igapäev

Kuidas ja kuhu edasi? #1

2. jaanuar 2016

Millalgi keegi kommentaariumis tundis huvi minu ja Annabeli edasiste plaanide kohta ja eks ma ilmselgelt olen nendele edasistele plaanidele ka pidevalt mõelnud. Analüüsinud üht mõtet ja siis teist ja jõudnud tulemusele, et igal asjal on omad plussid ja miinused, mis muudavad kõik valikud enam-vähem samavõrdseks. Siiski miski sisitunne kipub enim neist ühe poole kalduma.

Ehk siis, ilmselgelt tuleks mul peagi minna tööle ja tasapisi ma olengi töökohaotsingud ette võtnud ja hoian asjadel silma peal. Ideaalis tahaksin ma ikka saada Annabeliga sama graafikut ehk siis 9-17 kellaaegadel toimuvat tööaega, et mul oleks võimalik ta hommikul lasteaeda viia ja õhtul lasteaiast ära tuua (sest hakkama tuleb mul saada üksi, kuna K on ju kaugel ära ja temast hetkel selles asjus abi ei ole). Kes ei tahaks sellist ideaali, eksole? Ühtlasi võiks palk olla niisugune, mis võimaldaks meil kahekesi üürikorteris koos sellele lisanduvate kuludega hakkama saada. Raske, aga ilus plaan. Selline see ideaalne siht on.

Siis aga tekib suur küsimus, et kus me peaksime oma elu edasi elama hakkama ja uue elu alguse looma. Valikuid on kolm: Viljandi, Tartu, Tallinn.

Viljandi plussiks on see, et siin on ka minu vanemad ja sugulased ja seega pisike tugivõrgustik olemas. Viljandis elamine võimaldaks mulle ka seda, et ma võin aktsepteerida ka pikemaid töötunde, sest minu ema või isa saaksid Annabelile lasteaeda ise järele minna. Ühtlasi saaksin lapse anda kergemalt kellelegi hoida, kui mul vaja mõni käik teha või mõni õhtu vabaks võtta. Kõlab hea ja kergena.

AGA.. mulle tunduks naljakas Viljandis üürida meile eraldi korter, kui mu isal on siin maja ja emal korter ka. Et nagu, mul oleks ju ruumi elada ka koos ema või isaga ja see oleks tunduvalt kokkuhoidlikum ja mõtekam, aga siin tulebki mängu see fakt, et ma ei taha koos oma vanematega elada. Ma tahaks ikka täitsa eraldi elada ja ise kodu mängida ja ise valitseda oma kodus toimuva üle.

Ühtlasi see lugu, et Viljandis pole tööpakkumistega väga hea seis ehk et siin huvitavaid või häid või hästitasustavaid kohti eriti saada ei ole ja kui ma siia töö otsiksin, siis ma tunneksin, et ma jäängi siia väikelinna lihtsalt lõksu aastateks. Ja ma leian, et ma tahaksin pigem elada mõnes linnas, kus arenemisruumi on rohkem ja kus on ka vaba-aja võimalusi rohkem. Eriti noorele inimesele. Viljandisse tagasi jõuan ma oma elu lõpuks nii või naa, see on üsna kindel fakt, aga vahepealset elu tahaks nagu elada paremate võimaluste keskel.

Tartu plussiks paistab olevat see, et ilmselt saaksin ma seal vajadusel majutuda Keio vanemate korteris, kuna nad ise viibivad nagunii palju Soomes. Samas, isegi kui Tartusse oma korter võtta, oleks pluss see, et Keio vanemad käivad ju aeg-ajalt ikka Tartus ja saaksid jällegist lapse hoidmisega abistada. Tööaega Tartuse elu jaoks oleks parimal juhul ikkagi vaja esmaspäevast reedeni ja lasteaia kellaaegadega klappivat.

Tartu suureks miinuseks on aga see, et see linn ei meeldi mulle kohe üldse mitte. Ta on suuruselt teine linn Eestis, aga minu arust on ta ülimalt mõttetu linn ka. Ma ei taha siinkohal solvata Tartu elanikke või inimesi, kellele Tartu väga meeldib, vaid räägin siiski lihtsalt enda seisukohast. Olen ju mõned aastad millalgi Tartus elanud ja noh, ma ei tea, mulle see linn lihtsalt ei istu ja ei ole iial südamelähedaseks saanud.

Ja siis tuleb Tallinn. Oo, mu Tallinn. Vot Tallinnaga on ka niisugune lugu, et Tallinn paljudele ei meeldi, eriti neile, kes Tallinnas ei ela. Minule aga Tallinn VÄGA meeldib. Mind lihtsalt miski nii kutsub ja tõmbab sinna poole. Ma olen päris palju kahetsenud seda, et ma sealt Tallinnast sinna Soome üldse kolisin, sest vastasel juhul elaksin ma ilmselt praegugi Tallinnas ja ma ei peaks sinna kolimist üldse kaalumagi. Aga nüüd on ta valikus ja ma nii väga ihkan Tallinnasse.

Ma ei oska öelda, miks mulle see Tallinn täpselt nii väga meeldib, aga asjalik tundub välja tuua seda, et seal on lihtsalt kõige paremad võimalused igasugusteks asjadeks. Alustades töökohtadest, lasteaedadest ja lõpetades igasuguste vaba-aja veetmise võimalustega. Mulle vist meeldib, kui mul on palju VÕIMALUSI. Viljandis näiteks on väga vähe võimalusi, mida huvitavat vahel teha või kuhu minna. See piirab mind kuidagi.

Tallinnaga on aga see suur miinus, et mul ei ole seal tugivõrgustikku ehk kedagi, kes saaks lapsega abiks olla, seega tallinlase elu puhul peaks mul raudpolt olema lasteaiaaegadega klappiv töökoht. Olen arvestanud ka selle suure miinusega, et kerge vaevaga ei saaks ma ka mõnda reede või laupäeva õhtut vabaks, et sõbrannaga jutustama minna, aga see tundub olevat asi, millega olen nõus riskima, sest ma nii väga tahaksin Tallinnas oma uut elu alustada.

Ja ühtlasi meenub mulle vahel, et aga ma tegelikult ju ei ole üksinda lapsevanemarollis, siiski. Ideepoolest ei tohiks tunduda raske ülesandena Keiolgi üks nädalavahetus kuus Eestis viibida ja laps Tallinnast peale võtta ja koos temaga kasvõi Tartusse põrutada. Ideepoolest õigemini nii PEAKSKI asi olema, et ma ei pea temaga kuu otsa üksi olema. Ja siis lohutan ma end veel mõttega, et kui rahalise poole pealt kannatab, on võimalik ka muretseda mõni armas neiu, kes vahel paar tunnikest last vaadata saaks, kui vaja. Ühesõnaga, kuidagi peaks hakkama saama.

Seega ongi hetkel nii, et oma ideaalsihtpunktiks olen ma hetkel valinud kõige raskema variandi – Tallinna, kuhu ma tööd otsin ja kuhu ma tahaks vähemalt kevadeks omadega (no ja Annabeliga) jõuda. Tunnen selles osas, et DREAM BIG on õige variant ja kuna mul on väga suur motivatsioon ja tahe, siis küllap ma saan selle kõigega hakkama ka.

Ja kui juhtub see 1%, et Tallinna plaan mingil hetkel enam ei tundu nii kättesaadav ja õigem oleks ikkagi leppida Viljandis konutamisega ja üksluise väikelinna elu elamisega oma elu parimais aastates (ei halvusta teisi, kes seda teevad, vaid lihtsalt minu nägemus ja soov elule on mingil tungival moel teistsugune), siis saan ma selle Viljandi plaani ju ka ilmselt käiku võtta. Hetkel aga on siht Tallinna poole.

Seega, kui keegi miskit kuuleb/teab, et Tallinnas leidub huvitav tööpakkumine ~9-17 kellaaegadel (ehk siis miski kontoritöö), mis võiks mulle sobida, siis võtke minuga ühendust ja andke mulle teada. ^^

Ühtlasi võite teada anda, kui teil või kellelegi teie tuttaval on Tallinnas vaba korter, kus me võiksime Annabeliga saada kasvõi paar kuud elada (ikka maksaks ka selle eest), kuniks leiame mõne muu oma pleissi või kuhu saaksime parimal juhul ka pikemaajaliselt jääda. Lihtsalt soovitavalt mitte maakleritasu makstes ja kuhu oleks vajadusel võimalik kiirelt sisse saada kui peaksin äkitselt näiteks töökoha leidma. :)

Sellise abi korral sujuks meil see kolimine kindlasti natukenegi kergemini ja ei tunduks nii raske missioonina, kui ta kohati mulle tundub. Kirjutan sellest ehk teises osas, mis selle kolimimisega kõik kaasneks ja mis peavalu valmistab.

66 kommentaari

  1. Nell ütleb:

    Mulle meeldib, et sul on konkreetne visioon ja plaan kuidas teie elu Annabeliga minema peaks. Aga mina veidi vanema ja alalhoidlikumana jääks veidikd veel Viljandisse. Leia seal töö, ela vanemate juures ja nii saad koguda veidi stardiraha enne Tallinna siirdumist. Lasteaiakoha võid ju Tallinna saada aga suure tõenäosusega mitte sinna piirkonda kuhu soovi on. Ja head kontoritöökohad liiguvad ka reeglina tuttavaid pidi või neile, kel erialane haridus….
    Aga ma ei halvusta vaid saadan head soovid sinu poole. Lihtsalt kõike ei pea kohe ja kiirelt saama. Äkki on näiteks Viljandi kutsekoolis mõni eriala, mis sind hiljem heale kontoritööle aitaks (büroojuht, asjaajaja jms)?

    1. Katre ütleb:

      See kõike ja kiirelt suhtumine tekitab palju skeptikat jah, aga ma ise olen elus palju kogenud, et minu puhul töötab nii kõige paremini ja usaldan oma sisetunnet.
      Stardiraha on olemas. Lasteaiakohaga olen aru saanud, et Mustamäel peaks vabu kohti leiduma ja Mustamäele ma nagunii tahaks täitsa ideaalis kolida ka. Kui ka KOHE kohta ei saa, siis hädaolukorras paariks kuuks kuidagi timmiks ehk eralasteaia, kuniks koha saab. Et nagu.. kuidagi peaks ju ikka saama!?
      Viljandi puhul kardan ma ka seda, et siis lihtsalt peaks ikka paariks aastaks siia jääma, sest mis mõte ka last mööda erinevaid lasteaedu solgutada vms. Tallinn ongi selles mõttes hea visioon, et sinna jääks ideaalis järgmiseks 10-ks aastaks. Viljandisse äärmisel juhul aastaks, sest ikka kipun siit pigem ära. Et miks hakata Tallinnasse aasta aja pärast tööd otsima, kui võiks kohe. Et milleks edasi lükata, kui ma nagunii olen sada protsenti kindel, et mu elu võimalikult ruttu sinna jõuab.
      Kuna tööle peab nagunii see aasta juba minema, siis enne ajaks tööelu kuidagi joonde ja meeleldi siis näiteks aasta pärast läheks töö ja lapse kõrvalt miskit moodi ka koolitükke tegema. Ma ei tea. Mul on usku endasse ja las ta olla. Eks näis, mis saab. :D

  2. mõmm ütleb:

    Ise valiksin selles olukorras kindlasti sellise variandi kus oleks tugivõrgustik. Kui laps hakkab lasteaias käima, siis linnas pole sul kedagi (kui siis raha eest) kes haige lapsega saaks kodus olla jne. Linnas on elu kallim, eelkõige elamispind. Ja ega linnaelu sulle praegu neid võimalusi niipalju ikka pakkuda ei saa, kui oleksid ainult sina. Ehk siis elu on esialgu ikka vaid – töö-laps-lasteaed rütmis.
    Praegu mõtle pigem sellele, kuidas oma elu mugavamaks teha.
    Edu!

    1. Katre ütleb:

      Viljandis ei saaks haige lapsega samuti keegi kodus olla, kuna ka minu vanemad käivad tööl. Abiks muidugi oleks see kindlasti, aga seetõttu, et mu vanemad siin elavad, see ei tähenda mulle, et ka mina peaksin siia olema nö aheldatud, kui ihkan mujal oma elu rajada. Olin ka enne Annabeli sündi Tallinnas ja mul oli seal väga paigas kõik. Lapsega üksi on seal kindlasti väga raske, mainisin ka seda, aga ma ei arva, et see oleks midagi võimatut. Olen valmis sellise otsusega selle väljakutse vastu võtma.

      1. mõmm ütleb:

        Eks see päris raske saa olema tõesti.
        Mul endal laps läks nüüd sügisel lasteaeda, terve püsib vaid üle nädala ja üle nädala istun siis temaga kodus. Muidu väga tubli ja terve laps olnud seni.
        Ütlengi lihtsalt oma kogemusest, et oleksin õnneseen kui mul oleks keegi lähedastest abiks aitamas last hoida, selle asemel et lapsehoidjale maksta või kodus istuda.

        1. Anu ütleb:

          Vanavanemate olemasolu ei tähenda, et nad peaksid lapsega “kodus istuma”. :) Või no ma ei ütle, et sa seda väitsid ka, aga selline arusaam tihtipeale on. Katre on noor, seega võib eeldada, et vanemad on ka noored.. Mina osalt just seepärast koliksingi Tallinna näiteks. Viljandisse jäädes on suht kerge hakata vanemate peale liigselt lootma jne. Tallinnas oledki üksi ja näed ise, kui tugev ja hakkaja sa tegelikult oled. :)

          1. Katre ütleb:

            Ma ei looda ka Viljandis palju oma vanematele. Ei ole seda kunagi teinud, kui me Annabeliga siin. Muidugi mõni reede õhtu on nad armsalt abiks mulle, kui tahan välja minna näiteks, aga peamise aja nad lihtsalt…on. Lapsega tegelen ja müttan ja asjatan ikkagi ise justkui elaks temaga üksi. Just sayin. :)

  3. M. ütleb:

    Mina saan sellest Tallinna-igatsusest täitsa aru! Ka minule väga meeldib see linn kuigi enamus inimestele mitte nii väga :D olin vahepeal ka ära ja siis sain aru kui väga see linn MINU linn on :) samuti oleks see tõesti tuleviku arvestades siiski parim variant teile (no kui Tartu ei meeldi) – töökohti rohkem, võimalusi rohkem, kolimist vähem (kui nt variandiga, kus kõige pealt sead oma elu sisse Viljandis oma korteris), südamelähedasem jne.
    CVkeskuses on praegu näiteks Viljandimaa all 48 töökuulutust, Tallinna all aga 913. Tõenäolisem on vast Tallinnast sobivate kellaaegadega töö leida :)
    Üks punkt on aga minu jaoks siin just kui puudu (vähemalt ei märganud, tunnistan lugesin kiirustades :D ), kus asuvad sinu sõbrannad? :) tugivõrgustik muidugi on oluline aga seda võib tekitada ka nende abil :) samuti esimesed u 2 kuud, kui Annabel alles lasteaeda läheb, soovitan võimalusel veel koduseks jääda…tee mis tahad kipuvad kohe haigeks jääma ;)

    1. Katre ütleb:

      Sõbrannad on võrdselt nii Viljandis kui Tallinnas. Samas tundub, et tutvusi, mida soojendada annaks, on Tallinnas isegi et rohkem või noh, inimesi, kellega meeleldi läbi käiks, aga pika vahemaa tõttu ei jõua seda väga teha.
      Lasteaiaasja kardan ise ka natukene. Veelgi ideaalis tahaks jah ca 1-2 kuud Tallinnas elada soodsalt ja siis vaikselt lasteaiaga harjutada ja selle kõrvalt tööd vaadata, aga noh samas on ka tõsiasi, et ilma tööta ei ole väga võimalik seal üürikorterit üksi võtta. :/ Niiet peab ikka sedapidi, et töö ennem.
      See kõik ongi see keerukam pool üksinda asjatamisel, kui teist vanemat lapsel käepärast ei ole, sest pean tööellu üsna äkitselt sukelduma ja teine vanem ei saa abiks olla.

  4. tr ütleb:

    Soovitan kaaluda ka teisi linnasid, nt Rapla. Töökohti liigub,samas kannatab ka Tln käia, rongiga kiire sõit. Samas elukeskkond vaiksem ja rahulikum. Kui kino või teatri isu tuleb, pruugib vaid rongile istuda.
    Viljandi ma välistaks, seal sa mandud ära ja hakkad igatsema linna. Lisaks tööd väga raske saada, suuremad linnad kaugel.

  5. G2tlin ütleb:

    Mul oli ka kunagi selline ilus plaan tehtud enne kui täitsa üksinda elama asusin :) Ma tean ka miks see vett vedama läks…
    Kuna sul hetkel tegelikult tööd ei ole, siis soovitaks esialgu siiski oma vanematelt tuge otsida. Sa oled noor ja on veel paar aastat aega küll, et täitsa omapead elada :) Alles pärast mõnda aega tööl käimist saad teada, kas ja kuidas sa hakkama saad. Näiteks käid pool aastat tööl ära ja külastad siis võlanõustajat, kes siis oskab sind hoiatada sinu sissetulekust lähtuvatest riskidest, millele pead tähelepanu pöörama, et tõesti ise hakkama saada. Olen aasta tööl käinud ja see on tõsiselt raske ning vahel tundu, et ma tõesti oskan ainult halada ja vinguda :D
    Vanematega saab vahetus ka teha kui oled pidanud pikalt haige lapsega kodus olema. Lapse vanaema saab ise haiguslehel olla lapsega. Sest seaduse järgi on sind õigus isegi vallandada kui oled pidanud liiga tihti kodune olema. Kontoritööd paraku nii lihtne saada ei ole :( Või tööd, mis aitaks tasuda korterikulude eest ja jätkuks ka kahekesi ära elamiseks. Korterite üürihinnad on päris jõhkrad, lisaks tasuda lasteaia eest. Juba see kõik kokku tuleb 400 eurot umbes.
    Igatahes edu!

    1. Katre ütleb:

      Olen teadlik kõikidest kulutustest ja raskustest, seega päris sinisilme unistus ei ole. Ja ilmselgelt nagu öeldud, olen valmis selle väljakutsega.
      Vajadusel saab lapse ka Viljandisse viia kui tõesti peaks olema nii hull seis, et on mingil põhjusel vaja ja mul ei ole võimalik teda vaadata. Üleüldse, kui midagi tahta ja on vaja, leiab võimaluse ikka.

  6. J. ütleb:

    Mina söödaks sulle sellise mõtte, et jää Viljandisse vanemate juurde ja Tartusse mine avatud ülikooli õppima mingit huvipakkuvat eriala – või kutsekooli. Juhul kui õpid Tartu Ülikooli avatud õppes, siis pead keskmiselt kord kuus kohal käima, kodus õpid iseseisvalt. Õppimine annab sulle seda vaheldust ja põnevust, mida otsid – Viljandis on tugivõrgustik. Kui eriala käes siis saadki julgemalt Tallinna poole vaadata ja oma unistust täita.
    Sa oled veel nii noor – ära piira end 9-5ni rutiiniga – õpi, arenda ennast ja hoia perest kinni. Sa jõuad veel terve elu oma elu peal olla :)

    1. Katre ütleb:

      Aitäh soovituste eest, aga olen ka ise palju kõigele mõelnud ja see on hetkel viimane variant. Ka kooliskäimiseks oleks raha vaja ja kindlasti ei tahaks ma veel aasta või rohkemgi kodune olla.
      Kui ma tõesti enne suve sobivat tööd ei leia, siis võin plaani võtta koolimineku ehk tõesti ja kandideerida, aga kui peaks nüüd vahepeal sellega siiski õnnestuma, siis ma ei näe põhjust, miks ma peaks käe ette panema. :)

      1. K. ütleb:

        J. ju mainis ilusti, et kord kuus käid koolis kohal. See tähendab, et ülejäänud aja saad tööl käia. :)
        Ega sellest “nädal tööl-kaks nädalat haige lapega kodus” enne aru ei saagi, kui asjas sees oled. Minu soovitus siinkohal oleks ka aastaks Viljandisse jääda, Annabelil sõimerühm siin lasta ära käia (kõige hullem haigusteperiood siis) ja suvest/sügisest Tallinna poole sättida. Pärast sõime nagunii enamikes kohtades rühmad ja kasvatajad muutuvad, seega ei tohiks siis lasteaia vahetus ka tragöödia olla. Siin on tugivõrgustik ja võimalus klappida haige lapsega kodus olemist.
        Räägin omadest kogemustest. Esimene lasteaia aasta oli haiguste tõttu raske ja ülemus on oioii kui kuri. Hoian siiani hinge kinni, et mu töökoht mulle alles jääks. Kuigi see pole mu unistuste töö, on see oluline samm tuleviku jaoks ja unistusteni jõudmiseks. Raske on usaldust tagasi teenida ja ega neid huvita ka, et sa oma last üksi kasvatad ja muud võimalust haiguste ajal pole. Teine lasteaia aasta läheb oluliselt paremaks.

        Tean, mis tunne on üksi last kasvatada ja kõige muuga toime tulla, kui lapse isa elab teises linnas/riigis. Pole kerge, aga tuleme toime. :P Edu sulle! :)

        1. Katre ütleb:

          Muidugi oleneb palju, millist tööd teha. Ma ise mõtlen, et eriti ideaalne olekski niisugune töö, mida ma saan vajadusel kodust ka teha ehk et olen küll näiteks haige lapsega kodus, aga saan oma töökohustusi mingil määral siiski edasi teha kas koduselt või mobiilselt. See muidugi juba natukene sinisilmsem unistus vist, aga noh, tulevikus püüdlevad kõik ikka selle poole vast. :D
          See Viljandi värk kõlab no nii mõistlikult küll jah, et need, kes seda pooldavad, panevad mind mõtlema küll, aga… ma ei tea. Sellega kaasneb tegelikult täpselt samamoodi palju agasid. Ega CV-s ei tule ka kasuks, kui ma sinna järjekordse 1-aastase või vähemaajalise suvalise selveri kassapidaja töö lisan (sest Viljandis ei ole väga midagi asjalikku saada, mis kasuks tuleks hiljem) + siis see, et kui üldse tööl ei käi, siis pole millestki ära elada. Et lihtsalt nii paljudes mõistetes tundub õigem kohe alustada otsast, sest ma tahaks oma elu juba no nii väga joonde saada ja kuskile paikseks jääda. Viimased 5-aastat reaalselt IGA AASTA kolinud ja ma lihtsalt ei tahaks mõelda, et ma peaks elama Viljandis kogu aeg teadmises, et varsti jälle nagunii kolin vms.

          1. K. ütleb:

            Ma tunnen ka juba mõnda aega, et tahaks ISE ja omaette (elan hetkel lapsega vanemate juures), kuid lepin olukorraga. Miks? Sest minu valikust langeb välja üürikorter. Praegu siis kössitangi siin ja pingutan päris oma elamise nimel. See on ka mu selle aasta eesmärk. :) Töö osas on mul soov hakata ühel hetkel omal käel tegelema sellega, mida tõeliselt armastan (oh palun üks suur lotovõit mulle :D).
            Mina isiklikult kasutan hetkel võimalust raha kõrvale panna ja unistuste nimel pingutada, kuni see veel lihtsam on. :)
            Ma ei ütle, et peaksid igaveseks Viljandisse jääma, aga oma elu natuke kergemaks tegemise nimel soovitan sul umbes aastakese siiski veel olla ja end natukenegi nö üles töötada. :)
            Kirjuta endale paberile näiteks, millises osas oleks sul lihtsam Praegusel hetkel Tallinnas ja mullises osas Viljandis. No näiteks oled lapsega 2n kodus olnud ja lasteaeda viies 3ndal päeval helistab kasvataja, et lapsel kõrge palavik (pead koheselt töölt ära tulema ja lapsele järgi minema) – millised võimalused sul kus oleksid selles osas jms. :)

            Ma pooldan inimeste soovi oma unistusi täita, kuid ei soovita siiski pea ees tundmatusse tormata. Enne tuleks siiski kõik läbi mõelda. Ilmselt olen liiiga realistlik(?) inimene.

    2. Diana ütleb:

      Kui ma lugesin postituse kolmanda lõigu lõppu ja… kindlasti TALLINN. Esiteks nagu sa kirjutasid suurem võimalus saada hea töökohta, ka kontoritöö 9-17, Annabeli arendamine-huviringid jne, vajaaja veetmise võimalused, jne (ka kohata oma teist poolt :D )
      Omaette elamine on igati väart kulusid, arvestades asjaolu, et võib leida ka hea koeteri hea üürihinnaga.
      Tugivõrgustik on tore, kuid kas sul Tallinnas mõnda sõbrannat pole, kellel samuti laps ja nt mõnikord teha nädalavahetuseti playdate kordamööda. Muidugi lapsed peavad omavahel klappima.

      Aga muidu, kindlasti Tallinn, eriti kui sa ise seda südames tunned.
      Mina olen aru saanud, et inimene võib palju plaane teha ja +/- kaaluda, aga lõppkokkuvõttes kõik sõltub “õigel ajal õiges kohas”.

      Soovitan sul paika panna, mis ajaks sa tahad 100% juba Tallinnas elada ja hakka kammima korteri ja töökuulutusi. Kui sa enamvähem tead, mis linnaosas elada tahaksid/eelistad, siis saad maad uurida ka mõnes kohalikus lasteaias :)

      Jõudu, jaksu ja kindlat meelt!!!

    3. Diana ütleb:

      Minul tekkib küsimus, millest peaks Katre ja Annabel sel juhul elama, kui ta ülikooli praegu läheb?

  7. L ütleb:

    Eeee, kus Keio siis on (kaugel ära?) või mis Soomest sai? Ma olen vist midagi maha maganud või sa ei olegi rääkinud, et millest selline olukord.

    1. Katre ütleb:

      Ju siis oled midagi maha maganud või ei ole postitusi korralikult algusest lõpuni lugenud. Üle kordama ei taha hakata. :)

  8. Silvia ütleb:

    Kas sa elad hetkel veel soomes ja plaanid eestisse kolida? Miks sulle soomes ei meeldi? Hirmus raske on aru saada mis toimub kui sa vahepeal pikalt sellest ei kirjuta. Loodan et teil läheb hästi!

    1. Katre ütleb:

      Kõikidele su küsimustele olen vastused siin samas blogis ja täiesti paroolivabalt andnud. Sorri, aga nimelt üle korrata ei taha. :D

  9. Diana ütleb:

    Kui ma lugesin postituse kolmanda lõigu lõppu ja… kindlasti TALLINN. Esiteks nagu sa kirjutasid suurem võimalus saada hea töökohta, ka kontoritöö 9-17, Annabeli arendamine-huviringid jne, vajaaja veetmise võimalused, jne (ka kohata oma teist poolt :D )
    Omaette elamine on igati väart kulusid, arvestades asjaolu, et võib leida ka hea koeteri hea üürihinnaga.
    Tugivõrgustik on tore, kuid kas sul Tallinnas mõnda sõbrannat pole, kellel samuti laps ja nt mõnikord teha nädalavahetuseti playdate kordamööda. Muidugi lapsed peavad omavahel klappima.

    Aga muidu, kindlasti Tallinn, eriti kui sa ise seda südames tunned.
    Mina olen aru saanud, et inimene võib palju plaane teha ja +/- kaaluda, aga lõppkokkuvõttes kõik sõltub “õigel ajal õiges kohas”.

    Soovitan sul paika panna, mis ajaks sa tahad 100% juba Tallinnas elada ja hakka kammima korteri ja töökuulutusi. Kui sa enamvähem tead, mis linnaosas elada tahaksid/eelistad, siis saad maad uurida ka mõnes kohalikus lasteaias :)

    Jõudu, jaksu ja kindlat meelt!!!

    1. Katre ütleb:

      Aitäh julgustava kommentaari eest. :)

  10. anonüümne ütleb:

    Mina soovitan enne panna lapse lasteaeda, sest see vajab harjutamist/harjumist ja esimesel aastal on enamik lapsi palju haiged kahjuks. Sa ei saa nii, et viid sama hommik lapse aeda kui omal on esimene tööpäev, kindlasti ei tule sellest midagi välja.
    Muus osas ju täitsa reaalsed plaanid :) Edu!

    1. Katre ütleb:

      Tean seda. :)

  11. Kati ütleb:

    Mulle meeldib su mõte sirge seljaga väljakutsete poole astuda. Olen ise samasugune. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka! Jah, last mul küll pole ja ses osas oli/on ilmselt ka pisut lihtsam, aga sellest hoolimata on ka mul olnud olukordi, kus korraks tunduvad kõik uksed ja aknad kinni olevat. Aga.. õige pea jälle mõni neist avaneb. Alati saab kuidagi hakkama ja ajas tagasi vaadates mõtlen vahel isegi, et kuidas küll? Aga näed, elan ja nüüdseks üldse mitte kehvasti. Pigem ongi rasked hetked need, mis inimest tohutult kasvatavad. Tugivõrgustik võib tõesti tunduda toena, aga kuskilt maalt on tegemist siiski mugavustsooniga, kus olles paraku just väga kaugele vaadata ei saa :)
    Kui hing ihkab Tallinna, siis hing peab ka Tallinna saama.
    Edu ja jõudu Sulle ning Annabelile!

    1. Katre ütleb:

      Samas ma terve Annabeli esimese eluaasta olin ka üksinda Tallinnas. Ei olnud nii väga õudne ja raske ju midagi. Ainuke asi ongi see, et nädalavahetusel ei saa nö kodust välja ehk minna sõpradega nii spontaanselt, aga selle eest saan ma kasvõi lapsega iga nädalavahetus midagi uut põnevat teha, mis võimalustest väikelinnas pika peale väheks jääb.
      Ja nagu ma üritan mõelda, lapsel on ju isa ka, kes võiks kasvõi ühe nädalavahetuse kuust temaga olla, seega see üks nädalavahetus oleks mulle täitsa piisav puhkus. Või vahel saan oma ema külla kutsuda. Või vahel Annabeli koos sõbrannaga Viljandisse saata või no ükskõik. Kui väga vajalik põhjus on, siis miskitmoodi ikka peaks saama hakkama.
      Ainuke hirm ja mure on mul pigem seoses jah selle lasteaia harjumise ja muu sellisega.

      1. Kati ütleb:

        Ma arvan, et pole põhjust ka lasteaia teemat liigselt karta. Annabel on tubli tüdruk ja tal on ju antud just täpselt see õige emme, kelle süles vajadusel pisut lohutust otsida ja siis jälle mängima joosta. Olete mõlemad tublid tüdrukud! Suur ees ja väike järgi :)

        1. Katre ütleb:

          Pigem seda sellega kohanemist. Ma ei taha tõesti teda visata nagu vits vette päris, aga loodan vähemalt mõned nädalad harjutamisperioodi võimaldada enne tööleasumist ja loodan, et möödub stressivabalt, sest võõristamise ja pelgamisega ei ole ta kunagi hiilgand.

  12. S ütleb:

    Järgi ikka südant :) Kui tahad Tallinnasse , siis Tallinnasse. Loodetavasti su mees ikka toetab teid rahaliselt ju ka? Ta ju siiski lapse isa ehkki olete lahus.

  13. Inca ütleb:

    Mina pooldan alati unistada suurelt ja astuda üle oma hirmudest. Ma arvan, et sa oled tubli, et valid Tallinna ja lähed sinna poole kuhu hing ihkab.
    Küll sul tekib see tugivõrgustik ka Tallinnas. Kindlasti tekib lähedasi sõbrannasid, kellel pole keeruline sind aidata lapsele lasteaeda järgi minnes või vajadusel paar tundi teda hoida mõni õhtu.

    Kui nii kindel siht on silme ees, küll siis asjad juba varsti ise laabuma hakkavad:)

  14. Kommenteerija ütleb:

    Minu jaoks ei tundu see Tallinna-plaan üldse utoopiline või väga suurelt unistamine. Ainus murekoht ongi normaalselt tasustatud töö leidmine ja siinkohal tulevad tõesti tutvused abiks. Küll kõik paika loksub.

    1. Katre ütleb:

      Ja hea tööandja, kes ei pahurda kui laps peaks haige olema (ptüiptüiptüi, eks ma ikka loodan, et ta haige ei oleks) ja samas ma usun ikkagi, et haigestumise korral on isegi Tallinnas töö omamise puhul võimalik mul laps ka vanaema juurde saata, kui ma ise tõesti ei saa tööl käia.
      Mul sõbranna liigub tihti Tallinna-Viljandi vahet ja usun, et talle poleks mingi probleem pisike neiu peale võtta, juhul kui mu vanematest kellelgi võimalus lapsega kodus olla. Et ma ei näe samas ses osas tegelt seda muret, et oleks midagi teisiti Viljandi-Tallinna elu vahel. Ega kui ma Tallinnas elan, siis vanavanemad ära ei kao ja saavad hädaolukorras abiks olla ikka samamoodi.

  15. Madli ütleb:

    Ma nõu andma ei hakka, aga ütlen vaid, et kuna ma ise olen vähemalt aasta lõpuni lapsega kodus, siis vajadusel saaksid nt lapse minu juurde hoiule tuua, kui kusagile minna tahad. Kui usaldad :) Lastega on mul kogemust küllaga ja mu enda pärdik (hetkel 9-kuune) oleks vahvaks seltsiks.

    1. Katre ütleb:

      Aitäh. ^^

  16. Kats ütleb:

    Mida sa muidu õppinud oled? Tallinnas julgeksin muidu soovitada erinevaid sekretäri/assistendi kohti. Neid liigub üsna palju ja olen isegi sellist tööd teinud, minu iseloomuga ei sobinud aga õpetas meeletult palju:) enamasti tahavad nad mingit bakapaberit küll aga samas koht ise tingimata mingit ülikooliharidust ei nõua. Et soovitan sellele mõelda, tööaeg klassikaline 9-17 ja suuremates firmades edasiarenemise võimalused. Sa oled 25 ja see on küll täiesti sinu enda otsus, aga kui soovid nn karjääri ehitama asuda, siis ei olegi tegelikult kuigi palju “aega” jäänud (ei mõelnud üldse pahasti seda)

    1. Katre ütleb:

      Jees. Tunnen isegi, et ei taha enam palju venitada. Kui nüüd jalad tagumiku alt välja vedada, siis kohe täiega ja kindlas suunas. Sellepärast ka pigem Tallinn valikus.
      Eelmine aasta on mu elust lihtsalt kui üks raisatud aasta, kohe tõsiselt, ja ma enam rohkem ei tahaks aastaid raisata.

  17. Helena ütleb:

    Sinu postitusest õhkab niipalju positiivset, et kohe kindlasti saaksid Tallinnas hakkama! Lugedes oli tunda eneseteadlikkust ja otsusekindlust! Hoian pöidlaid, et teil elu pealinnas kenasti laabuks!

    1. Katre ütleb:

      Niiii suur aitäh! Sellised julgustavad sõnad annavad mulle kindlameelsust ainult juurde ja just seda ma vajan. :)

  18. Pixiedots ütleb:

    Mõtlesin lisada, et isegi kui on võimalust valida oma tööaega (või on klassikaline 9-17), siis sellises vanuses lapsega kodust töötamine on ka selline.. Väga uduroosa unistus.
    Hakkama võib saada, aga kahjuks mingi aspekt või osapool kannatab. Mida vist paljud üritavad öelda, on see, et nelja-viiene laps on juba päris mõistlik tegelane ja selleks ajaks on immuunsüsteem ka saanud natuke vatti. Annabelil on momendil käsil väga formatiivsed aastad ja lasteaeda minek ei pruugi ka üldse kujuneda selliseks nagu arvad. Sul on igati tubli ja tragi laps, kuid harjumiseks vajate mõlemad mitu kuud aega – seega idee enne töö leidmist koht sisse seada ja rutiin paigale panna, on väga hea. Siis näed ka, milline töö sulle sobiks.

    See on kindlasti tõsi, et laps on lasteaia alguses päris sageli haige ja tööandjad on tihtipeale karmid, seega ehk sobiks paremini hoopis mingi ebatavalisem töötamise aeg või üldse mitte viimati last kollektiivi, vaid panustada erahoiule. Tallinn on muutunud viimaste aastatega erakordselt kalliks, eriti just üüriturg. Osta on juba oluliselt odavam.

    1. Pixiedots ütleb:

      Viiagi*

  19. N ütleb:

    Oiiiii kuidas ma mõistan Sind. (Kusjuures ise hiljuti just võtsime elukaaslasega vastu otsuse kolida väikelinna – väiksemasse kui Viljandi ja müüsime Tallinnas korteri maha). AGA kui ma oleks Sinu olukorras (no never know- a loodan, et mul kaasaga on ,,elasid õnnelikult elu lõpuni…”), siis ma koliks ka Tallinna.
    Mulle väga väga meeldib väikelinna elu – lehvitad üle aia naabrile, küpsetad koogi ja kutsud naabrilapsed sööma ja mängima. Kõik tunnevad kõiki ja tead ka lapse (meil üks 1-aastane Kratt) sõprade vanavanemad. Turvaline, rõõmus ja sõbralik kogukond. KUID selles on üks aga – see kõik meeldib mulle kui on klassikaline pere- ema, isa ja laps(ed), kui me peaks kaasaga lahku minema, siis ma lehvitaks naabritele, viskaks koogivormid käest ja sõidaks esimesel lapse une ajal koos lapsega linna ,,elukohta otsima”. Õnneks, mul on selline haridus (ok, tglt ma peaks üldse Sinu blogi lugemise asemel mag.tööd tegema – viimane sirge minna) millega tööd kindlasti leiaks ja üleüldse endine tore töökollektiiv, kes mind võtaks avasüli vastu, aga see pole SEE teema. St ma mõistan Sind sajagaa! ;) Tallinn – tähendab palju palju rohkem lihtsalt kättesaadavat meelelahtust/võimalusi ka lapsega, vähem planeerimist.
    St gogogo naine! :) Hoian pöidlad pihus ja näpud püsti, et Sul Tallinnas kõik läheks suurpäraselt! Seni küpsetan ma kooki ning lehvitan naabritele ja viskan põlle ja pajakindad nurka vaid mõneks nädalavahetuseks aastas, et ka enda linna- TALLINNA- melu nautima minna.
    PS! Ma olen ka ,,üks neist” kellele Tartu on linna jaoks liiga väike ja ,,sõbraliku naabruskonna” jaoks jällegi liiga suur, st ,,ei ole minu linn”. Põletage mind nüüd põrgus, ma tean, et Katre on sama arvamusega mind seal ees ootamas. :P

    1. Katre ütleb:

      Just. Ma oleks nõus ka ükskõik kus elama, kui on oma pisike pere. See kaalub kõik linnad lihtsalt üles, see oma pere, et võiks kasvõi metsamajakeses elada, sest vajadusel saab kuskile linna alati sõita. A
      Aga üksinda nagu… ma ei näe mõtet. Ma tunnen, et ma lihtsalt mandun siia ja ma olen niigi kaua juba istunud eneses kinni.
      Aitäh. :)

  20. Nell ütleb:

    Sa küll tead ka seda aga paarinädalane lasteaeda harjutamine võib olla üsna naiivne lootus. Esiteks liiguvad viirused ja kollektiivis ning lisaks uue kogemuse stressiga kipuvad lapsed haigeks jääma. Teiseks on pikad aiapäevad lapsele suur stress ja harjutamine võib aega võtta. Algul tundub küll, et lapsel on tore ja lepib hästi aga tagasilöögid võivad tulla alles paari kuu pärast kui laps aru saab, et jääbki nii ja peabki igapäevaselt seltskonnas kisa-kära sees olema.
    Mina hakkasin oma last aeda harjutama augusti lõpus, esimese 3 päevaga sai mingi palavikuga köhaviiruse ning enamvähem terveks saanuna teise viiruse otsa. Kokku 3 nädalat kodus. Kui laps terve jätkasime harjutamist aga 3-4 päeva oli piir, siis järjekordne köha-nohu kallal ja järgnes kodune ravi. Lisaks laps küll nautis aias käimist ja küsis muudkui millal jälle, oli ta aiast tulles üsna ülestimuleeritud ja väsinud. Detsembri lõpuks on asi nii kaugel, et viin poisi hommikul aeda ja enne lõunaund toon koju. Pikema päevaga on tulemuseks väsinud ja jaurav laps. Senine rekord on 5 järjestikust aiapäeva enne järjekordset viirust ja novembrikuus kokku 8 aiapäeva. Hoiame kõvasti kokku sest sellise graafikuga minu tööl käimine eriti mõttekas ei ole.
    Ei taha hirmutada aga see on reaalsus.
    PS! Vaatasin CV-keskusesse ja Viljandis on paar päris ägedat 8-17 kontoritööd pakkumisel :)

    1. Katre ütleb:

      Ei see ei hirmuta mind, aga ma lihtsalt mõtlen, et on inimesi, kellel ei ole võimalusi sellise soovitatud normi järgi talitada, et paar kuud enne harjutada lasteaiaga ja elus võib kõigil igasuguseid järske muutusi ette tulla. Ma mõtlen, et ikka ju saadakse hakkama ja tullakse toime. Või ei tulda? Või ikka tullakse?
      Ma ei saaks Tallinna elu puhul paarikuust harjutamisperioodi lubada, sest mul ei ole seal kuskil elada. Kui keegi tasuta korterit pakub mulle paariks kuuks, kasutaksin seda meeleldi selliseks puhuks ära ja see oleks väga super, aga paraku sellist asja ju ei juhtu.
      Viljandis aga ei saaks keset aastat enam lasteaiakohta ja siis tuleb suvi peale ja peaksin täitsa sügiseni põhimõtteliselt tühja passima kui mitte järgmise talveni (kui nüüd mõtleme, et sügisel paar kuud teeme selle lasteaiaga harjutamisperioodi). See tundub mu jaoks liiga utoopiline raiskamine jällegi ja kuna eluolu läks niivõrd nihusti siin aasta lõpus, siis ma lihtsalt ei suuda ja ei taha enam raisata aega ja pigem tahangi julgelt raskustele vastu astuda kasvõi, aga peaasi, et elu jooksma saaks.

  21. Piia ütleb:

    Kuula oma südant, Tallinn ootab sind ;). Nagu ma aru saan, siis kõige suurem ‘probleem’ paistab olevat Annabeli lasteaias käimine ja haige olemine. Ma ei tea, kui palju sa tead või kas sind üldse huvitab, aga tegelikult on haigustel alati mingi põhjus, mis ei ole füüsiline. Näiteks kui sul on kurk haige, siis su keha tahab sulle näidata, et tunned survet, tõenäoliselt tunned, et sind piiratakse kuidagi või et sa pead midagi tegema või ütlema. Nohu tuleb tihti siis, kui tunned sotsiaalsel tasandil, et on raske sobituda näiteks mingisse seltskonda/kollektiivi. Lise Bourbeau raamat ‘Kuula oma keha, oma parimat sõpra Maa peal’ on ülihea raamat, kui saad selle kas soetada kuskilt või laenutada vms, või ma võin sulle välja kirjutada ka mingeid kohti :D. Seega minu soovitus on pigem endaga tegelemine hingelisemal tasandil, ja ma siiralt usun et sellega saab ennetada palju probleeme mis võivad tekkida. Annabel on ju veel nii pisi, et tihti vanemate probleemid kanduvad neile üle. Põhilisim, miks lapsed haigeks jäävad, on siiski see et nad soovivad rohkem tähelepanu.

  22. Gerli ütleb:

    Nonii, lugesin läbi Su sissekande ja ka kõik kommentaarid. Minu soovitust Sul tegelikult vaja ei lähegi, sest Sa oled oma peas juba välja mõelnud, et tahad Tallinna, lihtsalt ootad, et teised seda takka kiidaks. Mina kiidangi. Esiteks, pealinn on pealinn. Olgugi, et see nõuab raha, see on pealinn – võimaluste linn. Ise otsisin alles mõni nädal tagasi kortereid, kahetoalised sai 250-300 euroga kätte, no ei ole nii meeletult suur summa, et Sa peaks nüüd Viljandis veel paar aastat istuma ja teenima. Ma arvan, et julge pealehakkamine on pool võitu ja nii mõtlegi ja nii teegi. Küll tekib siia ka tugivõrgustik, igasugused beebigrupi emmed, sõbrannad, saad uued sõbrannad kuskilt lasteringidest jne. Või teed blogis loosimise – üks õhtu Annabeliga. Ma küll osaleks, ta ikka meganunnu Sul ju :)

    Nii, et ära kõhkle ja otsi miinuseid, koli ja tee ning küll kõik laabub lõpuks nii nagu peab.

    1. Katre ütleb:

      Ma ei tea, mis värk sellega on, et vahest arvatakse, et kui keegi millestki blogib, oma otsustest või arvamustest, siis otsitakse takka kiitmist. Minu arust nii ei ole. Vähemalt mitte sel puhul küll. Lihtsalt ju arutasin mõtteid, mida mõtlen üksi ja mõtleksin ka ilma blogimata ja ilma kellelegi rääkimata üleüldse.
      Ja mul on pigem hea meel, et mõned on üritanud kallutada mind ka teises suunas. See on mind mõtlema pannud, et kuidas ikkagi parem ja õigem oleks ja see on ainult hea.
      Ühesõnaga, positiivsed mõtted loevad palju ja neid on mul pea kuhjaga täis. Läheb siis üht või teistpidi, aga super on igal juhul. :D

  23. E. ütleb:

    Kirjutada sa ju oskad :)

    Startup ettevõte Cityntel pakub osalise ajaga tööd freelancerile, kes soovib kirjutada sotsiaalmeedia tekste ja uudislugusid.

    CITYNTEL is unique new generation smart street light control solution based on self configuring wireless mesh network technology. http://www.cityntel.com/

    Ideaalne töö üliõpilasele, sest asukoht ja tööaeg on paindlik!

    Info: alar.vork@cityntel.com

    1. E. ütleb:

      Ära siis läbi lase seda kommentaari, muidu kandideerivad kõik su lugejad ka veel ;)

      1. E. ütleb:

        Aa ja kui veel paindlikku rahateenimise võimalust vaja on, siis proovi http://servicecheck.ee/ ühendust võtta. Neil on vist peaaegu alati testostjaid vaja, ehk saaksid juba praegu Viljandis teha seda. Täiskohaga töö see kuskilt otsast pole, aga lisaraha pole ju kunagi halb…

        1. Katre ütleb:

          Jeaa. Tsekin üle. Tänks. :)

      2. Katre ütleb:

        Mul kõik kommentaarid tulevad läbi ilma lubaküsimata. Ma ei tea, miks too üks läks nö “pendind” staatusesse. Mis sa kohe kisendad. :D

        1. E. ütleb:

          Ma tegelt ei kisanud, vaid mõtlesin siiralt, et ära avaldagi seda, sest siis on vähem infot laiali selle kohta. Forriil noh :)

          1. Katre ütleb:

            Aaaa, haha. Ma lugesin automaatselt sellise raevunud kommenteerija tooniga seda. :D My bad too.

  24. Laura ütleb:

    Mulle tundub ka, et sa oled sisimas juba otsustanud Tallinna tulla ja tahad seda teha võimalikult kiiresti. Selles ei ole absoluutselt midagi halba, nüüd tuleb vaid selleks parim võimalus leida.
    Minu arust, kui sul oleks vähegi kannatust ja KUI oleks mingi variant Annabelile nüüd Viljandis aia- või hoiukoht saada, oleks Sul siiski mõttekas esialgu veel kodus elada (elad vist ühe oma vanema juures, eks?). Ja ise leida mingi töökoht, kas või lihtne Selveri kassapidaja oma ning pool aastat töötada ja enamus raha kõrvale panna. Saan aru, et hetkel Sul otseselt elamise peale palju raha ei lähe, ehk et sa korterit ei üüri jne, samuti saakid ehk vanemad natuke aidata, kui laps haige vms. Kui saaksid suveks endale korraliku rahatagavara tekitada, saaksid siis Tallinna tulla, hakata endale sobivat tööd vaatama ning samal ajal Annabeli uuesti aiaga harjutada. Enamasti võetakse uued lapsed lasteaeda umbes poolest augustist. Siis peaks juba lihtsamalt minema, kuna esimene harjumine kollektiivis on juba tehtud ja ehk on siis haigusigi vähem.
    Ma ei usu, et tulevane tööandja vaatab sellele vahepealsele töökohale kuidagi halvasti. Ükski töö pole ju häbiasi.
    Ma tean, et see postitus ei ole päris see, mida ehk ootad ning eks on raske veel kannatada ja tahetut edasi lükata, kuid ma lihtsalt pakkusin jällegi ühe variandi välja.
    Soovin Sulle kõike head ning loodan, et uus aasta tuleb parem kui eelmine! :)

  25. Kristel ütleb:

    Levira otsib juhtkonna assistenti :) Kuulutus nende Facebooki lehel

  26. kasja ütleb:

    Ma usun, et muuga saab hakkama – kui ikka oled uurinud, kuidas lasteaiakohtadega lood, mul mõni kolleeg ikka väga pikalt juba ootab – aga: oled sa kaalunud läbi oma rahalised võimalused?
    Saan aru, et mingit erialapaberit ette näidata pole? Arvestades seda, kui palju on sekretäri- ja assistendiametisse valida vähemalt baka-, aga ka magistridiplomiga inimesi, siis vähemalt hästi tasustatud töö leidmine võib raske olla. Aga kui leiadki, siis paraku peaks juba 600eurose brutopalga juures hõiskama – jess, vedas! Paraku lähevad sellest summast maha maksud. Ütleme, et saad 500 kätte – ikka võiks öelda, et hästi. Aga. Normaalse korteri üür kipub algama 300 eurost kuus – sellega saab kahetoalise või ka heas korras ühetoalise – aga lapsega oleks ju ikka kahte tuba vaja, et normaalselt elada, vahel kedagi külla kutsuda jne saaks. Odavamad ühetialised on ka nagunii mingid 12-18 m2, sellises ju lapsega ei ela. OK, 300.- a kahetoaline – aga sellele lisanduvad kommunaalkulud, mis talvel kuskil 100 euro kandis, lisaks elekter, lasteaiamaks – ongi enam-vähem 500.- Millest te kahekesi siis elate, kui kogu palk kulub sõna otseses mõttes elamiskulude peale – süüagi selle eest ei saa. Kui on olemas keegi, kes vähemalt teise 500.- juurde maksab, isegi siis on keeruline hakkama saada. Kui ikka kuust kuusse pead elama oludes, kus kogu aeg tuleb arvutada, mida saad lubada, sest päevas võid kulutada mingi 15 eurot, et palgapäevani välja vedada, siis… Vaatan üht sellist virelemist just kõrvalt – mis see aitab, et linn on võimalusi täis, kui ei endale ega ka lapsele ole võimalik mitte kui midagi lubada. Või kui, siis ikka vanemate rahakoti arvelt – mis iseseisev elu see siis on.
    Kui sa ei pea raha pärast muretsema, siis muidugi iseasi, aga ütlen ausalt: seda üürikorteris elamist on Tallinna hindade juures päris masendav vaadata – sisuliselt inimene käib tööl, et maksta elamispinna eest, ja vaatab siis vesise suuga pealt neid võimalusi, mis siinsamas käe-jala juures, aga mis jäävad kättesaamatuks. Enesetundele see eriti hästi ei mõju. Üksikuna oleks iseasi, ükskõik, kui väiksel pinnal elad, ikka kuidagi hakkama ssb. Lapsega koos on lood paraku teised.
    Aga edu igal juhul – kes teab, kuidas veab.

  27. ave ütleb:

    Ma elan Tallinnas, laps käib esimest aastat lasteaias ja mina tööl, mees ka olemas. Tuleme siin koos toime, kuigi väga palju aega kulub Tallinnas ühest kohast teise liikumisele. Elame ühes linnaosas, töökohad asuvad teises linnaosas ja lapse lasteaiakoht veel omakorda kolmandas linnaosas. Nii me siis pendeldame päevad läbi mööda pealinna ringi ja see on õudselt väsitav. Väga raske on leida elu-, töö- ja lasteaiakohta samasse linnaossa. Mina olen just mõelnud, et kui peaksin mis iganes põhjusel lapsega üksi jääma, koliksin tagasi väikelinna, kust pärit olen. Üksi lapsega ma Tallinnas hakkama ei saaks Suureks plussiks olekski väikelinnas tugivõrgustik, kuna lastega haigusi paraku tuleb ette ja see, et vahemaad on väiksemad. Õhtuti ju laps nii ootab lasteaias, millal talle järgi tullakse, aga see läbi linna tulemine võtab meeletu aja.

  28. Kukeke ütleb:

    Kinnisvaravaldkonnas töötava top tip sulle Katre:
    Tallinnasse korteri üürimise seisukohast on siiski kõige mõttekam teha seda kevadel. Sest just juuli lõpp-august-september on üüriturul kõige tihedam aeg ja hinnad ka veidi kõrgemad. Kevadel kui üüriturul on vaiksem hetk, on rohkem võimalust isegi hinnast näiteks tingida.

  29. Laura ütleb:

    Väga tubli oled! Kindlasti tule Tallinnasse! Usun, et saad siin suurepäraselt hakkama.
    Tulebki seada kõrged plaanid ning ükshetk kui siin elad ja kõik jooksma saad, siis oled õnnelik, et selle tee ette võtsid!

    Töö osas soovitan sul valida välja mingisugune sihtgrupp. Ma soovitaks sulle siiralt näiteks advokaadibüroosid. Neid on Tallinnas tohutult palju ning sinna on alati vaja sekretäre. Töö iseloom tundub sinu kirjeldustega sobivat. Kirjutad kõik endale sobiva asukohaga bürood üles ning saadad oma sooviavalduse igale poole laiali. Valides ka mõni muu sihtgrupp, siis olen 99% kindel, et leiad endale siin töökoha :)

    Elamispinna leiad nii või teisiti! Facebookis peaks olema eraldi lehekülg, kus pakutakse hea hinnaga kortereid (ilma maakleritasuta .. otse omanikult).

    Soovin sulle edu ning käi oma südame järgi!

  30. kristina a ütleb:

    Mina soovitan Tallinnat.Ema saab ju nt mõneks reedeks külla tylla ja saad välja v mis iganes toimetusi teha.Või ämm.Variante kindlasti on.Siin on palju võimalusi ikka.Viljandus suht null.

  31. Kass ütleb:

    Olen üksikema 1,5a pojaga ja elan Tartus :) Vihkan iga minutit, mis ma iial Tallinnas pean olema, ehk siis täiega Sinu vastand selles mõttes. Ka olen üksjagu vanem. Olen pidanud lapsega üksi hakkama saama tema sünnist alates ja pole mul ka sugulasi, kes aitaksid. Paaril korral, kui on vaja olnud endal arsti juures käia (nt hambaarsti juurde ikka titte kaasa ei vea :D ), siis on saanud üks sõbranna last vaadata, aga see aegade klapitamine on ikka kõrgem matemaatika.
    Annaks ei tea, mida, et vanemate toetust saaks kasutada. Paar korda on lapse isagi tulnud lapsega tegelema nii, et olen nt juuksuris saanud ära käia, aga muidu olemegi kahekesi. Mingi mõtegi juba sellest, et võiks põnnita kusagile minna tundub täielik ulme. Ootan väga, et saaks teda lasteaiaga harjutama hakata ja et talle seal meeldiks. Kui ta peaks nt seda kohta vihkama hakkama ja stressi tõttu või nigela immuunsüsteemi pärast pidevalt haigeks jääma, siis ei kujuta küll ette, mis moodi ma hakkama saan (lapsega kodus istutud päevade eest ei saa kuigi palju raha, eriti kui nt eelmisel aastal oli sissetulekuks vaid vanemapalk ja kui hakkabki nii olema, et nädal tööl ja kaks kodus, siis ei pea ühegi tööandja närv vastu, sest minu töö peab ju keegi ikka ära tegema). Enne lapse saamist ei osanud selliste asjade peale isegi mõelda. Mitte, et ma nüüd neid probleeme juba ette mõelda osanult oleksin aborti vmt teinud, aga lihtsalt väga ootamatult väga palju stressi korraga.
    Usun ka, et Sul on otsus juba tehtud. Seega õnne ja edu! Ise valiksin, vähemalt esialgu, võimaluse korral küll perekonna abi ja toetuse.

  32. K ütleb:

    Tõesti nii on et ka maailma kõige tervema lapsega juhtub nii et nii kui lasteaeda läheb siis 2. nädalat haige, 2. n terve, 2. n haige, 2. n terve…….. minul vähemalt nii läks. Õnneks kolis ema minu juurde ja hoidis öösiti last kui mina tööl olin, hommikul magasin mõned tunnid ja läksin kas lapsele järgi lasteaeda või kui haige oli lasin ema lõunast ära tööle ja leppisin mõne tunnise unega ja paari tunni pärast sai koos lapsega lõunaund edasi magada. Raske oli, mingi aeg käisin ka koolis lapse kõrvalt ja ausaltöeldes see oli nii raske, õppida sain ju ainult siis kui laps magas lõunaund ja öösel oma uneajast, korra proovisin ka tööl, koolis korraga käia ja veel lapsega toime tulla aga sellest ei tulnud midagi välja. Kui sa tahad tallinnas elada tõesti siis äkki kaalud varianti kus üürid mõne üksikemaga koos korteri, soovitatavalt samas vanuses lapsed ja et äkki oleks lihtsam siis hakkama saada. Igatahes elasin ka tallinnas ja see et laps mind nii vähe nägi, peamiselt õhtuti ja siis olime ka mõlemad omadega läbi, see tekitas lapsele stressi ja see omakorda mulle stressi ja lõpuks ma lihtsalt tahtsin minema tallinnast et saaksin paremad võimalused lapsega koos olemiseks ja nii ma sealt ära tulingi, koormus oli liiga suur ja vajasin vaikust. Terve elu koosneski ainult tööst ja stressis lapsest kes oma vanemaid rohkem vajas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga