igapäev | Laps

Kuu aega lasteaias käimist

14. märts 2016

Üks kuu ja üks nädal on nüüd mööda saanud Annabeli lasteaias käimise teekonnast ja tänaseks hetkeks olen ma kogu selle teekonnaga ülimalt rahul ja vist võin öelda, et kõik sujub kenasti?

Kes blogi facebooki jälgib, see ilmselt märkas mõni nädal tagasi, et ma kirjutasin esimesest tagasilöögist ehk et kui alguses läks Annabel suurima rõõmuga paariks tunniks aeda mängima, siis umbes kolmandal lasteaianädalal muutus see talle kergelt vastumeelseks ja mul tuli ta lasteaeda jätta röökides ja ise pool päeva südant valutades kodus istuda.

Oeh, see oli kohutav. Ausalt. Nii-nii kohutav. Eriti, et ma olin Annabeli lubanud paariks päevaks K emale “laenata” ja see tõrge lasteaiaga tekkis tollel samal hommikul, mille õhtul see laenamine aset leidma pidi.

Süda valutas sees, et kas ikka on õige tegu Annabel paariks päevaks minust eemale saata ja teha seda veel sellel päeval, kui tal niigi oli dramaatiline hommik ja vastuoluline lasteaeda minek. Ma ju tundsin, et ta vajab mind ja minu lähedust ja peaksin seda talle sellistel hetkedel pärast lasteaeda just võimalikult palju võimaldama.. Et kas on õige, et me paar päeva hoopis ei näe? Äkki ta süda murdub siis TÄIESTI?

Aga samas, tundes ja teades Annabeli, teadsin ma, et ta saab hakkama, sest ta aktsepteerib K ema väga kenasti ja veedab temaga igati meeleldi aega. Et küllap saab hakkama. Küllap ära ei sure keegi. Ja kui me pärast koos K emaga Annabelile lasteaeda järgi läksime ja Annabel rõõmuga hoopis K emal käest kinni haaras ja kallistada tahtis, siis ma olin enam kui kindel, et elame need paar päeva lahus üle küll.

Nõnda siis oli, et Annabel oli paar päeva linnast väljas ja lasteaiast ja minust eemal. Õnneks või kahjuks aga oli ta kergelt tõbine, kui ma ta endale tagasi sain, nii et uuel algaval nädalal puudus ta esimesed kolm päeva lasteaiast ja me saime ka paar päeva kodusolemise ja teineteisega lähenemise aega, millest ju puudus oligi.

Saan ka öelda, et need kolm tõbist päeva kodus suutis ta mind absoluutselt hulluks ajada ja täiesti ära väsitada, sest kui ta vanaema juurest tagasi tuli, oli ta lihtsalt… hoopis teine laps kuidagi. Esiteks tundus ta näost juba kuidagi võõras, et ma vaatasin tükk aega, miks ta nii võõras tundub. Kahtlustasin, et äkki vanaema tal salaja juukseid lõiganud või miskit, sest noh.. lapse nägu lihtsalt oli kuidagi teistsugune. Nii kummaline oli. Lähemal vaatlusel siiski tundus, et salaja pole lapse välimuses keegi midagi muutnud, nii et ilmselt siis.. muutus ta lihtsalt natukene teist nägu selle paari päevaga iseenesest. :D

Aga igatahes, need kolm päeva kodus ajasid mu hulluks, sest Annabel ei kuulanud kohe ÜLDSE sõna ja aina vigurdas ja möllas ja ajas kõike segamini ja kui ma keelasin, siis tegi aina rohkem ja noh.. justkui deemon oleks talle sisse pugenud olnud, sest Annabel on alati olnud pailaps kui inglike ja järsku enam üldse ei olnud.

Seega neljapäeval viisin ma ta lasteaeda ja teadsin, et ma suudan ta sinna üsnagi külma südamega nutma jätta, sest ma lihtsalt vajasin puhkust, et koristada ja et keegi mulle päevad läbi aina vastu ei hakkaks. :D Emad ilmselt mõistavad mind siinkohal ja kes veel emad ei ole, need saavad ühel päeval mõistma, kuidas laps nuttes lasteaeda jätta ja ise sellega täiesti rahul olla.

Olgu aga öeldud, et tavaliselt kui ma Annabeli lasteaeda ära viin, siis jään ma ise mõneks ajaks lasteaia koridori oma bussi ootama, nii et ukse tagant kuulen, kui kaua Annabel siis nutab. Kõige esimesel vastumeelsel hommikul nuttis ta peaaegu 10 minutit. Seda oli ikka kohutavalt palju ja nagu ma ütlesin, sellest hakkas ka minu süda valutama. Tollel neljapäeval aga nuttis Annabel umbes 10 sekundit, ehk et nii kui ma ta kasvatajale üle andsin ja uks meie vahelt sulgus, lõpetas ta nutmise üsna pea. Ja ega mul siis väga see süda valutama jäänudki, et ma ta sedasi “külma südamegi” sinna jätsin, sest polnudki vajadust südant külmaks teha.

Naersin veel omaette, et jeerum küll milline draama, sest uuuh… Annabeli lahtiriietamine riietusruumis oli lihtsalt VÕIMATU. Kuidas on ühel NII PISIKESEL ja KLEENUKESEL lapsel NII palju jõudu? Esiteks röökis ja kisas ta kohutavalt traagiliselt “EI TAHAAA, EI TAHAAA!!!” ise samal ajal jumala eest riietest kinni hoides, et ma ei saaks neid talt seljast võtta ja isegi kui lõpuks seljast sain, kiskus ta oma õueriideid tagasi enda poole, et neid jumala eest endale selga tagasi ajada. Ma pidin ikka päris palju jõudu kasutama, et ma saaksin tal riided seljast, sest ta ikka väänles päris osavalt.

Ja noh… kümme minutit riietusruumis maadlemist ja elu eest vastupuiklemist ja siis… 10 sekundiga maharahunemist ja lasteaiaga leppimist? On ju naljakas. Milleks sedasi taielda, kui tegelikult ju ei ole see lasteaed nii vastumeelne midagi. :D

Ja teate, õnneks seda nutuga lasteaeda minemist väga palju ei olnudki, kui ma nüüd mõtlen, aga tunne on küll siuke, nagu oleks hullult kaua olnud, sest need paar hommikut olid nii kohutavad. :D

Kurat… raske on rääkida, kui pole ammu kirjutanud ja mul on selline tunne, et te ei jõua enam kuidagi järjele, sest meelest on läinud, kus jutt poolikuks jäi ja keeruline aru saada, kust kohast ma nüüd jätkan. :D Õõh.

Pean vist ikka kokkuvõtte tegema ehk siis 3.nädal lasteaias möödus nii:
Esmaspäeval läks kenasti aeda.
Teisipäeval läks suure nutuga ja puikles elu eest vastu. Täiesti südantlõhestav nutt kestis terve lahtiriietemise aja ja hiljem 10 minutit ka rühmas. Teisipäeva õhtul läks Annabel K ema juurde.
Kolmapäev-Reede olid lasteaiavabad päevad seega.

4.nädal:
Esmaspäev-Kolmapäev oli Annabel tõbiselt kodus.
Neljapäeval läks lasteaeda jällegi vastumeelselt. Siinkohal kasutan võimalust, et ära märkida, et Annabel õnneks kodus hommikuti vastu ei hakanud. Ärkas hea tujuga ja pani riidesse väga hea meelega ja istus autosse rõõmus naeratus näol. Nägu aga läks mossi täpselt sel hetkel, kui auto lasteaia ees peatus ja reaalsus niiöelda koitis. :D Nuttis rühmas umbes 10 sekundit.
Reedel läks jälle vastumeelselt. Nutt jäi kasvatajale üle andes järele umbes 3 sekundiga.

5.nädal:
Esmaspäev läks nutuga. Nutt ja vastuhakk leidis aset ainult riietusruumis minuga ja kasvatajale üle andes leppis oma saatusega koheselt.
Teisipäeval aga juhtus midagi uut. Autos oli Annabel hommikul erakordselt vakka. Lasteaia ette jõudes läksid suunurgad küll alla poole, aga ühtegi piuksu ta ei teinud. Ka riietusruumis oli Annabel täiesti vakka ja ei hakanud lahtiriietamisele traagiliselt vastu. Lasi kenasti õueriided ära võtta ja jalanõud vahetada. Nägu oli küll õnnetu ja mossis ja silmanurgast läikis isegi pisar, aga paistis, et ta oli mõistnud, et mis seal ikka taielda, kuri emme annab ta kasvatajale üle nagunii ja parem juba leppida oma õnnetu saatusega, et peab ikka lasteaeda minema, kui et vastu hakata. Igatahes, edusammud!
Kolmapäeval oli Annabel taaskord rahumeelne. Lasi end kenasti lahti riietada ja tahtis juba üksi ilma minuta rühma juurde minna. Üleandmine läks igati kenasti.
Neljapäeval ja reedel oli kõik juba väga super. Riietusruumis oli Annabel heatujuline ja rühma läks ta ka heatujuga. Kui ma uksel ütlesin “Tsau Annu, õhtul näeme!” ei muutunud ta nägu vähimalgi moel õnnetuks, vaid oli ikka rahulik edasi. :)

No ja täna siis algas KUUES nädal ja täna hommikul läks ta jälle väga hea tujuga lasteaeda, nii et kõik tippen-toppen (nagu üks lasteaiakasvataja tal aina ütleb :D).

Ühesõnaga, MA EI TEA, kas see tagasilöök on nüüd täiesti seljatatud (no ma loodan, et on) või see võib mingi hetk tagasi tulla, aga HETKEL vähemalt on nüüd nädala jagu juba selle asjaga väga hästi olnud. Annabel on aias pika päeva, läheb hea tujuga ja õhtul tuleb väga hea tujuga koju ka ja minu nägemine õhtuti on justkui ta päeva õnnelikeim hetk siiski. :D

Eks siis näha ole, kuidas edasi. :)

7 kommentaari

  1. Katri-Helena ütleb:

    sellega tuli meelde, et kui ma väike olin siis läksin üksi lasteaeda ja ma jäin alati hiljaks, sest korjasin puulehti/oksi/lumepalle vms :D

  2. Laura ütleb:

    Minul on ka vahel deemonlaps kodus ja seda vaieldamatult iga kord peale maalt tulekut. Seega usun, et see deemonlus Annul oli tingitud lihtsalt sellest lahusolekust paar päeva, elas nö seda stressi välja ja see on ok :)

  3. M. ütleb:

    Annabel on tõesti tubli! Vaatamata sellele tagasilöögile tundub siiski, et harjutamine kulges teil suhteliselt kergelt :)
    Kas sa talle enam nädala sees vabu päevi või poolikuid päevi ei teegi? Kuidas ta tuju oli peale pikka nädalat?

    1. Katre ütleb:

      No see eelmine nädal oli nüüd nii katsemeetodil terve nädal jap. Tundus, et ta peab vastu ja mõtlesin proovida. Eks näis, kuis edasi. Oleneb olukorrast vast. :)
      Tuju oli peale pikka nädalat väga mõnus ja preemiaks käisime laupäeval Pärnus sulistamas. :P

      1. M. ütleb:

        Väga hea, et tuju hea :D mul on kodus kohe tunda kui lasteaed väsitama hakkab :D
        Kus spaas te Pärnus sulistasite? Kas sellest tuleb piltidega postitus? Sa pole ammu Annabelst pilte jaganud O:)

        1. Katre ütleb:

          Ta on niisugune tuuseldis jah, et ta on mul pildistamise isu täiesti ära ajanud. Tema pildistamine on minu jaoks lihtsalt liiga väsitav tegevus, sest ta ei suuda sekunditki paigal olla ja hiljem olen ma lihtsalt stressis, et ma nii saamatu fotograaf olen, et ainult udused pildid välja tulevad ja nii edasi. :D :(

  4. Ma olin ka selline vanem, kes esimese lapse lasteaia alguse ajal ootas salaja koridoris, et kindel olla, et laps nutma ei hakka vms.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga