igapäev | Laps

2 päeva uues lasteaias

2. september 2016

Ma siin millalgi nüüd kirjutasin uuest lasteaiast veidike informatsiooni (link), aga nüüd kui reaalne kogemus käes, tuleks seda informatsiooni natukene üle käia. Vähemasti selles osas, et tegu pole, nii nagu ma õppekavast lugesin, kahes vanusegrupis rühmadega ehk siis 3-4 ja 5-7, vaid ikkagi on megasegavanuses rühmad.

Uuh, täiesti uskumatu.. Annabel on alles KAHE aastane (ma ei tea, miks ma vahel mõtlen, et ta nagu kuidagi vanem peaks olema :D) ja igatahes on ta oma praeguses rühmas KÕIGE NOOREM. Teised on siis juba näiteks 3-aastaseks saanud ja kõige vanem laps rühmas on juba 7-aastane. Seega ikkagi väga sigri-migri.

Samas, see süsteem pidi neil nüüd uudne olema miskipärast, vähemalt eile, 1.septembril, mil õppeaasta ka lasteaias ametlikult alguse saab, olid rühmakasvatajad natukene pead laiali, sest nende jaoks oli uudne selline rühma koosseis ja täpselt ei tea veel, kuidas tegevuskava looma hakatakse. Elame-näeme seega!

Mis puutub Annabeli, siis rääkisin ma talle juba päevi enne esimest lasteaiapäeva, et “Varsti lähed lasteaeda,” “kahe päeva pärast lähed lasteaeda mängima,” “HOMME lähed lasteaeda mängima, kui hommikul ärkad.” Selliselt iga päev mainisin lasteaeda, kuidas seal on tore ja saab mängida uute mänguasjadega ja teiste lastega koos olla jne, seega paistis, et ta ootas seda imelist sündmust, millest ma aina patran, päris entusiastlikult. Kõlas ju hästi, mis? Igatahes kui ma talt küsisin: “Kuhu sa homme lähed?,” kiljatas ta kohe rõõmuga: “LASTEAEDA!” ja itsitas omaette. :D

Nõnda läkski esimene päev suure traagikata. Nii kui jalanõud vahetatud ja jope seljast, astus Annabel kohe julgelt rühmauksest sisse ja asus nukumaja juurde uudistama. Väga julgelt, aga natukene ettevaatlik olles ka muidugi. Mõnda aega olin ma temaga kaasas, et vaadata kuidas ta on ja kui paistis, et ta on tegelikult täitsa tubli ja saab kenasti hakkama, mõtlesin ma, et jätan ta veidikeseks üksi ja lähen lõunast uuesti järgi. Natukene mõru nägu oli peas, kui ma ütlesin, et ma lähen ära, aga nutma ta ei hakanud, oli tubli!

Lõunast, kui ma talle järgi läksin, oli ta omadega juba täitsa läbi, sest eks see vara ärkamine ikka annab tunda (muidu me oleme veidi pikema unega ikka). Olevat juba lõunasöögilauas peaaegu magama kukkunud. :D Igatahes oli ta mind nähes rõõmus, aga samas ütles ka, et “Ei taha koju minna.” Mõne minuti pärast oli ta siiski õnneks nõus minuga koju tudule tulema, kui ma lubasin, et jumala eest, kallis laps, me ausalt ka tuleme homme tagasi. :D

Tänane ehk siis teine lasteaiapäev möödus samuti kenasti. Hommikul lippas Annabel kenasti rühmauksest sisse, natukene arglikul sammul, aga samas minust suurt hoolimata. Seetõttu ei jäänud ma täna kauemaks passima ja ütlesin talle ca 3 minutit hiljem, et mina lähen nüüd ära ja “tsau.” Lehvitas ja ütles mulle otsa vaatamata “tsau” (see ta mingi thing, et kui ta millegagi juba ametis, siis ta tsautamiseks personaalselt inimesele otsa ei vaata ja käega kuskile selja taha näiteks lehvitab :D) ja asus raamatut vaatama. Seega jäi ta väga meelsasti sinna.

Kui ma täna lõuna ajal järele läksin, siis sättisid teised lapsed juba magama (peale Annabeli vist oli ainult kolm last muide, eile ainult 2). Annabel jällegi korraks rõõmustas, et “emme tuliiii,” aga mind reaalselt silmates hakkas hoopis nutma, et aga tema ju ei taha veel koju minna, et tema tahab sinna (suunates magamistoale) minna. Pakkusin talle siis, et no kui sa tõesti ei taha veel koju tulla, võid sa ju ka lasteaias magada ja siis tulen ma lihtsalt õhtul sulle järgi.. et kuidas soovid? Pomises siis mõnda aega omaette, jälitas ühte endapikkust tüdrukut (oletatavasti siis keegi 3-aastane oli) ja oli nõutu, mida teha. Lõpuks ütles ta siiski “lähme koju.” :D

Selle teise tüdrukuga seoses oli veel selline keiss, et ma nägin kohe, kuidas Annabel tal nii rõõmsalt järel lippab ja temast täiesti vaimustuses on. Umbes, et jess, keegi minusarnane! Paraku aga ütlesid kasvatajad, et too teine laps on just selline, kes tahab omaette tegeleda ja mängib rohkem omaette, seega Annabel põhimõtteliselt aina terroriseeris teda, üritades temaga sotsialiseeruda ja käis tal aina järel. :D

Mu jaoks on lihtsalt müstiliselt armas see, kuidas Annabel on nii sotsialiseeruv inimene. Alati naeratab ja alati tahaks kellegagi koos mütata (temavanuste kohta peetakse ju justkui normiks, et tegelevad pigem üksi). Kohati on see muidugi hirmutav ka, sest ta on laps, keda ma ei julgeks hetkekski silmast lasta, sest ta võib lihtsalt igaühega kaasa minna, kes teda kutsub. Absoluutselt võõrast inimest kartmata.

Näiteks kui mulle üleeile telekas toodi, täiesti võõra onu poolt nii minu kui Annabeli jaoks, hakkas Annabel lihtsalt täiega nutma, kui see mees ära hakkas minema. Sest ega ta ju ometi meile külla tulnud, tõi lihtsalt teleka. Mees oli aga armas ja pöördus Annabeli poole väga lohutavalt, et “Sul ju tuleb tuduaeg, mine koos emmega tuttu. Onu läheb ka tuttu,” või midagi sellist ja nagu whaaat, Annabel jooksis talle sülle ja kallistas teda ja siis jäi sinna tema juurde passima. TÄIESTI VÕÕRA INIMESE JUURDE!

Et jah.. mõneti on tore, et ta inimesi kiirelt omaks võtab, aga mõneti on see tegelikult ju üsna hirmus nähe, nii et kindlasti tuleb seetõttu tal kuskil avalikes kohtades pilk kindlalt peal hoida. Ta on justkui pisike naiivitar, kelle jaoks kogu maailm on totaalselt roosa ja hea ja armastust täis. Mis on muidugi tore, sest ta ümber on olnud õnneks ainult headust pakkuvad inimesed, aga ma ei teagi, kuidas talle selgeks teha, et kallis laps… sa oled liiga hea ja armas… :D

5 kommentaari

  1. Nell ütleb:

    Väidetavalt on segarühmas lapsele arendavamad kui samavanuste lapse rühmad. Eriti just väiksemate puhul. Väikesed õpivad suuremate pealt kuidas erinevaid asju teha. Õpetajate tugi on neil ju ikka, suuremad vajavad vähem otsest abi (riietamine, vetsus abistamine) ning väiksemad saavad seeläbi tegelemist rohkem.
    Minu laps oli sõimerühma minnes 2 täis ning kuulus rühma vanemate laste hulka. Mulle tundus, et ta ei arenenud seal nii palju kui ma lootnuks. Võibolla olid mu ootused ebareaalsed aga kui laps läks üle suuremate rühma ning on seal 3-aastasena üks nooremaid siis on vahet näha. Laps on suuremate seltskonnas muutunud tublimaks ja asjalikumaks. Igatahes mulle tundub küll, et suuremate lastega ühes rühmas käimine on 3-aastasele kasuks tulnud.
    Ja teile mõnusat lasteaiateed (ja sobivat töökohta)!

    1. Katre ütleb:

      Seda küll jah, et päris sõimesobilikuks ma teda enam ka ei pea. Käisime Viljandi eelmises lasteaias eelmisel nädalal hüvasti jätmas ja seal on näiteks Annabeli endistele rühmaõpilastele kõik uued peale tulnud. No nii pisikesed, et vaevu kõndima hakanud…
      Ma loodan ka, et see talle kasuks tuleb, aga esimeste päevade jooksul on näha, kuidas kaks ~6-aastast poissi ikkagi omaette mängivad ja Annabel neile sappa päris ei võta. Kohe kui temapikkune tüdruk ka liitus, siis talle võttis sappa jällegi. Aga noh, eks näis edasi, kuidas läheb. Praegu on need kaks päeva tõesti nii vähe lapsi olnud kohal, et ma loodan, et neid natukene ikka juurde liituks. :D

  2. Karin ütleb:

    Minu 3-aastane tütar käib ka segarühmas (2-7aastased koos), rühmas on kirjas 20 last (kohal käib reaalselt vähem) ja ausalt öeldes olen väga rahul. Olen ka ise käinud omal ajal segarühmas ning mäletan ka oma emalt positiivseid sõnu selle kohta.
    Tütar alustas segarühmas 2aastaselt ja on selle aja jooksul arenenud ikka märgatavalt nii keeleliselt, käeliselt, üleüldise suhtluse kui ka endaga hakkama saamise poolest. Mitte et ta poleks enne seda hästi tubli ja asjalik olnud (igale vanemale ju tundub oma laps väga asjalik), aga nagu eelpool kommenteerija kirjutas, siis väiksemad õpivad suurematelt ning saavad ise ka kiiresti suureks ja asjalikuks.
    Lisaks ei pea seda kartma (ise kartsin ka ju!), et õppetegevus neil seal kuidagi pilla-palla oleks, sest tegelikult käib see ikkagi eraldi (väiksemad-suuremad eraldi).
    Annabelile mõnusat lasteaia-aastat!

  3. Avely ütleb:

    Vb ta igatseb isa ja kuna täpselt isa nägu ei mäleta, siis iga vähegi sarnasem meesterahvas kuidagi alateadlikult meenutab teda? just a wild guess… Nii armas väike plika on ta sul. Mul endal samuti Annabel kodus, pool aastat vanem ainult :)

    1. Katre ütleb:

      Ta ikka võõraste kohta ütleb onu ja isa pilti nähes teab, kes on issi. Sellega eksimist ei ole. :) Aga noh, meespoole tähelepanu otsib ta üsna meeleldi küll ja kui keegi pakub, siis võtab meeleldi vastu. Viljandis oli totaalne vanaissikas niiöelda ja jooksis temal sabas õhtuti, seega eks tal ikka meespoole igatsus ja vajadus ole. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga