igapäev

Life update!?

12. oktoober 2016

Ega’s ei oskagi kuskilt alustada, kui jälle ei ole pikalt kirjutanud. Vahel mõtlen, et elu on kuidagi nii üksluine, et ei teki ju olukordi, millest pajatada, aga veelgi sügavama juurdlemise tulemusena olen jõudnud siiski selleni, et ilmselt on mul seljas laiutanud lihtsalt suur ja paks ja raske stress. Pisikesi ja märkimisväärseid olukordi juhtub tegelikult kohe kindlasti, aga muremõtete keskel ei suuda neid lihtsalt justkui tähele panna või noh.. märkimisväärseks pidada, nagu öeldud.

Igatahes, tobe asi see stress. Kui ma muidu eriti peavalude küüsis ei vaevle, siis mingi vahe valutas mul pea näiteks absoluutselt iga jumala päev… ja öö. Kui ma mõnikord mõne tunni siiski olen nõus valu kannatama ja tahan vältida valuvaigisti võtmist, veendudes et see läheb nagunii mööda, siis tollel perioodil selline käitumine kohe mitte ei aidanud. Tabletti võtmata kestis valu lihtsalt 24tundi ööpäevas, isegi vaikselt voodis lamades. Uh, see oli kohutav.

Ühesõnaga pean ütlema, et täiesti haigelt stressirohke aasta on olnud. On olnud muidugi paremaid hetki ja perioode ka, aga sellist mureteadmatust tuleviku osas on ka ikka liiga palju saanud.

Eks seda stressi valmistas kõigepealt lahkuminek ja kolimine (stressiallikas #1). Siis mõte sellest, mida edasi teha(#2). Mäletan, et detsembris-jaanuaris otsisin tööd Tallinnasse(#3) ja oli plaan seal jalad alla saada. Siis aga tekkis mure lasteaiaga harjutamise osas (#4). Siis sai hoopis võetud vastu otsus Viljandisse jääda ja sellega tegeleda. Siis oleks jälle mingit tööd tahtnud (#5), sest pidevalt oli üks suurimaid stressiallikaid siiski ka puuduv sissetulek (#6). Asi, millest me kuu aega suutsime ära elada, oli elatis ja tänu sellele, et sain vanemate juures elada, aga raske oli selle summa eest lapsele midagi muud lubada. Endale millegi lubamisest rääkimata (#7).

No ja siis oli kindlasti veel palju mini-stressiallikaid nagu Annu haigused või tülid isaga ja igasugust muud pudi-padi. Tülid ja lahkuminek uue peikaga (MAX STRESSIALLIKAS) ja siis hakkas pihta see suvelõpu stress, et sättida end valmis Tartusse kolimiseks. Jälle vaja leida lasteaiakoht (#8), arvestada asjaoluga et kui lasteaiakoht ei ole elamiskohale ligidal, kuidas sinna saada (#9), lapata iga päev erinevaid tööpakkumisi, et leida endale töökoht (#10). Arvestada asjaoluga, et ega see lapsehoolduspuhkuselt tööle naasmine nii kerge olegi ja võimalik, et tööd ei leia kiirelt ja nii pea (#11). Enne Tartusse kolimist meile auto muretseda (#12) ja seda võimalikult soodsa raha eest (#13). Siis jälle vaadata, et pärast arvete maksmist on pangakontol selline tühjus, et vaevu kannatab saiapätsi osta (#14), rääkimata sellest, et laps hakkab vanadest riietest välja kasvama ja oleks uusi vaja (#15) ja auto tagaratastes miski asi kummaliselt kolises ja god-knows kui palju seegi maksma võib minna (#16).

Asjad lihtsalt kuhjusid, mis mind enda alla matsid ja kuigi ma olin alati sügaval sisimas positiivselt meelestatud selle osas, et tegelikult ei ole nii hullu midagi, siis noh, lihtsalt väsitav oli pidev skeemitamine, mõtlemine, omadega väljatulemine, arvestamine jne. Tahaks ju elada lihtsalt nii, et saab kulgeda, poes küll mitte priisata, aga vähemasti teada, et kõike mida korvi vaja tõsta, saab vabalt lubada jms. Tugigrupp nii minu kui K vanemate ja mu sõprade näol oli mulle väga abiks ja teadsin, et kui ikka väga pekkis värk on, saan alati kelleltki abi ja toetust küsida, aga kuna mulle ei meeldi rahalist abi küsida, tahtsin ma ikka viimseni ise oma asjad aetud saada. Ja suhteliselt ikka sain kah!

AAAAAAAAAAAAAAAAGAAA, kuigi pisikesi stressiallikaid on veel ühe käe sõrmede jagu ja tundub, et natukene tuleb neid veel välja kannatada, siis enamik neist on mind tänaseks päevaks loodetavasti igaveseks rahule jätnud.

Auto saime endale! Sõidab siiani täitsa kenasti ja loodetavasti sõidab veel kaua kenasti. Ainult, et esimesel võimalusel tahaks talle ikka mõne remonditöö lubada ja talverehve ja uusi piduritrumleid tahaks ta kah saada.

Lasteaiaga on kenasti. Koht on olemas. Asukoht on ka väga okei. Eks neid vastumeelseid lasteaiahommikuid aeg-ajalt ikka esineb, aga juba aeda jõudes on ta seal vast ikka hea tujuga.

Siis jäi veel see üks suurimaid muresid – raha. Kust saada raha, et saaks lubada peale minimaalse toidukoguse ka asju, mida oleks tegelikult veel vaja või mida tahaks endale lubada, aga mis lihtsalt rahapuuduse tõttu tundmatusse tulevikku said lükatud.

Aga.. paistab, et taevased väed halastasid mu peale ja ilmselt sai mu kannatuste mõõt lõpuks täis või aeg täis teenitud. Mul ei ole küll õrna aimugi, millega ma kogu selle niiii pika ja vaevleva teekonna ära teenisin, aga tahaks loota, et elu jooksul rohkem selliseid asju kogema ei pea. Vähemalt mitte vaevlemist raha küüsis, sest see on ausalt nii kohutav. Mitte, et ma oleks laristaja või hullult materjaalne inimene, aga kui ma ütlen teile, et ma olen viimased 9 kuud ära elanud 200 euroga kuus, millest tuleb maksta nipet-näpet arved, toituda ja paar muud lisakulutust, siis tegelikult olen ma isegi hästi hakkama saanud, ma arvan. Vähemalt kui ma kuulen, kuidas sõbranna räägib, et neil on puhtalt toidupoe kulutusi ühes kuus 700 euro eest. :D

Igatahes, kuhu ma tahtsin jõuda… ma sain töökoha endale! Ja ma olen niiiiiii ääretult tänulik sellele ettevõttele selle eest! Töövestlus oli väga pikk, ligi tunni jagu, ja ma mäletan, et mul hakkas poole vestluse pealt pea taaskord valutama oma stressikannatuste küüsis olles. Hiljem juurdlesin, et ilmselt vastasin paarile küsimusele tobedalt ja ei jäänud suuremalt lootma tööle saamisele.

Seda muidugi osalt ka sellepärast, et mõnes kohas, kus ma vestlusel käisin, tundsin ma pärast vestlust, et ooo mul läks ju küll ülihästi ja ootasin täiega positiivseid vastuseid, aga pidevalt oli mingi ving ja viu ja lootusrikkad ootused said purustatud eitava e-mailiga. Seega viimasel töövestlusel käies ma enam lootusi hellitama ei julgenud hakata.

AGA MA MEELDISIN NEILE ja nad tahtsid mind! Ma sain juba järgmisel päeval nii positiivse kõne neilt ja pärast teistkordset kohtumist ei suutnud ma lihtsalt ära imestada, mis toimub. Uskumatu tundus. Mind ja tahetakse tööle? Mul ju ei ole mingit imeharidust, imetöökogemust ja pealegi olen väikese lapsega, kes ilmselt võib miljard korda haigestuda (ptüi-ptüi-ptüi muidugi). Ja ma tundusin sümpaatne ja meeldiv? Mina? Lihtsalt see uudis oli nii uskuumatuu, et ma siiani ei suuda uskuda. Aga see on nii armas ja tore ja ma olen nii rõõmus ja tänulik ja õnnelik ja ma loodan, et katseajal nüüd kõik sama sujuvalt edasi laabub. :)

Igatahes, halleluuja. Tere, tulevased ilusad ajad ja stabiilne eluke. Ootan sind! :)

26 kommentaari

  1. Eela ütleb:

    Niiiii kurb algus aga Niiiii tore lõpp su jutul ☺ Üle pika aja hea jälle lugeda, kuidas teil läheb ☺ Hoian pöidlaid Teile☺ küll pikapeale kõik paika jookseb. Edu ???

  2. kats ütleb:

    Soovime edu uuel töökohal ja stabiilset elu :) Väga tublid olete !!! ???

  3. k ütleb:

    Nii tore, loodan, et töökohal läheb hästi ja muidu elus ka :)

  4. Piret Lepik ütleb:

    Jaaa, alguses oli nii kurb lugeda, et kui hakkab midagi ikka pekki minema, siis läheb ka kõik sellele järgnev.
    Aga mul on nii hea meel, et vähemalt mitmed neist muredest on lahenenud ja eriti hea meel on mul selle üle, et tööle said.
    Sa oled ikka väga imetlusväärne inimene, et kõigest hoolimata pole alla andnud.
    Usun, et nüüd saab minna kõik vaid ülesmäge! :)

  5. Nell ütleb:

    Mina võtan seda nii, et kui on jama periood siis see on ettevalmistus millekski paremaks. Peale kodus olemist oskad hinnata tööl käimist, peale sentide lugemist oskad teenitud rahast suuremat rõõmu tunda.
    Ootan uut postitust sinu toimetustest tööpostil ning töötava ema argipäevast.

  6. Karin ütleb:

    Edu uuel töökohal! Oled kõik hea ära teeninud! ;)

  7. Liis ütleb:

    Palju õnne ja kordaminekuid!

  8. Maarja ütleb:

    Sa oskad imehästi blogida. Tee seda tihemini! Leia koostööpartnereid ja lahenda selliselt osa materiaalseid muresid. Kui kogu see stress sind ei murdnud, siis järelikult oled üks ülisitke noor ema. Samas vaimus edasi!

    1. Jepp ütleb:

      Jep, nõustun. Sa kirjutad võrreldes paljude teiste tuntud blogijatega ikka palju paremini. Soovitan ka rohkem sellesse panustada ja võimalusi ära kasutada :) See arvutimängude teema on näiteks väga suur boonus ja hea nišš.

      1. Katre ütleb:

        Jees! Aitäh!
        Arvutimängudest on mul nii mõnigi veel kõrvale pandud, millest tahaks kirjutada ja mida teile tutvustada. Tore, et oodatakse. :D

    2. Katre ütleb:

      Ega see ka päris nii lihtne asi ei ole. Ei taha nagu lugejaid reklaamide või reklaampostitustega päris üle ka valada ja külastatavuse suurendamine/taastamine võtab tegelikult ikka väga pika aja ja pühendumuse. Aga aitäh! :)

      1. S ütleb:

        Katre, lugejate “taastamiseks” on vaja ainult yht asja Sinu poolt – tihedamaid postitusi. Kôik muu on Sul olemas, oskus huvitavalt kirjutada ja lugejat köita, teemad, mis inimesi huvitavad ja millest kirjutada. Mis puutub reklaamidesse, siis absoluutselt kôik lugejad saavad aru, et blogija (eriti, kui ta kirjutab tihti) on selle reklaamiraha ära teeninud. Et saada häid lepinguid, on vaja ilmselt näidata paremat külastatavust = jälle ringiga algusesse tagasi, on vaja tihti kirjutada. Mis Sa arvad, miks Mallukas näiteks on nii populaarne / nii hästi teenib reklaamidelt? Sest ta kirjutab praktiliselt IGA PÄEV, mônikord mitu posti pâevas. Muud kôrgemat matemaatikat seal polegi. Nii et paar reklaami lk-l ei tapa küll kedagi. Ja saladuskatte all ütlen, et ma klikin ainult 3 blogija (Sina k.a.) reklaame, sest ma TAHAN, et teile sealt mingi kopikas kukuks:) olen jah selline kuri elukas:)
        PS ônnitlused töö leidmise puhul ja hoiame pöidlaid!!

        1. Katre ütleb:

          Heh, nii armas oled!
          Eks ma seda blogiärindust tean jah, et käib ja ega ma ei arvagi, et ma nüüd enda “nagu kuuvarjutus” tihedusega postitustega midagi teenima peaksin. Mingi aeg oli see tore, et hobi pealt tasuta asju ja veidi raha sai, aga enam ei ole see mu jaoks prioriteet olnud. Tähtsam on mu jaoks kirjutada siiski siis, kui ise tahan, mitte vägisi sellepärast, et külastatavust hoida. :)

  9. Kadi ütleb:

    Sa oled väga tubli!!! Pusisid ise ja said hakkama! Ma küll pole nii täbaras olukorras olnud (õnneks), aga siiski, on ka tulnud ette olukordi, kus enne kuu lõppu on natukene vähe raha käes, aga saab hakkama. Ja samas ei taha kelleltki raha laenuks küsida. Lihtsalt olen harjunud üksi hakkama saama.
    Ja tihtipeale ongi nii, et kui mingi aeg läheb ikka väga pikalt väga kehvasti, siis mingi hetk, kui enam üldse ei looda millelegi heale, siis järsku juhtub ootamatult midagi head. Kas see pole mitte see hea lause, et tunneli lõpus paistab ikka valgus? :D Või midagi säärast.
    No jah, mis ei tapa teeb ometigi tugevamaks või siis annab hulgaliselt kogemusi juurde.

    1. Katre ütleb:

      Just, ikka saab hakkama, kuigi vahel on tunne, et no enam kuidagi ei jaksa. Aga kuidagi ju peab saama. Nii lootusetu ei saa see eluke ka ometi olla – sellega ma ei lepi! :D Pealegi, avastasin seda, et inimene on tegelikult väga leidlik, kui häda käes. Ükskõik, mis asjus. :)

  10. Krissukas ütleb:

    Mulle jäi natuke arusaamatuks see hetk, et sa ju kolisid Tartusse koos oma uue nö kutiga? Või ei? Vb olen ma vahepeal miskit mööda lugenud. :)
    Aga tean, mida sa tunned . Jäin paar kuud tagasi üksikemaks ja olen nüüd 7kuuse lapsega kahekesi. Ka raske on. Aga püüan hakkama saada. Seega usun, et saan öelda, et tean mida aäsa tunned üksikemana.
    Pikad paid teile sinna! :)

    1. Katre ütleb:

      Ei tea, et oleks midagi sellist maininud, et nii arvata saaksid. :D Kolisin Tartusse siiski K ema korterisse, peiks lihtsalt elas juba Tartus.

  11. Andra ütleb:

    Jes! Pitsu ja patsu, ma just mõlgutasin mõtteid, et huvitav, kuidas teil läheb ja näed – oligi kohe postitus olemas :)
    Hoian pöidlaid pihus, et teil kõik ikka hästi läheks. Sa oled üks supermama, pean ütlema!

  12. kristi ütleb:

    Edu uuel töökohal! :)

  13. Anna ütleb:

    Sa tundud väga armas ja siiras naine :)
    Kas räägid/oled rääkinud (pole küll näinud) oma lahkuminekust ka? Vabandust kui liigselt surgin.

    1. Katre ütleb:

      Ma ei tea, kas olen? See üsta selline määrdunud teema ma arvan, et avalikult vist ei taha seda pesu pesta. Halba oli rohkem kui head. Kui hea on ülekaalus, siis vist inimesed naljalt lahku ei lähe. :D

  14. Karol. ütleb:

    Aeg-ajalt ikka kiikan siia, kuidas teil Tartus läheb:) Ja super hea meel, et said töökoha, kas asukoht kodu lähedal? Kas tööajad sobivad ilusti lasteaiaga? Sry, et uurin, lihtsalt tartlasena ja Su blogi pikaajalise jälgijana on huvitav:) Lisaks elate vist majas, kus mul on korter;)
    Laste haigustega on nii, et esimesel aastal kipuvad nad nohused/köhased olema, aga iga aastaga läheb vähemaks, mul kuuene, lasteaia viimases rühmas ja juba täitsa vaba nohudest ja köhadest (ptüi, ptüi, ptüi).
    Elu on näidanud, et nooremana on need katsumused ikka jube rasked, aga mida edasi, seda paremaid otsuseid elukogemusest hakkad tegema ja tavaliselt on nii, et kui üks uks sulgub, siis kohe varsti tuleb uus , mul on alati ka parem võimalus tulnud.
    Äkki oled migreenik? See on noorte naiste haigus, kindlasti omakorda annab tuld peavaludele stress, sellega on nii, et pole põtet piinelda, Ibumetin 400 sisse, ilma migreen mööda ei lähe, olen käinud uuringutel, soovitan Sul ka TÜ Kliinikumi aja panna, seal jube pikad järjekorrad…olen 36 eluaastast viimased 20 sellega hädas olnud, ainult raseduse ajal oli ok, vahel ei suuda hommikuti peadki padjalt tõsta.

    Igatahes – olge tublid!

    1. Katre ütleb:

      Ma ei tahaks arvata, et migreen, sest niisama see pea ei valuta. Pigem hakkab ikka pika mõttetöö ja mure tulemusena valutama. Kui olukord stabiilne on, siis nagu on olemine hea ja lambist valu ei kimbuta. :)
      Lasteaed ja töökoht on kõik teineteisest väga tsillil kaugusel. Kodust lasteaeda 2,5km ja lasteaiast tööle ka 2,5km umbes. :D Ja lasteaed jääb täpselt tööle minnes tee peale, seega sujuv vahepeatus. :D Ja tööajad sobivad hetkel jah.
      Ainuke nukker asi on, et seal lasteaias, kus Ann käib, lähevad enamik vanemaid lastele ca 16-17 vahel järele, mina aga jõuan umbes 17.30 talle järele ja seega on ta üks viimaste seast alati. Siis on tiba nukker küll ja kahju temast, sest kasvatajad on rääkinud, et nii kui esimesed vanemad laekuma hakkavad, siis ta hakkab ka iga inimese saabudes mind ootama. Kuna ta aega ju ka ei tunne, siis noh.. päris piinarikas võib olla aina oodata ja oodata ja loota et äki NÜÜD mu ema tuli, aga hoopis kellegi teise ema ja nii edasi. :D Oma rühmast on ta vist pea alati kõige viimane, kes koju saab ja ta on ühtlasi ka rühma noorim, seega see värk on vähe nukker jah, et ta peab seal õhtuti üksi ootama. :(
      Aga saab hakkama. :)

  15. Karol. ütleb:

    Lohutan Sind sellega, et vähemalt ei ole ta kindlasti hommikul lasteaias esimene, nii kella 7 ajal hommikul. Pole hullu, varsti hakkab arusaama, et emme peab tööl käima ja õpeta mingi aeg talle kella seieritel pool kuus ära, siis teab kellale vaadates, kuna tuled:) Kevadeti mõned kasvatajad veel sellised, et rühm juba lukku pandud viie ajal ja ootab siis täisvarustuses oma kompsudega ja viimase lapsega enamvähem värava juures, ajuvaba…lähen ise kella 16 ajal järgi, aga siis kisa, et miks ma nii vara tulin, et neil just mäng pooleli, peale lõunat selline mõnus vabaaja ja mängimise aeg, nad ju hommikust saadik muidu rakkes.
    Pai Teile!

    1. Katre ütleb:

      Hommikuti jõuame 8.30 aeda jah. Hetkel paistab, et saab aru küll, kus ma käin. :D Vähemasti nende küsimustega oli ta nõus aeda vähe meelsamini minema, kui hommikul torises. :D
      Küsisin:
      “Kuhu Annabel homme läheb?” -“Lasteaeda!”
      “Kuhu emme homme läheb?” -“Tööle!”
      “Mis emme tööl teeb?” -“Raha!”
      “Mis me rahaga teha saame?” -“Poest asju osta!” :D

    2. Katre ütleb:

      Aga selline lasteaed, kus laps kompsudega ootama jäetakse, on küll väga tobe. Ma vahetaks ilmselt lasteaeda. Ma praegugi jälgin väga pingsalt lasteaia tööd ja kasvatajaid ja kuidas laps nende ümber käitub. Nii kui miskit tundub paigast ära, siis ilmselt teeksin avalduse ka kodule lähemale lasteaeda. Seni kuni seal aga okei, ei näe nagu põhjust, sest käia pole seal kaugemal raske, vaid mõneti just mõnusam variant. Eks näis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga