igapäev

Aegluubis klaasi taga (chit-chat)

16. november 2015

Mul on miski imelik periood parasjagu käimas, kus mulle tundub, et mu elu oleks justkui pausi peale pandud või siis hoopiski aegluubis ketramas. Mul on lihtsalt nii palju aega, et tegeleda vajalike asjadega, ent samas ka ei leidu üldse aega, et tegeleda asjadega, millega tegeleda tahaks. Samas, see on vist mõistetav, arvestades, kus ja kuidas ma praegu olen, hetkeks.

Mul on nii palju aega, et mõelda ja analüüsida kõike, mille üle ma tegelikult enam oma pead vaevata ei taha, sest sellel ei ole ei mingit tulemust. Ma jõuan kogu aeg oma mõtetega ühte ja samma punkti ja käin ringiratast. Aga ma ikka ja jälle analüüsin ennast ja teisi ja tahan leida midagi, millest saaks veelgi rohkem õppust võtta ja leida selle, mida peaks tulevikus teisiti tegema. Ma tean, et ma pean enda kallal tööd tegema.

Kuid, kas inimene peab mõne koha pealt oma unistusi kärpima, et hoopis teisest nurgast saaks midagi head sisse voolata? Aga ma ju ei taha. Ma tahan oma idülli, idealismi, oma nägemusi reaalsuses näha. Ma ei taha leppida “kehvema” variandiga, mis ei pruugigi jah olla paljude silmis kehvem, aga minu silmis. Kurat, mismoodi minus selline idealist peitub, kui mul nii paljudest asjadest maailmas nii suva on? Ma tean lihtsalt nii täpselt, mida ma tahan, aga kui ma näen seda, mida ma tahan, siis ma ühtäkki enam ei tea, mida ma tahan.

Paljud ütlevad, et idealismi kui sellist tegelikult ei eksisteerigi, vaid idealism koosneb lõpuks lihtsalt miinustest ja plussidest, mis teineteist täiendavad. Makes sense. Ainult neid plusslaenguid taga otsida on võimatu ja isegi vist vale. Idealismi peab ise looma ja laskma sel end sulle luua, aga seda ei saa nõuda ega otsida. Ma ei otsi, ega nõua ja mul on aega võtta aeg maha ja sellele üldse mitte mõelda. Küll ta tuleb kui tuleb. Kuigi saladuskatte all võin öelda, et ma lihtsalt ei suuda ära oodata. :D

See postitus on täiega no-sense, ma kujutan ette, aga ma lihtsalt räägin ära, niisama, nagu ma räägiks iseendaga ja ma loodan siis oma vanale blogirajale naasta. Ma pole siia jälle palju jõudnud, sest ma ei taha seda kohta seesuguste postitustega rohkem kui ühe lehekülje jagu mürgitada ja mul on tunne, et see üks lehekülg on juba täis. See blogi räägib ju ikkagi mu elu mõnusamatest seikadest ja peab keskenduma sellele. Ma ise pean ka. :) Ja kellele vaja tõestust, et mu elu pole roosamanna, saab selle ka niisugusest üksikust postitusest kätte.

Seoses selle klaasi tagant inimeste jälgimisega, pean puudutama õrnalt ka Pariisis toimunud teemat. Ma juhtusin reede õhtul täpselt sellisel ajal netis olema, kui see kõik täpselt just sekund tagasi juhtus, kiikasin livefeedi ja tundsin, et midagi on valesti. Selles suhtes, et ma ei taha küll kõlada tundetu inimesega, aga mind enamasti on igasugused massisurma traagilised juhtumid külmaks jätnud. Või olen end välja lülitanud sellest.

Pariisistoimunud ei olnud sugugi hullem kui väga paljud teised katastroofid, mis maailmas aset leidnud ja mille tagajärjel inimesed surma saanud või oma pere ja kodu kaotanud. See oli nii paljude asjade silmis natukene köki-möki kui üldse nii saab öelda, aga see vapustas mind, sest mul oli aega süveneda ja jälgida ja end kurssi viia. Ja nüüd ma aina loen ja uurin igasugustelt lehtedelt uudiseid selle kohta, mis parasjagu toimub ja mis toimuma hakkab.

Sest tunne on selline, et shit just got real. Ma olen muidugist ammu arvanud, et kolmas maailmasõda on mingil tasandil juba käimas, aga nüüd on see kõik hirmsam, tõenäolisem, avalikum ja reaalsem kui kunagi varem inimestele tundunud on.

Kas ma kardan? Kusjuures, ma ei tea. Mulle annab tuge see, kui räägitakse, et karta ei tohi ja hirm ongi see, mis hukka saadab. Hetkel ma ei karda. Ma ei karda sõda ja ma ei karda surma saada, aga ma lihtsalt vihkan mõtet sellest, kui mina või keegi minu lähedastest peaks surma saama. Ma vihkan lihtsalt mõtet sellest, et sõja tulemusel süütud inimesed surevad. Aga ma ei karda, ma lihtsalt vihkan mõtet sellest, mis toimub.

Kõik pajatavad Vanga ennustustest ja kardavad Euroopa lõppu ja moslemite valitsemist. Ma ei tea. Mina ei karda. Ma arvan, et meie võidame.

Uurisin ka neid Vanga ennustusi lähemalt ja nukrutsesin korraks, et mul ei õnnestu elada 5000-aastani. Ma tahaks ka näha imerohtu, kuidas inimesed on surematud või haigustõbe, kuidas inimesed vananevad sekunditega (umbes nagu Katherine TVD-s). Õigemini, ma lihtsalt ei taha kohe üldse uskuda, et meie reaalne maailm nii sürrealistlik saab olema. Tehnika areneb kindlasti haiglaselt kaugele, aga no.. inimestel kloonimine ja robotiseerumine?

Ma ei arva, et see vist võimatu oleks, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks inimesed üldse tahavad sellisele tasandile küündida. Teete ju filme robotmaailmadest. Elu sakib seal! Milleks siis end selles suunas üldse arendada. Las need robotid jäävad raamatutesse ja filmidesse ja fantaasiatesse. Ei tea inimelusid sinna ka reaalselt suunama. Mind küll ei köida.

Phäh, mõte sai otsa järsku. Ma ei taha praegu rohkem kirjutada. Mul on eile õhtust saati nii jõhker jäätise isu, aga ma ei suuda välja mõelda, mis jäätist ma süüa tahan. BenJerryt tahaks, aga Viljandis vist ei ole, nii et.. ma pean välja mõtlema alternatiivi. :D

13 kommentaari

  1. Mina ei usu, et Euroopa võidaks kui sõda reaalselt siin meie pinnal toimub. Aga ma ei näegi ilmselt tulevikku nii helgena kui mõned teised.

    1. Katre ütleb:

      Kui me päris üksi oleks, nagu Vanga eluajal, siis ehk jah, aga paistab, et ta ei näinud ette Euroopa riikide ühinemist? Kui me sõdiks üksteise vastu, siis ei tuleks jah midagi välja, aga kuna “paistab”, et me siiski oleme kõik koos + USA ka, siis tuleme sellest ehk ikka välja?

  2. Eneli ütleb:

    Olin samuti täpselt sel hetkel netis ja nägin Twitteris uudist, hakkasin kohe uudiseid laivis jälgima, kuni poole kolmeni öösel jaksasin üleval olla. Varem (kui Ukrainas asjad aktiveerusid jne) olin väga ärevil ja mures kogu selle sõja pärast, kuid nüüd on kuidagi teisiti, hirmus muidugi, kuid minu jaoks on isegi jubedam see meedia infotulv ja masside hirmutamine, üles kütmine. Lisaks muidugi kõik see info vandenõuteooriate kohta, kes tegelikult seda kõike rahastab ja vajab, sõjatööstus on aegade algusest nööre tõmmanud ning ajalugu lihtsalt käib ringiga.

    Selle robotite jutuga tuli mulle meelde see tsitaat…
    “Ma ei tea, millega võideldakse kolmandas maailmasõjas, kuid neljandas kasutatakse kive ja puupulki” A. Einstein.

    Enda ümber võiks positiivsust jagada! :)
    https://www.facebook.com/bizimyolinfo/videos/1035087976557808/?pnref=story

  3. Nell ütleb:

    Ben&Jerry jätse peaks Comarketites ka müügil olema, uuri.
    Mina olen ka seda meelt, et pole mõtet paanitseda ja hirmus elada. Jah, maailmas toimuvad koledad asjad aga see kui ma tunde nutaks ajaks vaid mu lapse hirmule aga olukorda ei muudaks. Usun ka, et head võidavad.

    1. Katre ütleb:

      Viljandis vist pole Comarketit? Kunagi oli aga enam ma nagu ei tea. Rimis oli kunagi, aga coresid ei ole sada prossu. :D Tahaks Blondie Browniet :(.

  4. Karin ütleb:

    “Ma ei arva, et see vist võimatu oleks, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks inimesed üldse tahavad sellisele tasandile küündida. Teete ju filme robotmaailmadest. Elu sakib seal! Milleks siis end selles suunas üldse arendada. Las need robotid jäävad raamatutesse ja filmidesse ja fantaasiatesse. Ei tea inimelusid sinna ka reaalselt suunama. Mind küll ei köida.”

    Ma mõtlen täpselt samamoodi, et miks üleüldse peaks tahtma elada sellises maailmas? Mingit elumõnu küll selles ei leidu. Vähemalt minu jaoks. :)

    1. Katre ütleb:

      Ma eile sattusin sellist artiklit ka lugema, kus räägiti, et tänapäevamaailmas on taustamüra nii palju ja muusika ei ole enam nii hinnas. Et muusika on kogu aeg klappides, kui me kodust välja astume, poodides, kuhume läheme, kohvikutes, kus me sööme jne.
      Et noh, vanasti oli muusikal ikka selline tähendus, et sa ostsid vinüüli, istusid laupäeva õhtul tugitooli ja kuulasid ja mõnulesid.

      Ja ma mõtlesin, et hellyea. Selline asi on NII kadunud ja tegelikult on sellest nii kahju. :)

  5. Imbi ütleb:

    Mina näiteks usun, et mu elul on muu eesmärk kui pommi/kuuli läbi surma saada. Ja siiralt usungi! :)

  6. K. ütleb:

    Täiesti teemaväline kommentaar, aga annan sulle blogipostituse jaoks idee. Palun tee veel mingeid õpetlikke videoid oma lapsega. See, kus te räägite kehaosadest ja teete loomahääli ketrab meil päevas ikka paar korda kindlasti. Ja täiesti uskumatu, kui kiiresti ikka lapsed üksteiselt õpivad. Muidugi ma ise õpetan ka, aga toetava materjalina annab see niipalju juurde. Missest, et läbi ekraani..

    1. Katre ütleb:

      Heh, nii äge kuulda! :)

  7. Kasslane ütleb:

    Kirjuta vahelduseks Annabelist ka. Kuidas potitamine sujub? Millised teie päevad on, millised lemmikmämguasjad jne. :)

    1. M. ütleb:

      Kirjuta jah Annabelist, teie praegusest elust ja teie edaspidistest plaanidest :) kas kavatsete Viljandisse jääda? Kas otsid sinna tööd ja Annabelile lasteaia koha? Või kutsub sind rohkme pealinn?

  8. Heli ütleb:

    Kõige rohkem pidavat inimesi surma saama omas kodus. Tõenäosus, et öösel lennuk maja peale kukub… või igal hetkel, kui liikluses oled, et midagi võib juhtuda… me kunagi ei tea. Nii et kartmine on mõttetu. Jah, äärmuslasi meelega õrritada pole ka mõtet, aga sellest me ju tavainimeste tasandil ei räägigi.
    Mina ei raatsi ka oma kalleid eluhetki kartmisele kulutada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga