ta ikka sai õigesti aru, kuidas asi käib. Niiiii tore! mõtlesin ma esimest korda kui ma märkasin, et ta midagi minu tehtut järgi üritab teha. Nüüd saab temaga igasuguseid vahvaid ettevõtmisi teha! Üks päev siis näiteks meisterdasin talle mingisuguse moon sandi (jahu ja õli kokkusegatuna, mis annab liiva sarnase tekstuuri) ja lootsin, et see pakub…

  • Võrevoodist väljakolimine

    Tegelikult ei olnud mul veel päris pikalt plaani Annabeli võrevoodist välja ajada. Võrevoodi oli justkui pühapaik, sest laps oli seal rahulik ja üldiselt oli seal siiski meeleldi. Pealegi nii kui ma ta sinna panin, sai ta alati aru, et ega enam muud väga üle ei jää kui tuleb unele suikuda. Kuskile pääsu ju ei olnud. Mõnikord võtsin ikka katsetamiseks küljest-võetavad pulgad eest ära ja ausalt-öelda siis ta seal voodis eriti ei püsinud, vaid leidis, et on palju huvitavam ikka voodist välja ronida. Ülla-ülla, eksole. :D Nii ma siis kartsingi, et võrevoodist väljakolimine saab ilmselt üks raske ettevõtmine olema, sest püsimatu laps, nagu ta on, ega ta tavalises voodis vist ei…