igapäev | Laps

Tuulerõugete saaga meie peres

4. aprill 2016

Ma olen ma ei tea mis ammusest ajast tuulerõugeid kartnud, sest minu mäletamistmööda ma neid lapsepõlves põdenud ei olnud. Juba aastaid tagasi, enne lapsesaamise mõtteid üleüldse, mõtlesin, et aga kui ma kunagi lapse saan ja tema ilmselt saab kuskilt tuulerõuged, siis mis.. suren maha? Ilmselt küll. Jutud lihtsalt selle haiguse täiskasvanueas läbipõdemisest olid võrdlemisi hirmutavad.

Kui Ann lasteaeda läks, siis eks ma kuskil sisimas teadsin ka, et kunagi tuleb see õnnis päev, mil ta endale selle haigus külge tõmbab, aga noh, mis sellest ikka ette põdeda ja mõtlesin, et vaatab siis edasi, kui olukord käes.

Nõnda juhtus, et ühel kenal neljapäevasel päeval (17.03.2016) läksin ma Annule lasteaeda järgi ja kõik paistis tavapärane. Laps jooksis naerulsui mulle vastu, et koos koju minna. Kodus panin Anni veidikeseks multikaid vaatama, et ta ringitormamise lõpetaks, sest pärast pikka lasteaiapäeva on ta alati nii ülestimuleeritud, et tramburaitamine jätkab koduski. Et las olla natukene rahulikult diivanil ja mõistku, et tal on lõpuks võimalus lihtsalt natukene vegeteerida.

Kui ma siis mingi aeg jälle tema poole pöördusin, märkasin tal näos imelikku punast täpikest. “Whaat the hell? Seda ju siis ei olnud, kui ma ta tunnike tagasi koju tõin.” Tõstsin tal pluusiääre üles ja ka kõhu peal oli üksik punnike. Ja juuksepiiril veel üks või kaks, kes seda enam mäletab. Igatahes mõned täpikesed olid.

Kuigi tal on aeg-ajalt minisugused täpikesed kehal olnud, olgu siis tegu hõõrdumise või mingi toidu vastu allergiaga, siis seekord tundus asi mulle sisetunde järgi miskipärast tõsisem. Et ei, see ei ole mingi niisama lööve, kohe raudselt tuulerõuged. Kummaline tegelikult, sest mul ei olnud aimugi, millised tuulerõuged välja peaksid nägema, aga sisetunne kohe arvas, et vot nüüd ongi need! :D Edasine asjade kulg andis mõista, et küllap nii ongi. Aeg liikus edasi ja iga mõne aja tagant oli kuskil üks punane täpikene juures. Seega jäi reedesel päeval Ann kodurežiimile.

Ma pean siinkohal ütlema, et niisugune täbar lugu oli ka asja küljes, et Annabelil ei ole siiamaani Eestis perearsti, sest ta oli siiamaani Soome riiki sissekirjutatud (oli, sest see ümberkirjutus sai nüüd ca nädal tagasi korda aetud). Isa muidugi tänitas mind sellise viivituse eest maapõhjani, aga mina ise ei näinud, et oleks suurt vaja põdeda. Tuulerõuged ju nagunii niisugune haigus, mis tuleb lihtsalt läbi põdeda ja arstil ei olegi siinkohal midagi peale hakata peale diagnoosi panemise.

Muidugi aga jah, perearsti oleks igasuguste muude pisijuhtumite puhul siiski igaks juhuks vaja, sest iial ei tea, mis võib olla, nii et ma ajan selle asja ka kiiremas korras nüüd ikkagi korda. No worries. :)

Aga haiguse kulgemisest edasi, et reedel ja laupäeval oli Annabel juba üsna punasetäpiline. Miskipärast ma teda briljantrohelisega kaunistada ei tahtnud ja kuulsin, et ka saialilletinktuur pidavat täpikeste tupsutamiseks hästi sobima. Nõnda kasutasin tema peal seda. Tupsutasin miski 3x päevas ja juba pühapäeva õhtuks oli märgata, et asi hakkab üle minema ja paranema ehk et täppe enam juurde ei tulnud ja hullemana näivad täpid olid juba need pisikesed kärnatäpikesed.

Üleüldse paistis mulle, et ta põdes neid kergelt, sest ilmselgelt olin ma googeldamise tulemusena näinud pilte lastest, kes olid ikka ülekeha absoluutselt iga sentsimeetri või vähemagi järel täpikestega kaetud. Annabeli kehal sain ma kokku umbes 100  täpikest, seega vaba nahapinda oli ikka võrdlemisi palju. Igatahes aga oli ta ka terve järgmise nädala igaks juhuks kodune.

Muide, tal tekkis koos tuulerõugetega ka ülikohutav köha. Päevasel ajal köhatas tagasihoidlikult, aga magamise ajal läkastas ta ikka sedasi, et ma olin täiesti hirmul ja kahtlustasin kopsupõletikku. Seepärast pöördusime me tolle vaba nädala keskel ka EMOsse, lasin vereproovi võtta ja röntgenit teha, aga selgus, et kopsupõletikku küljes ei ole. Jumal tänatud. Tuli lihtsalt köhasiirupile lootma jääda ja piima meega üritada sisse vurada (mida ta absoluutselt vihkab).

Ühesõnaga möödus Annil haigus kenasti ja sai terveks ja läks poolteist nädalat hiljem (30.03.2016) uuesti lasteaeda ja käis seal siis kolmapäeval, neljapäeval ja reedel.


Neljapäeva õhtul aga kui olin Anni magama sättinud ja endal meigi näost maha kahmasin, märkasin oma juuksepiiril ühte justkui sarnast villikest või imelikku vidinat, mis Annabelil nende tuulerõugetega peas oli. Mõtlesin, et ah, 70% tõenäosusega on see lihtsalt mingi vinnikene ja 30% tõenäosusega naljatasin, et äkki mul ka tuulerõuged. Nõnda ma lihtsalt suuremalt põdemata magama heitsin.

Reede hommikul ärkasin ma rõõmsatujuliselt ja itsitasin mõningate sõprade ebareaalsete aprillinaljade üle, kuniks ma peegli ette jõudsin ja märkasin, et mulle on öösel veel umbes 10 täpikest kehale lisandunud. Täpsemalt siis vasaku kõrva taha, kaelale ja siis seljale. Vot MULLE aprillinalja siis!

Ma isegi ei oska seletust anda sellele, miks ma Annabeli tol päeval ikkagi lasteaeda viisin. Ma ei tea, miks ma arvasin, et suva ja küllap ei juhtu minuga mitte kui midagi hullu. Mul oli plaanis laupäeval Tartusse minna ja ma lihtsalt mäletan väga hästi, kuidas ma Annabeli lasteaeda viies veel mõtlesin, et ah, ma teen sellele haigusele säru ja mingi paar täpikest ei takista mind küll kuskile minemast. :D

Nõnda siis oli Annabel lasteaias ja mina kodus “haigusele säru tegemas,” mis tähendas tegelikult seda, et täpikesi märkamatult ja märgatavalt aina lisandus, kuni oli üsna selge, et ega ma sellisena ikka jupp aega kodust väljuda paraku ei taha ja pean kurvalt oma plaanidele kriipsu peale tõmbama.

Jah, õhtuks oli olukord juba päris kurb ja täpikestest kasvanud villid, mis sügelesid ja kihelesid nii kohutavalt, et ma lihtsalt hullusin. Ma ei saanud terve öö magada, sest iga keha külje all oli mingisugune valus vill, millele toetuda oli rõve ja noh, nagu öeldud, nad kõik lihtsalt sügelesid ja häirisid nii kohutavalt.

Laupäeva hommikul oli mu jalg näiteks selline:
20160402_083113

Selle pildi järgi peaks ühesõnaga aimu saama, milliseid ville mu keha lihtsalt täis oli ja kõige rohkem oli neid ülakeha peal, rinnal, seljal. Õõeh, RÕVEEE! Faking rõve haigus! Lihtsalt ebaloogiline haigus. Taun haigus. Tšort. Debilnõi! Ausalt, mul ei ole sõnu. Debiilne haigus on!

Kusjuures, MA EI TEA, miks ma enda peal briljantrohelist kasutasin, sest Annabeli ma ju täpiliseks teha ei tahtnud just sellel põhjusel, et seda ei saa pärast kergesti maha. Aga samas, ma olin lihtsalt nii meeleheitel, et kui ma märkasin, et briljantroheline sisaldab ca 16% rohkem etanooli kui saialilletinktuur, siis ma lihtsalt mõtlesin, et KÜLLAP see toimib siis NATUKENEGI tõhusamalt. :D

Ühtlasi oli mul hea võrrelda end Annabeli põdemisega, sest temal selliseid ville ei olnud. Tal olidki lihtsalt mingid täpikesed, mis üsna kiiresti väikseks kärnaks arenesid, aga selliseid lärakaid ville küll ei olnud. Seega oli mu olukord ikka päris täbar, ma tundsin. Ma olin nii hirmul ja kartsin, sest mida see küll mu nahaga teha võib ja lisaks siis see, et need lihtsalt SÜÜÜ GEE LEEE SIID nii kohutavalt, et see oli tappev. Ma mingi hetk hakkasin isegi lihtsalt nutma, sest nii rõve oli end vaadata ja siis Annabel tuli ja tegi mulle kalli ja musi, mis oli nii armas ja tegi olemise veidikene paremaks.

Üleüldse oli Annabel kogu möödunud nädalavahetuse üks üsna armas tegelane mulle. Kiunusin, et selja pealt on end nii keeruline tupsutada ja peegli ees keerutada ja oma käsi väänata. Siis aga ühel hetkel andsin Annabelile briljantrohelises niisutatud vatitiku kätte, läksin põrandale pikali ja ütlesin “Näe, ole hea, tupsuta siit emmet. Emme ka nüüd haige” ja uskumatul kombel Annabel tupsutaski kogu mu selja kenasti (vist) ära. Vähemasti TUNDUS, et kõik suuremad villikesed said tupsutatud. :D Ühesõnaga oli tal meeles, kuidas mina teda tupsutasin ja ta sai väga hästi aru, mida tuleb nüüd emmele teha.

Aa, seda ka, et kuna ma reede öösel vastu laupäeva kohe üldse magada ei saanud, sest nii hullult sügelesid need saatanad mu peal, tõi isa mulle laupäeval poest Claritine allergiarohte ja ausalt see päästis mind sügelusest. Vähemalt oli laupäeva öösel juba olukord veidikene parem, kuigi ma magada ikka ei saanud, aga vot täna öösel nüüd juba sain kenasti magada ja täitsa inimese tunne on.

Üleüldse on täitsa inimese tunne täna, sest enamik ville on loobunud mu keha tüütamast ja mõned üksikud (noh mingi 30tk võinii) on alles ja ma loodan, et nad annavad ka lähiaja jooksul alla, sest ma lihtsalt ei viitsi enam. Ja ühtlasi on mul eesmärk SELLEKS nädalavahetuseks end vähemalt niivõrd normi saada, et saaks kodust välja minna. Utoopiline, aga noh, unistada pole keelatud. :D

Ma ei tea arvu, mis mu kehal neid asjandusi kokku oli, aga ma pakuks julgelt, et mingi 3-400 tuli ikka ära. Jällegist, vist ei olnudki kõige hullem? Sest ma olin kuulnud ja näinud ikkagi veeeel hullemaid variante. Ja ma ei tea, milliseid taevaseid vägesid ma täpsemalt kummardama peaksin, et neid tänada selle eest, et see haigus mind vähemasti kurjal kombel näkku ei tabanud. Mitte, et nägu täiesti puutumata oleks jäänud, aga ma just lugesin kokku, et 10 imepisikest täpikest on näos ainult. Pilditegemise ajal olid nad alles nahavärvi pisikesed villikesed, nii et pilditegemist ei häirinud. :D

2016-04-02-18-10-19-459

Nii et yeees, ma täna julgen öelda, et ma jään elama, sest nädalavahetusel ma tundsin tõesti, et ma annan otsad ja et ma tahaks otsad anda, sest selle haiguse käes vaevelda oli kohutavaim piin, mida ma viimase 7 aasta jooksul tundnud olen. Okei, ilmselt ma liialdan, aga ma lihtsalt tõesti pole ammuilma haige olnud ja põdenud midagi hullemat väiksest köhast, nohust või kurguvalust.

Aga… mul oleks nüüd teie abi vaja või soovitusi. KUIDAS ma nendest kärnatäpikestest KÕIGE kiiremini lahti saan? Kas peaks noid saialilletinktuuriga edasi tupsutama, et nad ära kuivaksid või pigem mingit kreemi määrima või mis? Ja kuidas briljantrohelist kõige kiiremini maha kulutada? Nagu öeldud, ma tahaks nädalavahetuseks olla vähemalt niivõrd normis, et kannatab kodust välja minna. Kõikidest täpikestest lahti saamine tundub utoopiline, aga noh.. et ikka võimalikult paljud neist mu pealt jalga laseks. :)

14 kommentaari

  1. Aliis ütleb:

    Oh, vaeseke! Aga hea, et Annabel neid siis suurena enam põdema ei pea. Ja jumal tänatud, et mul need ikka läbi põetud on (vist?). Kusjuures, mina ka väiksena lausa jälestasin piima meega ja keeldusin seda joomast. Samas ma täiega nautisin mee söömist, milles on sibularõngaid leotatud. Tegi mee vesisemaks ja andis teistsuguse meki juurde (mitte halva meki). See oli päeva või õhtu kõrghetk, kui ema seda mulle ja mu õele haiguse ajal andis. Nii et proovi järgi :)
    Nüüd täiskasvanuna proovisin ma mehe kõrvalt uuesti seda meepiima asja ja täitsa meeldib :)

    1. Katre ütleb:

      Mesi üleüldse Annabelile ei meeldi. Olen proovinud ka küüslaugu ja sibulaga. Ta sööb küüslauku ja sibulat meelsamini paljalt, aga mesi ei lähe kohe kudiagi. :D

  2. Age ütleb:

    Uhh, täiskasvanuna tundub see haigus ikka kordades jubedam :(
    Kui mu lapsed põdesid, siis algul kasutasin mentoolpiiritust ja pärast kärnasid määrisin Dermilon pastaga.

    1. Katre ütleb:

      Täiskasvanuna ikka hullem tõesti jah. Ise ju nägin kohe võrdluseks. :/

  3. mõmm ütleb:

    Tuulerõuged on nakkavad seni kuni sul viimseni kõik kärnakesed on pealt ära tulnud, niiet ei ruttaks kohe inimeste sekka vaid lase haigusel ilusti ära minna, et sa teisi omakorda ei nakkaks.

    1. Katre ütleb:

      Minu arust räägivad kõik, et nakkav on ta ca 3-5 päeva ehk kuni kõik villid on ära kuivanud, sest nakkav ongi see vedelik villide sees. Kärnad ise ei pidavat just enam nakkavad olema.

  4. Maarja ütleb:

    Köhaga arstid just piima ei soovita, kuna see tekitab just röga juurde, seega pigem leiget vett (kuum vesi teeb ka pigem rohkem kahju, kui kasu). :)

  5. epp ütleb:

    tee puu oli on vaga hea sygelevate punnide vastu. vaata apteegis ka ringi-tanapaeval on ka mingit tuulerougete vahtu olemas mis paranemist kiirendaks. edu!

  6. Evelin ütleb:

    Tegelt pidi apteegis mingit vahtu ka müüdama, mida nendele punnidele määrida. Mul elukaaslasel olid ka tuulerõuged kui ta 30 oli ja see oli kohutav. Ta oli üleni punne täis, isegi nägu ja see nägi päris hull välja, pärast olid tükk aega punni armid näha, aga noh poole aastaga läksid need armid ka vist ära, sest enam tal neid pole :)

    1. Katre ütleb:

      See vaht nagu polevat ravi eesmärgil mu arusaama järgi. See lihtsalt jahutab ja võtab sügeluse ära ja leevendab nagu olemist. Ja niisama kärnadele ei pidavat ta midagi eriti tegema..

  7. Papu ütleb:

    mul lapsel kadusid vanniga kärnad kõige kiiremini ära. Vann tegi koorikud pehmeks ja lihtsalt kukkusid ära. Laigukesed muidugi püsivad veel kaua

  8. keegi teine ütleb:

    Kaerahelbed sukka sisse, sõlmega kinni ja vannivesi jooksma. Selle sees natuke mõnuled ja kärnad läinud :)
    Kui ma ei eksi siis brillantroheline tuleb maha ioodiga 😊

    1. Katre ütleb:

      Jood ju määrib iseenesest ka veel otsa. Rohelisest saad lahti, aga oled kollane nagu ma ei tea mis asi siis. :D Või ma ajan millegagi segamini? :D
      Vanni mul pole. :(

  9. anonüümne ütleb:

    Briljantroheline tuleb maha viinaga, kuigi tänapäevane on nii lahja, et isegi vesi ja seep aitavad päris tõhusalt (Y)
    Mul oli ka 28a umbes tuulerõuged ja läks väga kergelt, mingeid eriti suuri villikogumikke ei tulnud, ninale jäi küll üks pisike arm, aga seda näeb ainult lähemal vaatlusel ja elu ei sega kuidagi. Samuti lapsed lasteaiast tõid :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga