igapäev

Väsitav sotsiaalmeedia

13. juuni 2017

Olen elus kokku puutunud nii mõnegi inimesega, kes sotsiaalmeediast eemale hoiab. Näiteks ei oma mõni inimene facebooki kontot, ei kasuta instagrami, rääkimata muust. Samas ega tänapäeva inimene siis sealjuures nüüd päris nutikauge ka ei ole. Sõprade ja tuttavatega suhtlemiseks kasutatakse muud, nagu näiteks Whatsapp või Skype, kus sõprade uudisvooge ja pilte ette ei lipsa. Sotsiaalmeedia ignoreerimise põhjus? Liiga palju kasutut informatsiooni, eputamist, reklaami ja noh, asju, mis laias laastus võivad tekitada depressiooni.

Eks sellest on ka artikleid olnud siin ja seal, kuidas üks või teine platvorm tegelikult väga paljudes inimestes vaikselt depressioonitunnuseid süvendab ja mis emotsioone me paratamatult oma news feedi scrollides tunneme. Ütleme nii, et päris pikka aega ei toetanud ma siinkohal nende mõttelaadi ega seda, miks on vaja neid asju nii tugevalt vältida. Minu jaoks on lihtsam, kui ma saan kõikide inimestega, kellega vaja suhelda, suhelda facebooki kaudu. Minu seisukoht oli, et inimene võib ju facebooki kontot omada ja messengeri kasvõi kasutada, ärgu siis scrolligu kui ei taha, aga milleks kohe sellele kõigele nii kindlameelselt vastu olla. Seal on ju positiivseid asju ka ometi.

Samas olen ma viimasel ajal üha rohkem tundnud, et hakkan ka ise sinna leeri langema, et olen sotsiaalmeediast väsinud. Ma võin siinkohal näiteks tuua viimase asja, mis mulle vastumeelsust tekitas – jõhkras koguses jätsipildid instagramis erinevate blogijate poolt. Läksin töölt koju, olin rahumeelses meelolus ja scrollisin oma instagrami ja päevast-päeva oli kellelgi postitus “Tänks Premia! Nüüd on jätsi terveks suveks.” vms. Ühesõnaga reklaam, reklaam, reklaam ja siis üks postitus, mis justkui tahtis reklaamitegemisega silma jääda.

Ma mõtlesin, et kas minus räägib kadedus, aga mõistsin, et ei. Mul oli endal sellel samal hetkel külmkapp samuti jäätist täis – sain megasoodsa pakkumisega terve kastitäie jäätist, mida pidasin otstarbekaks varuda, sest suve jooksul nagunii saab ostetud. Ühesõnaga oli mul endal ka jäätist lademetes, aga ma ei tundnud kordagi vajadust oma jäätist täis külmkapist pilti teha või seda kõigile kuulutada. Üleüldse ei pea ma oluliseks kõigile kuulutada, mida ma ostan, mida ma saan, mida ma teen ja mis kogu aeg toimub. Muidugikui ma aktiivne blogija olin, siis ma vist seda tegin, aga ma vist olen sellest ikka väga välja kasvamas? Sessuhtes, et mul ei ole blogimise vastu mitte midagi, ma kirjutan ikka meeletutes kogustes romaane sõpradele, kes selle peale suurt midagi vastata ei osta, kuigi võiksin samahästi ka lihtsalt blogida. Ühtmoodi väljakirjutamine, aga ma lihtsalt ei taha mitte midagi teha reklaamikohustusest ega reklaami eesmärgil.

See jäätiseteema, nagu ma ütlesin, oli lihtsalt näiteks. Tegelikult tahan tulla tagasi selle juurde, kuidas ma olen mõistnud, et sotsiaalmeedia tõepoolest võib tekitada depressiooni. Varem ma seda ei arvanud. Kui keegi nii väitis, ütlesin ma talle, et “Issand jumal, scrolli siis lihtsalt mööda ja ära võta asju nii tõsiselt. Mis asi sulle seda depressiooni seal põhjustab?” Ma tundsin, et mind küll mitte kuidagi ei mõjuta see, kus keegi käib, kuhu keegi reisib, mida keegi tasuta saab ja nii edasi. Meeldis oma vabast ajast stalkida ja silma peal hoida, et mis moodi teised oma elu küll elavad. Mingi naiste värk? Teiste eluga on ju põnev kursis olla. Ja vähe sellest, et tuttavate eludega, eks sinna va instagrami followeride hulka sattus ikka üha enam ka inimesi, keda ma ju tegelikult teps mitte ei tea. Ilusad ja toredad inimesed, kellel näis olevat põnev elu.

Ja ühel hetkel, nagu see jäätisenäide näitas, sai mul lihtsalt villand ja ma võtsin oma following-listi väga tugevalt ette ja tundsin, et mul ei ole vaja jälgida nii paljude inimeste elusid. Mis see mulle elus annab? Mis väärtust? Mul ei ole vaja jälgida iga jumala blogija instagrami, kelle blogisse ma aeg-ajalt satun. Mul ei ole vaja jälgida kõiki tuntud nägusid, kõiki brände, mille tooteid ma ei osta ja kui ostan, siis lähen ja ostan hoolimata reklaampostitusest jms. Mis mind tegelikult ju huvitab, on siiski mulle tuttavate inimeste elud (kui üldse kellegi teise elu huvitama peaks) ja midagi, mis on kasulik, hariv ja minu elule mingit väärtust andev.

Mis mind seda postitust ajendas kirjutama, on see, et ma facebooki scrollides leidsin, et ma peaksin ka seal oma laigitud lehtede ja ühinetud gruppide seas puhastuse ette võtma. Lihtsalt nii palju jama ja nodi satub ette, mis on tegelikult täiesti väärtusetu. Nagu ikka, on alati just mingisugused pisiasjad need, mis karikal mõõdu täis ajavad ja nii oli ka seekord. Olen mingisuguses tõlkepärlide grupis ja kui ma kunagi arvasin, et jumala lahe on ilkuda ja naerda, milliseid kirjavigu siin ja seal meedias tehakse, siis nüüd ma lihtsalt tunnen, et see on täiesti väärtusetu tegu. Juhtus kellelgi viga, siis juhtus. Ma ise ei viitsiks elusees ühestki netis loetud kirjaveast screenshoti teha ja seda kuskile postitada, aga miks ma olen viitsinud teiste tehtud screenshotte vaadata ja kaasa muiata? Igasuguseid gruppe ja lehti on muidugi veel. Nendest “Märgatud: X” asjadest olen ma juba ammuilma kaarega mööda käinud – tõsi, need lehed on vahel kohati kasulikud, aga enamjaolt on nad täis pilte sellest, kuidas keegi kuskil valesti parkis, mis tekitab minus jällegi emotsiooni – “who cares?” ja selle pildi vaatamine on täiesti väärtusetu mulle endale.

Ega ma tea kah, võib-olla on see sotsiaalmeedia tõesti mulle kuidagi naha alla pugenud ja kerget viisi depressiooni hakanud tekitama, millest ma ennast lihtsalt eos säästa tahan, et asi hullemaks ei läheks. Ma ausalt öeldes ei ole õnnetu ega tunne end õnnetult. Ma olen enamjaolt jumala harmoonias iseendaga, Annabeliga ja mu elu kulgeb tegelikult, minu enda vaatepunktist vaadatuna, aina ülesmäge. Tasapisi sõuan, aga tunnen, et jõuan kuhugi. Ei seisa koha peal, vaid arenen ja õpin uusi asju iga päev. Ausalt, kõik on nii imeline, kui ma keskendun sellele, kuidas minu elu tegelikult on ja välja näeb. Mu elus ei ole asju, mis peaks mulle depressiooni põhjustama ja hetkedel, mil ma sotsiaalmeediasse ei eksi, tunnen ma end väga hästi.

AGA vahel kui ma vaatan teiste inimeste elu pealt (näiteks instagramist), siis olen leidnud end mõtlemas midagi sellist nagu “tahaks ka.” Ehk siis.. see asi võib olla üsna viimane asi, millest ma oma elus puudust tunnen, aga sotsiaalmeedia lihtsalt omab seda efekti, et ta oskab mind panna tundma, nagu oleks mul just sellest asjast puudus. Just sellest, mis sellel teisel on. Kuigi mu elu on ka ilma selleta jumala bueno.

Seega ongi kuidagi parem elada oma buenot elu nii, et ma ei pea koguaeg nägema silma ees asju, mis panevad mind mõtlema, et mul on nii paljust puudu. Üsna sobimatu näide, aga noh.. kogu selle postituse sisu saab liigitada sama feelingu alla, kuidas kellelgi meist ei ole vaja ju justnimelt uusimat iPhone’i vms – ideaalselt saab toime tulla ka mingi mõni aasta vanema nutitelefoniga, aga suure reklaami, promo ja “kõigil ju on” tulemusena tahame me endale lihtsalt asju, mida meil ei ole tegelikult vaja. Ja täpselt sama efekti tunnen ma sotsiaalmeediat kasutades oma õnnetunde kohta.

EDIT: Vaatasin näiteks just, kui paljusid lehti ma facbeookis laikinud olen – 881. Juba esimese 20-seas leidsin vähemalt 7, mille jälgimisest mul mingit tolku pole ja mille uusimad postitused ma ilmselt lihtsalt mööda kerin. Uskumatu, kui kergekäeliselt saab kohati laike lihtsalt siia ja sinna jagatud lehtedele, mis tunduvad esimese hooga huvitavad, aga mis tegelikult 10 päeva hiljem meid üldse enam kõnetada ei pruugi. Maybe I’m going crazy, aga ma ei taha enam kõike ebaolulist jälgida. See ei tähenda seda, et üks või teine leht, inimene, toode ei oleks mu silmis hea, vaid lihtsalt seda, et ma saan seda jälgida ka siis kui ma ise mõtlen, et vot nüüd lähen ja vaatan, mis vahepeal teinud on, mitte et see koguaeg nina all oleks, kui ma seda ei oota. :D

Näiteks kuulan ma autos valdavalt ainult MyHits raadiot ja see on mu absoluutne lemmik, aga ma avastasin, et ma olen nende lehte ka facebookis laikinud. Lihtsalt väga tihti on nii, et iga asi, mis meeldib, saab automaatselt laigi, mõtlemata, kas mind selle lehe postitused ka hilisemas elus kuidagi huvitaksid. Tõtt öelda, ei ole huvitanud, aga see ei tähenda, et mulle see raadiokanal ise ei meeldiks.

Igatahes läheb hunnik kraami jälgimiselt maha ja eks siis näitab aeg, kas ma igatsen midagi või kas tekib hunnik asju suvaliste laigiklõpsude ajel tagasi. Ise igatahes loodan, et kokkuvõtvalt saab news feed vähe puhtam ja edaspidi hakkavad silma jääma postitused, mis rohkem kõnetavad.

EDIT 2: Veel näited, mida ma nüüd äsja avastasin puhastustöö käigus. Olen laikinud Dr.Hauscka Estonia lehte – mind pole kunagi huvitanud nende toodete ostmine. Meon kosmeetika – tean seda lehte, aga pole kunagi viitsinud seda kraami tellida. Elementro – mis asi see üldse on? Burger King Suomi – ei satu väga Soome ega sinna kohta, seega mis mul nende lehest ikka. Kauppakeskus Forum – samamoodi. Erinevad pubid ja klubid – ei käi eriti pidudel ja kui ka tuleb isu, siis vaatan nagunii alles vahetult enne, mis kus toimub. Valge Klaar – ma ei fänna äpplit ja ega mul ei ole raha neid asju osta ka. Natural Skinny herbs – mingid kehakaalu kaotamise pulbrid? Aga miks ma neid jälgin? :D Ja nii edasi ja edasi.. lõpetades lehtedega, mis on üldse vist tegevuse lõpetanud ja unustusse vajunud.

Mõte ei ole siinkohal ühelegi nimetatud brändile mingit antireklaami teha, vaid lihtsalt teadvustan siinkohal iseendale, kui paljut kasutut asja on aja jooksul jälgima hakatud. :D

12 kommentaari

  1. Aili ütleb:

    Kuigi võtan ka praegult teatud FB loosimistest osa, on suuremas hunnikus jälgitavaid lehti tekkinudki nendest loosimismängude algusaegadest. Tänaseks päevaks läheb lehele automaatselt unfollow kui ma näen seda enda uudistevoos ja ei mõista, et mida ma sellest reklaamist saan.
    Eriti häirib mind nüüd see, et Instagramis hüppavad ette reklaampostitused. Aga seal juba sellistelt firmadelt, keda ma ei ole jälgima hakanud. Erinevalt FBst, jälgin ma Instas väga kindlaid lehekülgesid ja mind nii häirib see uuendus. Täiesti tekib tahtmine kohati Instagramile uninstall teha. See oli üks koht mis mulle sotsiaalmeedia appidest veel meeldis :D
    Üldiselt jagan sinuga arvamust. Üks päev näiteks jalutas mulle vastu koolist tulev väike tüdruk, nina telefonis (kuigi mind leiab ka tihti nina telefonis passimas). Mina olin samal ajal ratta peal ja juba kaugelt andsin talle kella, et ta mulle ette ei tuleks (kuigi tuli ju vastassuunas ja üldiselt siis ju näed ratturit). Lõpuks oli meil meeter vahet, ma tilistasin talle pidevalt kella, jäin rattaga ta ees seisma, tulin ratta seljast maha ja ütlesin tüdrukule, et ta ettevaatlik oleks. Alles siis märkas ta mind. Tal ei olnud kusjuures kõrvaklappe ka kõrvas. Tol hetkel käis mul endal küll klõps peast läbi, et mida kauem ma enda sotsiaalmeedia võõrutust edasi lükkan (noh, et pole vaja niisama väljas olles suvaliselt Instagrami scrollima minna), seda tõenäolisemalt hakkab ka mu laps seda normaalseks pidama ja pärast on tema see, kes tänaval tähele ei pane, telefonis scrollib ja jumal teab mis juhtub :/

    1. Katre ütleb:

      Eks jah paras ports on kogunenud mingisugusest ahvatlevast auhinnamängus osalemast, mis tekitab selle lõpptulemuse, et mind huvitas ainult auhind, mitte see ettevõte ise. Mis muidugi on üsna kurb uudis teisest küljest, kui ma ju ise ka rõõmustan facebooki fännide rohkuse üle, aga kui paljusid neist tegelikult mu tegemised huvitavad? jne :D
      Teine osa, mille sa jutuks tõid, on muidugi asi, millest saab lausa eraldi teema teha ja siinkohal on mul enda üle hea meel, et ma kodus nii palju telefonis ei istu ja laps ka telefoni mänguasjana ei võta. Kküll aga näeb laps mind vahel ehk rohkem kui peaks, arvuti taga, aga kuna mul endal on ka arvutiga lapsest saati head suhted, siis pole ma nagunii eales välistanud seda, et tema kunagi seal mänge mängima ei hakkaks vms. :D Parem las istub kodus arvutis, kui tänaval nutitelefonis istudes hooletult autoteed ületab.

  2. Mir. ütleb:

    We buy things that we don’t need, with the money we don’t have, to impress people we don’t like. :D

    1. Katre ütleb:

      Suht.
      Ma arvan, et meie kõigi elu oleks ikka natuke teistsugune, kui koguaeg ei tunneks vajadust midagi üles pildistada, et teistele näidata. :D

  3. Eneli ütleb:

    Oooo, nii tore sind taas blogimas näha!
    Inspireerisid mind ka, hakkasin kriitiliselt üle vaatama instagrami ja facebooki jälgitavaid lehti, täiesti ulme, mis jama sinna ikka kogunenud on! Aitäh :)

    1. Katre ütleb:

      Mida alla poole ma ka oma asju kerisin, seda rohkem imestasin. Kunagi facebooki loomise algusaegadel vist oli must-do kõiki artiste ja sarju ja asju laikida, et tekiks see efekt, et kui keegi mu profiilile läheb, siis ta ju saab vaadata, et mulle meeldivad samad asjad mis talle vms. :D Tegelikkuses aga pole see asi vist väga kedagi huvitanud, et mida ma laigin seal ja mida mitte ja ma ise samuti ei vaata, mida keegi laikinud on. Eriti sarjad ja muusika on nagunii selline asi, millest arutad inimesega isiklikult, mitte ei stalgi facebookist. :D

  4. Maria ütleb:

    Nii tore jälle lugeda, Katre! :)

    Väga aktuaalne teema minu jaoks. Ma just hiljuti uninstallisin Instagrammi, kuigi vahetult enne seda olin samuti teinud puhastuskuuri. Loobusin esialgu tegelikult liigse kasutamise tõttu. Need mõttetud igal vabal hetkel scrollimised (kaaslane tangib autot/wc järjekorras/toit mikrokas) olid lõppkokkuvõttes väsitavad ja sõltuvuse mõõtu võtmas. Pluss samamoodi ebavajalikuks muutuv sisu. Mõni aeg hiljem installisin uuesti, et vaadata millega sõbrad tegelevad (elan välismaal) ja ma sain sealt nii suure negatiivse laengu. Ma olin kade, ma olin segaduses, ma olin endas pettunud (teistel-läheb-nii-hästi). Muidugi ma tean, et kõik näitavad ainult häid ja ilusaid aspekte oma elust, aga … Uninstallisin. Mõni aeg hiljem tahtsin uuesti vaadata, mis toimub, aga ma reaalselt kartsin, et saan sealt uue depressioonilaengu. Siiski tahtsin järele proovida ja seekord suutsin kõigest rõõmu tunda. Lõpetades siiski uninstallisin. Meeldib nii rohkem. Muutub naeruväärseks, kuidas sõbrannad näevad nii hullult vaeva, et sotsiaalmaailma piltidega konkureerida.
    Mul oli pikka aega ka Fb app telefonist maas, kuna pidevad teavitused kisuvad sinna tagasi ja enamasti kauemaks, kui selle teavituse lugemine. Nii tohutult väsitav ja m õ t t e t u.
    Ühesõnaga: infoüleküllus, depressiooni ja sõltuvust tekitav. Ometigi väljaspool sotsiaalmaailma funktsioneerin igati hästi. Juba huviga ootan uusi sotsiaalmeedia lahendusi…

  5. THEPROUDKING ütleb:

    Tere Katre! Ma nägin fb-s su kommentaari seoses pll’iga ja tahtsin küsida, et kas sina ootad pll’i viimast osa? Ma ise ootan muidu täiega ja tahan teada, et kes on AD :D. Ma ise olen kuulnud selliseid teooriaid, et Spenceril on kaksikõde kes tahtis Charlotti surma eest kätte maksta ja oli 7 hooaja 16 või 17 osas oli niimodi, et “Spencer” rääkis Wreniga lennujaamas ja ta nägi Ezrat ja siis nad rääkisid seal midagi ja siis vestluse lõpus “Spencer” ütles, et ära räägi tüdrukutele, et ma nägin sind ja siis tekkiski küsimus, et miks ta ei tahaks, et ta rääkis tüdrukutega. Ja siis kui Uber A röövis Hanna siis ta nägi unes Spencerit ja siis ta ütles, et kui on sissepääs siis on ka väljapääs, mine ruttu enne kui AD tuleb. Uber A-d hakati kutsuma AD-ks alles siis kui Hanna pääses sealt farmist. Järjelikult ta rääkis kaksikuga. Siin oli Spenceri kaksiku teooria. Ja see ka, et Spencer pole kandnud mitte kunagi nahktagi..

    1. Katre ütleb:

      U got that right! :D

  6. Kalmer ütleb:

    Ise tegin eelmine suvi suurpuhastuse läbi. Võttis hea mitu päeva aga asja sai ja senimaani olen suutnud puhtana hoida.
    Alles jäi miski umbes 60 laigitud lehte, kümmekond gruppi mis seostuvad huvidega ning kus ka reaalselt miskit loen/kirjutan ja 50 sõpra (põhiliselt sugulased, lähemad sõbrad ja inimesed kellega rohkem suhtlen).

    Enne seda oli ikka hullumaja parajalt. Sein oli koguaeg täis totaalselt ebaolulist, kogu oluline kadus ei tea kuhu vahele ära.
    Lisaks sõprade arv, mul oli pea 400 neid, reaalselt enamusi ei tundnudki, lihtsalt kunagi sai mõned sõnad vahetatud ja hops facebookis sõbraks kohe. Ning kohu seda “laigi, sheeri ja võida” läbu mis sealtpoolt tuli :(
    50-ga on väga hea ja ei tunne mingit vajadust, et peaks kõiki hakkama lisama, kirjutada saab ka siis kui sõber pole.
    Selles suhtes ei saa aru neist, kes koguvadki sõpru ja omavad mingi 2000+ sõbralistis. Paljusi sealt reaalselt tuntakse ja paljudega sealt üldse suheldakse?

  7. Marta ütleb:

    Nii tore, ma tegin just hiljuti sama, võtsin ette kõik fb ja insta “sõbrad” ning samuti leheküljed, mida laikinud olin ning tegin suurpuhastuse. Teen seda üldjuhul aastas vähemalt korra. Hoopis mõnusam tunne on :) No nagu, kui oled riidekapis suurpuhastuse teinud vms :D Ma ei ole väga aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, aga vahel ikka postitan lastega koos tehtud pilte ja mõtlen alati ka sellele, et kas ma tõesti tahan, et kõik mu “sõbrad” mu laste pilte ikka näeks… ja selle mõttega kadusid mu sõbralistust ikka väga paljud inimesed :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga