igapäev | Laps

Sõnuseletamatu kohtumine päkapikkudega

2. detsember 2016

Seoses algava päkapikuajaga meenus mulle üks juhtum oma minevikust, millele ma ilmselt kunagi vastuseid ei saa, mis toimus, kuidas see toimus ja mis see täpsemalt oli. Iga aasta detsembrikuus aga meenub see uuesti ja vallutab mu pea totaalse arusaamatuselaviiniga.

Lugu pärineb ajast, mil olin ilmselgelt ise selline päkapikukülastuste ealine, ilmselt ca 6-ne, ja taidlesime emaga köögis. Ma ei mäleta täpselt, mille üle me taidlesime, aga ilmselt olin ma väga kapriisne olnud mingi tühise asja üle, mistõttu päkapikud otsustasid tol hommikul mitte tulla. Ema aina rääkis, kuidas päkapikud ju piiluvad ja kohe kui ma halvasti käitun, võivad nad tulemata jätta. Mina aga olin kuidagi jumala kindel, et nad ei saanud kohe mitte seda konkreetset asja pealt näha ja kahtlesin hetkeks nende olemasolus üldse. Ema muidugi vandus, et on on olemas ja piiluvad akna taga…

… kui ühtäkki silmasin ma köögiaknast välja, kust paistis väga hästi naabermaja garaaž. Garaaž oli majast eraldi asetsev ja umbes 2m kõrgune ja päris lähedal meie köögiaknale. Ja ma võin siiamaani vanduda, et tol hetkel läksid mu silmad imestusest suureks, sest ma nägin KAHTE rohelisse-punasesse riietatud tegelast, koonusmütsidega, sealt naabermaja garaažikatuselt üle jooksmas ja seejärel alla hüppamas ja teadmatusse kadumas.

Mõned aastad hiljem, umbes kuskil 12-aastasena, hakkasin ma lihtsalt arvama, et ju mu ema palkas mingisugused näitlejad korraks akna alt läbi vilksama, aga veel mõni aasta hiljem ei tundunud ka see eriti loogiline seletus. Esiteks poleks ta saanud neid kuidagi ajastada tol ajal niimoodi sealt mööda jooksma, et ma peale ka satun. Pealegi polnud mu ema üldse sellist laadi, kes tunneks vajadust mind päkapikkudesse uskuma panemisega nii ekstreemseid meetodeid kasutada. Ta ütles lihtsalt, et ON olemas ja nii palju kui ma oma ema tean, siis tema sõna on alati lõplik ja tõene, mida ümber väita kuidagi ei saa. :D

Ja nii ma siis nüüd aeg-ajalt meenutangi seda juhtumit, millele mingit seletust ei ole, aga millest jookseb silme eest läbi ikka väga eluline klipp, mis kohe reaalselt aset leidiski. Nüüd olen ma mõelnud külge variandi, et ehk nägin ma sellist asja unes? A’la läksin tol õhtul magama, nägin seda köögisolemist uuesti unes ja siis sellist asja ka? Aga samas ei mäleta ma, et ma oleks seda köögisolemist kaks korda kogenud. See juhtus reaalajas ja ka päkapikud pidid seega reaalsed olema. :D

Ühesõnaga – kreeeiiisiiiii!

Rääkige, kas teie olete kunagi päkapikke näinud? ;)

24 kommentaari

  1. Triin ütleb:

    Tead, ma olen ka näinud neid. Pidasin seda ka hiljem unenäoks aga mingi hetk hakkasin mõtlema, et miks ei võiks nad olemas olla :D?

    Lugu selline: olin umbes 6-7 aastane ja tulin oma tuppa. Oli detsembrikuu ja aknast paistis paar põõsast ja ploomipuud, mis meil minu toa akna taga kasvasid. Läksin akna juurde ja … tardusin. Ma nägin teisel pool akent aknalaual paari väikest mehikest. Sellised roheliste jakkidega ja mingid naljakad mütsid. Need mehikesed nägid mind ja tardusid samamoodi. Ilmselt said nad aru, et ma NÄGIN neid. Edasi käis kõik väga kiiresti. Mehikesed hüppasid akna pealt alla ja jooksid põõsa taha. Mina jooksin ema juurde ja karjusin, et ma nägin päkapikke. Ma ei mäleta, mis ema ütles aga kui hiljem uuesti akna juurde läksin, nägin aknalaual pisikesi jälgi. Ei olnud linnu omad.
    See võis olla uni või väga hea kujutlusvõime. Või äkki olidki mingid päkapikud?

    1. Katre ütleb:

      Haha, väga vahva lugu. Mõnes mõttes on ülimalt äge, kui selline mälestus/kogemus on, aga teisalt on see nii… võimatu. Sest kui nad päriselt olemas oleksidki, siis mis nende mõte on, kui nad päriselt susse ei täida. :D

  2. maarja ütleb:

    See on lihtsalt väha kummaline. Ka mina olen täiesti kindel. et olen näinud päkapikku .Olin väike laps, vanust öelda ei oska ,usun, et koolis juba käisin. Nägin rohelistes päkapiku riietes mehikest rõdu äärel jooksmas. Huvitav on see, et mitte punane riietus, sest sedasi olime ju harjunud päkapikke joonistama .

    1. Katre ütleb:

      Mhm, ma mõtlen ka et eriti naljakas asjaolu on ka see, et nii mina, sina kui ka eelmine kommenteerija on sel “kohtumisel” näinud rohelises päkapikke, sest lapsest saati öeldakse ju meile, et päkapikud on punase-valgekirjud ainuüksi.

  3. kristi ütleb:

    Ok, olen täielik partypooper, aga arvan, et tegu on lapse elava kujutlusvõimega :) panete tähele, et te kõik olite pisikesed lapsed, kui päkapikke nägite? Mõtlesite loo välja ja kujutasite nii elavalt ette, et nüüd oleks nagu päris mälestus olemas :D sorrii!! Aga tore oleks muidugi mõelda, et sellised sellid ongi kuskil olemas :)

    1. Katre ütleb:

      Loled @ “sorrii!!”

      Ilmselt ei lugenud sa blogipostitust eriti terava silmaga, sest ilmselgelt tunnistab ka iga täie mõistuse juures olev inimene endale, et see ei saanud reaalne olla, kuid seda on samas raske kujutlusvõime viljaks pidada, kuna ma ei pidanud päkapikkudest üldse nii väga lugu ja üleüldse ei olnud suur kujutleva maailmaga mängija (nt nukud jne). Tean, et lastel on hea kujutlusvõime, aga miks oleksin ma pidanud enda jaoks nii suvalist asja ette kujutama, kui ma iial midagi muud ei kujutanud? See tekitab selle veidra tunde. Lisaks, miks ma “nägin” rohelisi, kui päkapikud mu mõistuse järgi olid üleni punases? ;) Jne.
      Aga eks inimene, kes ise pole nii what-the-fuck olukorda kogenud, ei oskagi sellele muudmoodi, kui üleolevalt naerdes, läheneda. :)

      1. kristi ütleb:

        Aa, aga ma ei üritanud üleolev olla.

        1. aaaa ütleb:

          Mis teha kui inimene asjadest valesti aru saab ja kohe ründama kukub :)

          1. Katre ütleb:

            Sorriii!!! :D

  4. Karin ütleb:

    Mälestusi võib aju ise ka endale genereerida. Nt see olukord su emaga on sul meeles ja mingil hetkel seda meenutades lisasid sinna juurde, et nägidki päriselt päkapikke (+ lisandus visuaalne ettekujutus ka asjast) ja nüüd järgmised meenutused olid kohe nende päkapikkudega koos ja ajus on see nii kinnistunud. Seetõttu sa oledki nüüd raudpolt kindel, et need olid ju päriselt päkapikud, kuigi see on su aju väljamõeldis. :)
    Inimestele saab mälestusi (eriti selliseid, mis on lapsepõlves toimunud) ka tahtlikult tekitada.
    Oleks see kustutamine ka nii lihtne onju :)

    1. Katre ütleb:

      Ei, ma pole raudpolt kindel, et need olid päkapikud. Ära pea mind 26aastaseks naiivitariks, kes päkapikkudesse, ükssarvikutesse ja härjapõlvlastesse usub (kuigi kes meist ei tahaks, eksju). Ma arvan pigem, et need olid lambised koolilapsed, kes võib-olla ringi jooksid ja pättust tegid peale mingit jõulunäidendit vms.
      Tean, et aju suudab genereerida, aga tolle juhtumi korral, ausalt ka, KEELDUN arvamast, et see mu kujutluse vili, sest suur kujutlusvõime on mul terve elu olnud, aga kummaline, et ühtegi teist seika oma elust pole ma endale iial nii “kinnistatult” ette kujutanud. :))))

  5. Triin ütleb:

    Ma lisan veel, et mina tundsin hirmu kui neid nägin. Seega ma eriti ei usu, et seda ette kujutasin. Unenägu võibolla. Aga kindlasti ärkvel olles ma mingitest mehikestest oma akna taga ei fantaseerinud. 6-aastaselt ma enam päkapikkudesse ja jõuluvanasse ei uskunud. Ma mängisin ise perele jõuluvana selles vanuses :D Seega ei tea, mis seal täpselt toimus. Ilmselt need tegelased kommi tõesti ei too ja nende eesmärki ei oska arvata. Mingi haldjarahvas:P?

    1. Katre ütleb:

      Ah, ilmselt peaksime hullarisse end kirja panema. :D

      1. zaza ütleb:

        Kus kirja saab panna, olen ka in! :)

  6. Marleen ütleb:

    Mina ka! Ainult, et ma ei julgenud vaadata ja minu päkapikk tõi ausalt sussi sisse üllatusmuna.
    Ma olen väiksest saadik kasvanud vanaema ja vanaisaga. Tol ajal ei olnud meil uusi aknaid vaid need vanad mitte lahtikäivad (Tegu oli 2. korrusega). Ma ärkasin 10-st ma vähemalt arvasin seda, mäletan kuidas vanaema ja vanaisa allkorrusel rääkisid ja askeldasid, vanaisa tegi kotlette ja vanaema tegi hommikuks pannkooke. Rohkem meil kedagi majas polnudki peale nende, sest ema elas Rootsis ja õdesid, vendasid ei olnud. Tõusin ülesse ja läksin sussi juurde MIS ON TÄIESTI TÜHI, ma pistsin käe sisse ja raputasin. Tühi mis tühi, ilmselt vanaema unustas täiesti ära selle päkapikuks olemise, vahest ta unustas ka. Minu mõte oli, et ÄKKI päkapikk veel tuleb! Ma jooksin voodisse teki alla ja piilusin, (tuult toas ei olnud) äkitselt hakkas kardin seda moodi liikuma, nagu oleks meeletu tuuletõmme tekkinud ja ma hirmsasti kartsin vaadata. Teesklesin, et magan. Tuuletõmbuse puhul ka ei jää kardin kuidagi ebatavaliselt kiiresti seisma. Mis tõttu arvasin, et jooksen nüüd sussi juurde. Ja nali naljaks.. üllatusmuna sussis. Ma jooksin alla korrusele ja vanaema oli näost punane ( sest ta unustas), vanaisa vaatas telekat juba ja sellele ei ole ühtegi õiglast seletust kuna see kõik toimus kusagil 10.00 päeval.
    Mäletan vaid kuidas ma lasteaias vandusin, et päkapikud on olemas ja minu üle hakati naerma, sest ma ajan mingit jama.
    Siiani on see meeles ja praeguseni ei oska tegelikku seletust sellele anda. Kuna ma isegi seda unes ei näinud. :)

    1. Katre ütleb:

      Hahaha, väga äge. :D

  7. Triin ütleb:

    Väga kihvt teema!

    Kui ma selline viie-kuuene olin, külastasid mindki päkapikud. Või noh.. nii ma arvasin.
    Vanemate kodus on kaunid täispuidust põrandad, mida ikka hooldati ja värki, rikkuda ei tohtinud. Oma tuba koristades (st voodialust tegin mänguasjadest tühjaks) avastasin ma sealt kaks hõbedast saapajälge. Olin selles eas, kui mu vanem vend proovis mulle sisendada, et päkapikke pole olemas ja ema on see, kes susse täidab. Eks ma mõtlesin siis, et tegelt ka päkapikud peavad olemas olema, sest mu ema ju ei rikuks ise meelega põrandaid ja ta ei läheks selle päkapikutsemisega nii kaugele!! Mul oli kogu stoori välja mõeldud, kuidas nad käisid mul külas ja see kammajjaa jäi minuga aastateks..
    ..kuni täiesti lampi sellest 13 aastat hiljem oma emale rääkides tunnistas ta, et ta tahtis mul lasta enda väljamõeldist uskuda ja ei rääkinud, kuidas see päriselt juhtus. Long story short: värskelt pestud põrandale oli külge kleepunud pooltühi see fooliumilaadne õhupall ja hiljem liikudes kohalt, jättis see oma prindi maha. Ma ei tea, kas just tallajälje, aga noh.. lapsed ja nende kujutlus. Mäletan, kuidas ma vahtisin kõhuli maas neid jälgi ja analüüsisin, et kuhu suunas see päkapikk kõndis ja miks üks oli beebisaapa- ja teine nukujalasuurune. Ülilamp, aga olin täiesti veendunud, et see pidi ju päkapikk olema! Tegelt mingi närune õhupall.. :D

  8. Ma ise pole midagi sellist kogenud, aga kui olin 2. klassi tirts, siis hommikul kooli jõudes seletas mu pinginaaber, et Tema nägi päkapikku. Ma muidugist ei uskunud Teda absoluutselt, aga Ta jäi endale kindlaks ja ütles, et isegi rääkis päkapikuga juttu ja samuti olevat olnud rohelises riietuses ja mingisugune 10 cm pikkune.

  9. Britt ütleb:

    Tõesti tore teema :) Mina olen samuti päkapikke näinud. Meil olid nimelt kodus kaks pisikest punavalget mängupäkapikku: üks suurem ja teine pisem. Elutoas olid meil suured aknad, mis avanesid agaaeda. Tagaaias oli üks suur kuusk, kus igal talvel alati tulukesed peal särasid.

    Ühel päeval, pakun, et olin kusagil 6-7, olime kogu perega toas ja mina vaatasin aknast välja. Ja äkki jooksid need samad kaks mängupäkapikku sealt kuuse alt välja. Piisavalt valge oli, et näha, et keegi neid ei liiguta, vaid seal on need päkapikud ja ei midagi muud. Kutsusin isa ka vaatama, kes samuti päkapikke nägi, aga kuidagi imestunud otseselt ei olnud.

    Ma tean küll, et mu isa oleks vabalt olnud valmis meie lapsepõlves mõnd sõpra paluma, et too tuleks ja meile sellist teatrit teeks. Aga aias ei olnud lihtsalt mitte kedagi ja need päkapikud jooksid ise. Minu lapsepõlves juhtus veel muudki maagilist, seega ei pea vajalikuks seda seletada. Oli mis oli, aga mälestus on imeline!

  10. Helina ütleb:

    Mina jällegi arvan, et vaimsel maailmal pole piire, seega vabalt võisidki need mingi teispoolsuse tegelased olla, antud juhul siis päkapikud, kes reaalselt külla tulidki.

  11. Elsa ütleb:

    Ma olen täiesti kindel, et nägin “kummituskassi” oma voodi alla minemas. Nimelt ei tohi kass meie magamistoas käia ja siis just nägin möödaminnes kassi saba voodi alla kadumas.. Kummardasin järgi, et kass välja kutsuda, aga siis selgus, et kass oli hoopis kõrvaltoas. Tegu oli eelmise aasta novembrikuuga, hingede ajaga:D teised arvavad, et see oli mingi minu aju poolt genereeritud silmapete vms.

  12. Lily ütleb:

    Mul on sarnane müstiline juhtum lapsepõlvest. Meil oli komme, et jõulude ajal (enamasti) ei käinud mitte jõuluvana, vaid üks jõuluvana käpiknukk “tõi kingitused”. See jõuluvana pandi koos jõuluehetega kuuse otsa seisma ja siis jõuluõhtul mingil ajal, kui me, lapsed, mingil põhjusel mõnes teises toas olima (ilmselt täiskasvanute divresoon), ilmusid kuuse alla kõik kingitused. Ometi mäletan üht erilist korda ja, mis kõige hullem, ka mu vend mäletab. Olime suure kambaga (pere, sugulased jne) telekatoas ja vaatasime telekat, ajasime juttu jne. Kuusk sealsamas telekast u meeter-poolteist vasakul. Ja äkki keegi hüüatab: kingid on kuuse all! Ja ongi selline mälestus nii mul kui vennal, et see käpiknukk-jõuluvana kuidagi võluväel lihtsalt manas need kingid sinna kuuse alla, sest olime kindlad, et kui keegi täiskasvanutest oleks seal toimetanud, et oleks see ju saanud meil kahe silma vahele jääda :)

  13. Meelike ütleb:

    Vanust ei mäleta, aga kord õhtul olin isa-emaga elutoas ja kardinaid ei olnud ees. Akna taga nägin kollaseid silmi, mis vilkusid nagu tuled, osad jäid pimedaks, osad edasi. Mäletan, et isa ütles, et korja oma sussid diivani alt kokku, et päkapikud näevad. Raudselt tean, et see polnud uni ja et ma nägin neid kollaseid silmi. Küll aga ei olnud need silmad kõrvuti, vaid ühtlases reas, seega see tundus imelik. Aastaid hiljem küsisin, keegi ei mäletanud, millest jutt käis. Mul 2 vanemat venda, et kas nemad tegid miskit või olid ikka päkapikud, mida ka nüüd, 37 aastaselt usun :)

  14. Kadri ütleb:

    Minu laps, nii 5-aastasena, ütles ka jõuluõhtul, kui õues olime, et jõuluvana sõitis saaniga taevas kuust mööda. Teadsin tol hetkel nii mina kui ka tema, et ta mõtles selle välja. Lihtsalt mängis või nii. Praegu on ta 8-aastane ja tema mälestustes on see nagu päriselt juhtunud asi. Ta mõtles selle välja kuid väikese lapse aju jättis selle tema mälestustesse nagu päriselt juhtunud asja. Niiet jah, lapse fantaasia teeb trikke. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga