igapäev | Laps

Laps HAKKAB ise potil käima!

9. november 2016

Küllaldaselt on juttu olnud lapse potil käima hakkamise teema puhul ka sellest, et iseenesest peaks see laps ka ilma potitreeninguta üks hetk ikkagi mähkmest loobuma ehk et potilkäimine sõltub suuresti just lapse enda valmisolekust, mitte ema rangest potitreeningust. Ma ei taha selle postitusega öelda seda, et ärge iial oma lapsi potitreenige, vaid lihtsalt tuua näiteks taaskord enda elust, kuidas kõik läheb nii nagu minema peab ja ilmselt siis, kui minema peab.

Olen varemgi ausalt tunnistanud, et ega ma väga varakult selle potitreeninguga algust teha ei tahtnud. Ilmselt SIIN postituses. Ei näinud mõtet. Ma ise ei olnud selleks eelkõige valmis, seega kuidas peaksin ma last selleks ettevõtmiseks valmistama. Ette sai see kadalipp võetud alles veidikene enne Annabeli 2-aastaseks saamist. See tähendas siis seda, et 2 nädalat lapiga lapse järel jooksmist, 2 nädalat päevad läbi aluspükste ja sukkpükste loputamist ja muud sellist. Tegin kõike kõikvõimalike soovituste kohaselt, aga siiski ma loobusin. Ma ei ole kannatlik inimene selles osas, et kui ma midagi tahan, tahan ma seda kohe ja kuna ma kohe ei saanud tulemust, lõin ma käega. Ootame siis aega, mil ta valmis on.

Uuesti proovisin ma vist 2a 4k, aga ka siis hästi ei õnnestunud ja asi jäi selliseks poolikuks ürituseks lasteaias käimise alustamise tõttu. Ma ei saanud teda ju kuidagi treenida, kui ta päev otsa kodus ei olnud. Umbes 2a 9k tuli kolmas katse, kuna suvel oli laps kodune ja oli aega sellega tegeleda. Ühtlasi sai vabade suvekuude eesmärgiks võetudki, et kui sügisel laps uuesti lasteaeda läheb, aiarühma, võiks ta nagu ikka mähkmevaba olla. Oleks viisakas ja ilus.

Ütleme nii, et ega mul see üritus sel kolmandal korral ka ei õnnestunud. Oli selline pooltoores asi ja jube vaevaline. Siis aga läks Annabel nädalaks vanaema juurde, kes võttis ülesande üle ja proovis ise lapsele asja selgeks teha. Kui ma lapse tagasi sain, kuulsin ma, et ta oli mõned päevad väga ilusti potile teinud ja olin nördinud, et minuga ta seda mängu kaasa mängida ei tahtnud ja jätkas minu silme all vanaviisi, täpselt sealt kus meil pooleli jäi. Nõnda kestis kolm päeva, kuni ühel hommikul ta ilmselt mõtles, et “Ahhh, aitab kah sellest mampsi piinamisest ja näitan talle, et ma tegelt oskan küll” ja hakkas kui võluväel minu jaoks päevapealt potil käima.

Küll aga jäi mängu veel niiöelda “tudumähe,” sest kui ma ikka paar hommikut ärkasin selle peale, et pealismadrats märg oli, siis ma mõtlesin, et tühja kah. Saavutus seegi, et päevad kenasti kuivaks sai ja mõistsin, et ilmselt ta ei kontrolli läbi une seda olukorda veel nii hästi. Ma ei saa ometi inimest kuidagi käsutada oma PÕIT tunnetama, kui ta on nii sügavas unes, et teda ei ärataks ilmselt keset klubi tantsuplatsi viibimine ka mitte. Jah, oleks võinud panna alla kile või spets katted, aga samas mis mõte sel oleks ka olnud, kui iga öö oleks loik ikka tekkinud.. mina ei näinud mõtet ja lasin sel asjal nõnda olla, nagu ta oli.

Ja nüüd ma tahtsingi selle postitusega tulla siia niiöelda ENNE ÕHTUT HÕISKAMA, et jess, mu laps on nüüd täielikult mähkmevaba! Juba freaking NELJANDAT ÖÖD! Ja noh, öeldes, et tegu on alles neljanda mähkmevaba ja õnnetusevaba ööga, saate ju aru, miks on tegu enne õhtut hõiskamisega. Mu õnn võib väga suure tõenäosusega just tänasel tulevasel ööl oma lõppu näha. Aga loodan siiski oma lapse tublidusele ja et seda ei juhtu. ;D

Igatahes juhtus asi jälle kuidagi pooljuhuslikult ja pooleldi kindlasti tänu lapse piisavale eneseteadlikkusele ja kõne mõistmisele. Nimelt olime me laupäeval taaskord vanaemal külas ja kuna me ei plaaninud ööseks jääda, ei võtnud ma ka seda nn tudumähkut (jeez, kui kanaemalik sõna :D) kaasa. Kui me aga kell 9 õhtul kodu poole tahtsime minema hakata, tuli välja, et auto oli selle poole päevaga vanaema juures täiesti JÄÄSSE tõmmanud. Ainult juhiuks tuli lahti ja kõik ülejäänud uksed olid jääs. Klaasid olid seestpooltki jääs ja kuigi oleks saanud küll ka juhipoolt meid mõlemat ju sisse pressida, ei näinud me mõtet hakata kottpimedas ja metsa vahel selle asjaga jändama. Parem lihtsalt juba ööseks jääda ja hommikul valges asjaga tegeleda.

Juhtum aga tähendas seda, et Annabel pidi magama “kindlustuseta.” Seepeale teatasin ma Annabelile: “Tead, mis… nüüd juhtus selline lugu, et mul ei ole tudumähkut kaasas, et sulle jalga panna. Me ju pidime tegelikult koju minema, aga kahjuks autoga ei saa sõita ja kell on juba palju ka. Jääme täna siia ööseks. Ja sina pead aluspükstega magama… ja kui pissihäda tuleb, siis pead üles ärkama ja emme ka üles äratama.. või siis tee lihtsalt ise häda ära. Panen poti voodi juurde.” Annabel kuulas mõtlikult umbes sekundi ja lippas siis edasi, justkui poleks eriti “kottind.”

Öösel aga hakkas Annabel mingi aeg nihelema ja äratas mind üles. Küsisin “Kas sa pissile tahad?” ja Annabel sosistas vastu “Jaa, pissile.” Aitasin ta kenasti potile ja kõik hästi. Samamoodi juhtus ka varahommikul. Ja voodi jäi täiesti kuivaks, kuigi vanaema pani meile lina alla ülisuure lahtilõigatud prügikoti, mis terve öö iga nihelemise peale mu külje all hirmsasti krabises. :D

Kui me pühapäeva õhtul kodus magama hakkasime suunduma, mõtlesin ma kaval olla ja peitsin alles olevat 3 mähet ära, et Annabel neid tavapärasel kohal ei silmaks. Nii igaks juhuks. Siiski aga küsisin ma Annabelilt: “Kas tahad tudumähkut ka?” ja Annabel vastas “Ei taha tudumähkut. Mina magan aluspükstega.” Mis peale ma vastasin: “Oii, kas tõesti? Nii tubli. Annabel hakkab suureks tüdrukuks saama!” ja järjekordne öö möödus korralikult. Sellest järgmine öö ühe öise ärkamisega ja potilkäimisega ehk siis põietunnetus ilmselt töötab kenasti.

Seega saan ma öelda, et laps leidis selleks asjaks vist siiski ise oma õige momendi ja aja, millal tunneb, et on valmis ja tahab asju next-levelile viia. Ilma minu mõjutuse ja suunamiseta. Olgu öeldud, et tegu on VÄGA iseteadliku tütarlapsega, kellele sõnakuulamine just meelepärane pole. ;) Tahab ikka ise otsustada, siis kui tema tahab ja on kohti, kus ei ole ju nii oluline minu pealepressimine ja see väike “asi” oli minu silmis just üks neist, mida ma ei pidanud vajalikuks sundida.

Küll aga kordan lõpetuseks üle, et postituse mõte ei ole õhutada “laisaks emaks olemist” ja mitte iial potitreeningu ettevõtmist. Muidugi võtke! Ma imetlen iga ema ja last, kes on suutnud selle asja seljatada varakult, olgu see siis ema järjekindlus või tegelikult lihtsalt joppamine, sest laps oli sellele õpetusele vastuvõtlik (seega ka järelikult valmis selleks sammuks).

Tahan postitusega hoopis rahustada neid, kes on üritanud mitmeid kordi seda teekonda ette võtta ja teinud selle nimel igasuguseid vigureid. Taielnud pikalt ja maadelnud hoolega ja tulemust ei miskit. Ikka on piss püksis ja loik diivanil. Tekib ahastus! Ja ilmselt võib tekkida ka stress. Hirm, et see “tubli ema diplom #1 – potilkäiv laps” ei saabugi kunagi koduriiulile. Aga ei.. tuleb-tuleb. Kellel tuleb varem ja kellel hiljem. Ega ükski täie tervise juures eneseteadlik laps siiski mähkmetes esimesse klassi ei lähe. Lihtsalt unustage stressamine asja üle, mis ei õnnestu teie ponnistustest hoolimata ja ühel hetkel näete imelist maailmaimet. :)

6 kommentaari

  1. ann ütleb:

    Mitu nädalat käis laps toas palja pepuga ringi, natuke kurjustasime kui pissiloik põrandale tuli, selgitasime KOOGUUAEG, et piss käib poti sisse, käisime kõik koos pissil, esimeste juhuslike õnnestumise korral hüppasime kõik koos ja lennutasime last rõõmust lakke, et ta aru saaks, et pissimine tekitab positiivseid tundeid ning kõige selle peale tegi laps 1 a ja 10 kuuselt kõik hädad poti sisse. Juhus, “ise hakkas käima”, vaevalt.

    1. Katre ütleb:

      Mis sa ütled siis juhuste kohta, kus vanemad talitavad samamoodi a’la 3 kuud ja laps lihtsalt ei hakka käima? Et “ju siis teete midagi valesti?” või “issand kui saamatud?” Selles mõttes sa ei lugenud vist postituse pointi. Point being oli, et kui laps ikka ei hakka mingi väega ja üritusega, siis tasuks oodata ikkagi seda “isehakkamist.”
      Sinule aga teen pai, sest oii sa oled nii tubli ja hea ema, et sinu oma ikka sinu ponnistuste peale tegema hakkas ja kogu vaev kuulub kogu täiega sulle. :D

  2. Zz ütleb:

    Väga armas pilt ja tubli tirts! =D

  3. E ütleb:

    Julgustav/lohutav on lugeda selliseid postitusi. Olen ka seda meelt, et laps peab ise valmis olema ning enne ei õnnestugi, kui “krõks” ära käib. Mis muidugi ei tähenda, et potitreenimisega ei peaks juba enne seda tegelema, nii nagu Sa ka ise välja tõid.

    Kui lapsel oli 1a 6 k kontroll, siis pereõde ja -arst juba pööritasid silmi, et kuidas pole veel mähkmevaba. Ma ei julge 2a kontrolli minnagi :) jumal teab, mida siis öeldakse. Vaadates praegusi edusamme, siis vaevalt ta selleks ajaks juba mähkmevaba on.

  4. Mira ütleb:

    Tublid. Minu suurem laps hakkas ka ise üsna päeva pealt potil käima natukene enne 3a saamist ja oli üsna kohe ka öösel kuiv. Õnnetusi on poole aasta jooksul ehk kahel korral ainult juhtunud. Olin tubli emme ja proovisin samuti mitu korda ennem last potitreenida aga igakord lõppes see suure kisa ja käraga. Mina olin närvis, laps oli närvis. Tänu sellele, et lasi ilma mähuta koguaeg igale poole täis oli ka tihti nohune. Siis lõpetasin pulli ära ja ootasin kuni laps valmis oli ja näe polnudki vaja teab mis kaua oodata. Tean tuttavaid kes on tõesti üle aasta last pidevalt potitreeninud ja laps siiani laseb iga jumala päev täis. Kahju vaadata aga ise teavad. Juu ma olen laisk ja mugav emme paljude silmis aga lahjuks polnud laps enne valmis nagu paljude muude asjadega. Lapsed on erinevad. Väiksem laps 1a6k ja saame päris tihti pissi potti. Ehk ma nüüd tublim või ehk laps on ise valmis ja tunneb asja vastu huvi. Vihale ajavad need emmed, kes kiidavad end maani ja taevani kui tublid nad on, samas paljudel juhtudel on tegelikult laps valmis ja tubli. Siis need samad emmed teevad teisi emmesi maha, et issand kuidas see võimalik on et a la su pea 2,6a mähkmetes on, et a la sinu tegemata töö, õeh….

  5. K. ütleb:

    Mul pigem veidi vastupidi. Laps praegu veidi üle 2 a, mähkmed olid kuivad öösiti vabalt mingi pool aastat enne potitreeningut, aga no praegu nii täis kui täis. Mingit ise potile minemist küll pole, iga küsimise peale kisab EI, pmst ikka surun teda sinna. Lasteaias tundub, et on ilusti, mõnel päeval ikka saan märgi pükse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga