• Laps HAKKAB ise potil käima!

    Küllaldaselt on juttu olnud lapse potil käima hakkamise teema puhul ka sellest, et iseenesest peaks see laps ka ilma potitreeninguta üks hetk ikkagi mähkmest loobuma ehk et potilkäimine sõltub suuresti just lapse enda valmisolekust, mitte ema rangest potitreeningust. Ma ei taha selle postitusega öelda seda, et ärge iial oma lapsi potitreenige, vaid lihtsalt tuua näiteks taaskord enda elust, kuidas kõik läheb nii nagu minema peab ja ilmselt siis, kui minema peab. Olen varemgi ausalt tunnistanud, et ega ma väga varakult selle potitreeninguga algust teha ei tahtnud. Ilmselt SIIN postituses. Ei näinud mõtet. Ma ise ei olnud selleks eelkõige valmis, seega kuidas peaksin ma last selleks ettevõtmiseks valmistama. Ette sai see…

  • Mis minuga juhtunud on?

    Naljakas, just sekund enne blogilehe lahti võtmist hüppas mulle facebookis ette Eveliisi uus blogipostitus pealkirjaga “Mis juhtus?” Ma küll kogu postitust korralikult läbi ei jõudnud lugeda, aga silmasin, et Eveliis rääkis seal sellest, kuidas talle kunagi üldse talv ei meeldinud ja nüüd siis on talv täitsa tore. Ma võin sellega vist samastuda ja ehk olen isegi kunagi blogis maininud ka, et mul on sama asi olnud. Ma muidugi ei mäleta, kas mulle päris lapsena meeldis talv või mitte (aga loogiline oleks, et küllap ikka meeldis), aga no terve teadliku pubekaea ja nõnda edasi pole talv kohe üldse istunud. Ilmselt on asi muidugi riietes, nagu öeldakse. Ega mul mingeid lumeshullamise riideid…

  • Lasteraamatute soovi(tus)nimekiri

    Ma ei ole kunagi olnud väga suuremat sorti raamatulugeja ja mul on sellest tegelikult väga kahju. Eriti arvestades asjaolu, et nii minu emal kui ka isal ei möödu reaalselt ÜHTKI õhtut oma elust, kus nad ei võtaks mõnd raamatut kätte ja ei loeks. See tundub nii imetlusväärne tegu – lugemine. Umbes nagu tarkade inimeste asjalik ajasisustamine. Võib-olla aga pole teaduslikud, ajaloolised raamatud, kriminullid või romaanid lihtsalt minu jaoks? Või olen ma vaimselt alaarenenud? Sest ma pean tõdema, et erinevaid lasteraamatuid loen ma väga hea meelega. Ma võin käsi südamel väita, et Naksitrallid jäävad igavesti mu elu üheks lemmikuimaks raamatutesarjaks. Kui ma pubekana ja juba vanemana enam lasteraamatuid ei lugenud, sest…

  • Kuidas Tartu liiklus mind ära hirmutas

    Kes teab minu autojuhilubade tegemise saagat, see ehk mäletab, et autokoolis käisin ma tollel ammusel a’al kui elasin Tallinnas. Ütleme nii, et esimest korda autorooli istudes, oli minu ainuke hirm, kas ma autosõiduga hakkama saan ehk et siduri ja piduriga ja käikude vahetamisega ja kõige sellise algelisega. Kui see sai kiirelt selgeks ja liiklusesse suundusin, ei peljanud ma liiklust kohe üldse. Tallinna liiklust. Seda, mida paljud lausa vihkavad või jälestavad. Minu jaoks tundus Tallinna liiklus lebo. Mis seal siis ikka rasket olla saab või olema peaks? Tuleb valgusfoor, on ju edasine käitumine lihtsamast lihtsam. Anna teed märgiga on samuti selge, mida tegema pead.  Samuti samaliigilistel ristmikel. Paljukardetud ringteed? Aga mis…

  • Ema ja tütre datenight

    Ilmselt küll saab pea 98% mu viimase kolme aasta päevadest “ema ja tütre” päevadeks nimetada, aga eilne õhtu oli siiski kuidagi teistmoodi ja eriline mu jaoks. Nimelt pole ma Annabeliga tegelt iial väga kahekesi kuskil käinud. Noh, poes ikka ja mänguväljakul ja asutustes, kus mul on vaja asju ajada ja selliseid satse.. Ja eks me ikka oleme käinud väljas söömas ja veepargis ja üritustel ja igast kohtades ka, aga alati on meiega siis lihtsalt veel keegi kaasas olnud ehk et mitte ikkagi kahekesi. Ma lihtsalt olen natukene peljanud temaga KAHEKESI mingeid selliseid ettevõtmisi teha, sest noh.. temast ei ole veel eriti adekvaatset jutukaaslast ja kuigi ta tegelikult oskab ennast väga…