igapäev | Laps

Lasteaia vahetusest

24. august 2016

Uhhuu, järgmine nädal leiab siis aset meie kolimine ja järgmisel neljapäeval on Annabelil ühtlasi ka üle pika aja esimene lasteaiapäev. Olen teda terve suve kodusena hoidnud, sest kuna ma ise ka ju veel kodune, siis ma ei leidnud, miks ta peaks suvel lasteaias “tööd rabama.” Järgmisel aastal arvatavasti ma terve suvi kodune olla ei saa, nii et nii kaua kui mul võimalik, siis eelistan ikka seda, et laps saab suvel vabalt olla ja ei pea lasteaiakohustust täitma.

Lasteaiaga oli üldse sedasi, et nagu ma kunagi rääkisin, siis käis Annabel teises linnaosas lasteaias, kuna kodu lähedal kohta parasjagu aasta keskel ei olnud. Kevade lõpus aga sain teada, et sügiseks on talle ka kodu lähedale lasteaeda koht olemas ja käisin lasteaeda ka üle kaemas. Igati tip-top, aga samas mõtlesin ikkagi, et ma vist pigem jätaksin Annabeli samasse lasteaeda edasi.

Seda põhjusel, et teises lasteaias oleks ta läinud 3-6 aastaste lastega ühte rühma ja kui ma seda rühma vaatamas käisin, kuhu ta läheks, tundus mulle, et ta ei sobiks sinna ei oma arengu, kasvu ega justkui millegi poolest. Ma olen alati arvanud, et 3-6 aastaste laste arengutase on liiga suur, et neid ühte rühma kokku panna. Ma muidugi ei tea, kuidas sellistes rühmades töö käib, aga mõte sellest on ebamugavust valmistanud.

Lasteaed, kus ta juba parasjagu käis, seal oleks ta samuti edasi teise rühma läinud ehk siis sõimerühmast ära kolinud, aga ta oleks seda teinud oma hetkeste rühmakaaslastega koos ehk siis terve rühm oleks edasi läinud. Kasvatajad oleksid vahetunud, aga tuttavad näod oleksid alles jäänud. Seega oleks rühmas olnud 3-4 aastased lapsed ja see tundus sellevõrra palju reaalsem ja mõnusam variant. Kodust küll kaugem, aga lapsele vähem stressirohke.

Üleüldse olin ma selle lasteaiaga nii rahul, et mul on nii kahju, et ta seal nüüd edasi ei käi. Tahaks lasteaia endaga koos Tartusse kolida, kui vaid saaks. :D Lasteaed oli väga lihtsa ülesehitusega ja kohemaid lihtsalt tekitas hästi koduse tunde. Annabeli rühma kasvatajad olid imetoredad ja armsad ja kõik toimis lihtsalt nii suurepäraselt, et jah.. mul, kui ühel sentimentaalsel inimesel, on raske lahti lasta, aga mis teha.

Tartu lasteaiaga on see värk, et kodulähedasse aeda me kohta ei saanud, kuna ma jäin lasteaiakoha taotluse tegemisega esiteks hiljaks. Tartus vist pannakse kohad paika aprillikuus, aga ma tegin avalduse alles mai lõpus või juunikuus üldsegi, kui kohad olid juba jagatud. ARNO-keskuses, mille kaudu taotluse tegemine käib, näis küll tulevase kodulähedases lasteaias mõni koht olevat, aga kuna meil hetkel sissekirjutust Tartus veel ei ole, siis ilmselt jäime me sellest seetõttu ilma. Eelis on ju ikka neil, kes linna sissekirjutatud ja vaba koha olemasolul jagatakse kohti ka teistele.

Õnneks aga koha me kuskile siiski saime ja jumal tänatud, et mitte mõnda Annelinna lasteaeda, kuna me ise saame elama hoopis teisel pool linna piiril. Nii kaugele oleks lihtsalt üsna tüütu käia, aga muidugi kui muud võimalust ei oleks, tuleks hakkama saada ja siis aasta keskel loota, et mõnes lähemal asuvas lasteaias koht vabaneb.

Igatahes, kui ma alguses selle lasteaia kodukaga tutvusin ja Annabeli tulevase rühmaga, ehmatasin ma hetkeks täitsa ära. Nimelt hakkab ta käima sobitusrühmas, mille kohta ma lugesin, et kus siis käivad nõustamiskomisjoni poolt suunatud lapsed, kes on erivajadusega. Ma ei teinud ju muud kui ainult taotluse lasteaiakohale ja Annabelist ega tema oskustest ega arengust ei tea keegi midagi. Rääkimata sellest, et miks teda erivajadusega lapseks peetakse!? Või mis asja? Ühesõnaga ehmatasin ära.

Siis aga uurisin natuke rohkem ja sain asjast sotti. Vähemalt ma arvan nii. Et sobitusrühm ei ole TÄIS erivajadusega lapsi, vaid see vist tähendab seda, et rühmas on täiesti tavalised lapsed, kus siis võib olla mõni laps on erivajadusega. Väljavõte mingist kiirest googeldamisest: “Sobitusrühmas vastab üks erivajadusega laps kolme tavaarenguga lapse kohale.”

Ehmatuse käigus kujutasin ma muidugi ette kõige hullemaid variante erivajadusega lastest ja ei mõistnud, mida minu laps nende keskel küll teha saab ja õppida, aga tegelikult ei pruugi see erivajadus üldsegi mingi raske juhtum olla. Võib olla on rühma pandud lihtsalt laps, kellel on kergem kõnepuue või autismijoon ja ta ongi pandud kokku teiste lastega, et ta kasvaks siiski normaalses keskkonnas ja saaks teiste laste pealt õppida ja asju näha. Seega.. kõlas nagu asi juba mõistlikumalt ja ma rahunesin. Mul ei ole sellise asja vastu absoluutselt midagi ja see tundub lausa väga õigegi.

Veel meeldib mulle esiti selle lasteaia juures see, et sobitusrühm on normaalse vanuseastmega. On vist 2-4 aastaste rühm ja 4-6 aastaste rühm, seega ei jää vanusevahed liiga suureks ja lapsed on enam jaolt samal pulgal.

Kuna Annabeli keel on veel üsna pudikeelne ja pole päris selline selgelt arusaadav eesti keel, siis leian ma, et päris 6-aastastega ta jah ühte kokku minema ei peaks. Vähemalt ühe aastakese veel mitte. Samuti on seal lasteaias sobitusrühmade tõttu väga hea logopeediline pool ja lapsi jälgitakse selles osas hoolega ja nende kõnearengut või muid vajadusi. Seega loodan ma, et ka meie saame veidike logopeedilist abi selles osas ja Annabel saab oma pudikeelest ka peagi lahti.

Ma tahtsin tegelikult temaga juba ammu logopeedile minna, aga kui ma maikuus logopeedi aega Viljandis saada üritasin, siis seda ma lihtsalt ei saanud. Lasteaias logopeed puudus ja mingisuguse tervisekeskuse või ma ei mäleta, mis asja logopeedil olid ajad kuni puhkuseni kinni ja pea terve suve oli ta puhkusel. Aja saime alles 5.septembriks, aga selleks ajaks pole me ju enam Viljandis, seega tuleb Tartus seda logopeedi asja nüüd edasi vaadata ja väga tore oleks, kui sellele ka rühmas tähelepanu pöörataks.

Igatahes ootan ma uue lasteaiaga reaalselt tutvumist väga ja loodan, et kõik sujub väga kenasti. Kõige enam kardangi ma lasteaiavahetuse juures seda, millised on lasteaia ruumid ja kasvatajad, sest pean oluliseks, et olustik oleks lapsele mõnusalt hubane ja kasvatajad lapsemeelsed ja rahulikud. Kui ikka eelmise lasteaiaga niivõrd rahul olin, siis lihtsalt tahaks et uus oleks samaväärne või paremgi, küll aga mitte millegi poolest kehvem.

Nii et jah, loodan, et saab tegelikult väga mõnus olema ja saan sellega ka rahule jääda ning ei pea vahetama hakkama. :)

Ja seda ma ka mõtlen, et huvitav, kas nüüd peale pikka suvepuhkust peab lasteaiaga jälle samm haaval tutvuma hakkama ja last uuesti harjutama? Samas, ega eelmine kordki läks see harjutamine tegelikult üsna kiiresti. Ainult nädalajagu vist oli seda hommikuse nutu perioodi, kuid siiski. Ei tahaks, et see tagasilöök jälle tekiks. Loodan, et tal on ikka meeles, et lasteaias oli täitsa tore käia ja võtab rõõmuga vastu, et omaealiste seltsi tagasi saab. Kuna mul lastega sõpru ei ole, siis pole ta terve suve eriti omavanustega lihtsalt suhelda saanud ja mina igatahes ootan küll väga, et ta sõpru leiaks. :D

IMG_7858-1

16 kommentaari

  1. Katri-Helena ütleb:

    Issand Annu meenutab mind ennast. Välimuselt, kui ma väike olin :D

    1. Katre ütleb:

      messy patsi pärast või? :D

  2. E ütleb:

    Sobitusrühmas ei ole tõesti ainult erivajadustega lapsed. Sellise rühma plussiks on see, et lapsi on rühmas vähem.
    Kusjuures ka muukeelset last peetakse lasteaias erivajadustega lapseks.

    Igatahes edu kolimisel ja kohanemisel :) Loodan, et teile mõlemale meeldib Tartus ning jääte lasteaiaga rahule.

    PS! Väljavõte lasteaia õppekavast viitab otse ühele konkreetsele lasteaiale. Privaatsuse huvides soovitan seda muuta.

    1. Katre ütleb:

      Aa jah, seda ka kuulsin, et vähem lapsi ja see ka minu arust pigem igati positiivne. Kuigi eelmises lasteaias oli rühmas vist ca 18 last kirjas, aga kohal igapäevaselt alati max 10, sest noh lapsed olid tihti haiget ja mis iganes põhjused, seega oli ikkagi mõnus õppetegevus suurest rühmast hoolimata. :D
      Ja ma tean, et viitab. Mõtlesingi, kas keegi seda kohe googeldab või ei. Ära siis last röövima tule! :D

      1. E ütleb:

        Võid rahulik olla, ei tule :D Mulle hetkel ühest isiklikust präänikust piisab. Ning millalgi tööle naastes on mul neid tervelt 24 :D Aga teades inimeste uudishimu, siis mõistlik oleks välistada faktid/detailid, mis võiks google abil midagi reeta.

        1. Katre ütleb:

          Noh, ega see mingi riigisaladus ei ole, et ma mitte kellelegi ei räägi vms või ei julge rääkida. Tegelikult ma ei arva, et midagi juhtuda saakski, sest lapse annan ma ju nagunii ise kasvatajatele üle ja ise võtan ta ka sealt ära ja suvalistele teda kaasa ei anta, aga jah ma ei teagi, mis selle asjaga on. Tundub lihtsalt, et see pole tegelikult ju üldse oluline info kõigile, mida teadma peaks. Lasteaed on lasteaed. :D

  3. H. ütleb:

    Kes vähegi on Tartu lasteaedadega kursis või on uurinud nende kohta, siis see sai küll aru kuhu lasteaeda koht on.
    Meile on ka see lasteaed kõige lähem, aga otsustasin väheke kaugema lastehoiu kasuks. Võib olla lasteaia vanusesse kasvades mõtlen ta sinna ümber panna.

    1. Katre ütleb:

      Mhm, nagu öeldud, see polegi mingi megasaladus, vaid ma lihtsalt leian et ma ei pea seda ise kirjalikult välja ütlema. Mingil eneselegi seletamatul põhjusel. :D Ja sobitusrühmadega lasteaedasid on Tartus päris palju tegelikult ju. :D

      *** Aga muutsin postitust natuke teistsugusemaks selle koha pealt. Nüüd peaks ebamäärasem olema, aga suva ka. :D

  4. See lasteaiakoha süsteem on jah veider, paika pannakse tegelikult juba veebruaris, vanematele teatatakse märtsis, osadele aprillis, ümberjagamised mais kuni septembris… brrr.
    Mina ei saanud küll aru, mis lasteaiast jutt käis :D Harjutame ka, eelmine nädal saime kaks päeva käia ja see nädal juba 3 päeva käidud, aga nutab pigem suurem laps, kellel 3.aasta läheb, sest miks väiksem ei jää veel lasteaias lõunaunne ja tema peab jääma??

    Häid lasteaiasõpru :)

  5. Merka ütleb:

    Mu lapsel oli tehtud lasteaiakoha taotlus juba pärast sündi ja ARNO kaudu pakuti talle mitmeid kohti munitsipaallasteaedades. Hakkasin siiski kahtlema, sest ei tahtnud panna last rühma, kus on 20 last (munitsipaallasteaedades tavaline). Samas ajas mind segadusse, kuidas jagatakse kohti eralastehoidudes/aedades, kus on sama kohatasu sissekirjutuse olemasolekul. Kirjutasin siis ühte hoidu, et saada vastavat informatsiooni ja piisaski kirjutamisest, et minna kohaga tutvuma ja sõlmida leping. Nii et kui saate sissekirjutuse ja soovite kohta vahetada, siis soovitan vaadata ka eralastehoidusid ja -aedu. Mainin ära, et siin pole nimi “hoid” määrav, mu laps käib hoius, kus saab käia kuni koolini.
    Ma ei tea, kas mõtlesid harjutamise all lapsega hoius olemist, siis mina jätsin oma lapse (3a 1k) uude hoidu esimesest päevast nn üksinda ja sinna magama ka, kuigi viimasega tal suurt kogemust polnud. Ta käis varem teises hoius ning oli seega juba harjunud ja kuigi paarikuine paus oli vahepeal, ei pidanud vajalikuks temaga jääda. Kõik läks hästi ja hoiust öeldi ka, et näha on, et varem on käinud juba lastekollektiivis.
    Edu teile Tartus ja sujuvat lasteaiaga harjumist!

  6. M. ütleb:

    Mina soovitan alguses peale pikka puhkust veidikene rahulikumalt taaskord lasteaiaga harjutada (poolikud pävad, võimalusel mõni vaba päev). Ega see “lõbu” ei kesta ju kaua kui sa ise varsti tööle lâhed :)
    Ja kas Tartust Viljandisse on 5ndal septembril nii võimatu kohale sõita? Selles suhes kui aegu nii vähe pakutakse võiksid siiski ka Viljandis spetsialisti juures ära käia :) ja edasi siis oma Tartu aega oodata…

    1. Katre ütleb:

      Nojah. Kahjuks tühistasin ma selle aja ära, kuna sellel ajal ei olnud mul autot ja ei olnud lootust, et selle veel septembriks saangi. Seega siis oleks nagu olnud välistatud jah see, et me niipea juba tagasi Viljandisse tuleks ja veelgi, et argipäeval.
      Nüüd kui su kommentaari loen ja selline võimalus oleks võimalik, siis on veidi nadi tunne küll, aga küllap saab Tartus ka hakkama.:)

  7. Imbi ütleb:

    Kas tegu on montessori alustele põhineva lasteaiaga?

    1. Katre ütleb:

      Ma ei tea. Kuskilt nagu silma ei ole jäänud küll hetkel, aga eks kui kohal ära käin, oskan rohkem rääkida.

  8. Berit ütleb:

    Sobitusrühm on paremgi variant kui tavarühm. Minu erivajadustega laps käis sobitusrühmas, aga ise rühmaelu tihedalt kõrvalt jälgides mõtlesin, et rühmaga on väga vedanud ka tavalastel. Palju vähem lapsi nimekirjas, boonuseks veel erinevad vanused koos. Arengu mõttes on see lausa eelistatud kui erinevas vanuses lapsed koos tegutsevad. Suurematel on võimalus väiksemaid nunnutada, aidata ja ennast tähtsana tunda:) Väiksemad osalevad mängudes, mida omavanuste rühmas veel ei mängitaks. Lisaks muidugi see, et lapsed võtavad erivajadustega lapsi enda kõrval täiesti loomulikuna, lausa võistlevad selle nimel, kes saab suurema abivajadusega last aidata ja mängu võetakse neid ka. Õpetajad on reeglina rohkem koolitatud eri külgede pealt jne. Oi, ma ei jõua neid plusse ette lugedagi. Igal juhul loodan,
    et enda noorim laps saab ka kunagi võimaluse just sobitusrühmas käia.

    Täitsa naljakas on lugeda täiskasvanute “hirmu” erivajadustega laste suhtes. Sobitusrühmad on selles osas tänuväärne nähtus, et seal käivad tavalapsed “koolitavad” ka oma vanemaid. Kolimine ja lasteaia vahetus on väikesele lapsele väga stressirohked sündmused, nii et alguses tasub rahulikumalt võtta ja last jälgida. Googeldades leiab hästi palju asjakohaseid psühholoogide nõuandeid. Toredat uut algust!

    1. Katre ütleb:

      Jah. Ma leian ka, et see hirm lapsevanematel on veidi veider ja eks seepärast tundsin ka end üsna piinlikult, et ma nii hetkeks kasvõi mõtlesin. Tegelikult on asi ilmselt teadmatuses. Hirmu mul erivajadusega inimeste ees ei ole, küll aga teadmatus, kuidas nende ümber käituma peaks. Tean, et parim on olla täitsa tavaline, sest ka nemad tahavad tavainimlikku kohtlemist, aga samas kuklas ka ju tead, et mõneti vajab ikka erikohtlemist ka. Siis ongi nagu hirm.

      Aga kui ma selle sobitusrühma mõistest aru sain, siis mulle hakkas see mõte meeldima jah ja tunduski nagu hoopis, et oo, niisuguse hea variandi ja boonuse sain oma lapsele. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga