igapäev

Minu ideaalne pere?

5. november 2015

Pere on minu jaoks üks võimsa tähendusega sõna ja tihti isegi hirmutava tähendusega sõna, sest noh.. pere on lihtsalt nii kõikvõimas asi. Pere on alati olemas ja pere peale saab üldiselt ikka alati loota. Omada pere või olla pereliige on minu jaoks elus üks suurimaid põhimõtteid. See oleks justkui elu mõte. See on asi, mida inimesed üldises pildis siiski taga ajavad. Ka need, kellel ei õnnestunud perre sündida, ihaldavad kunagi pere luua. Pere on lihtsalt above all.

Ma olen alati kadestava pilguga vaadanud õnnelikuna näivaid peresid ja mõelnud, mis on nende õnnelikkuse saladus. Mulle meeldivad toredad pered, kellel on palju ühiseid ettevõtmisi ja teismeeas lapsed ei pelga oma vanemaid oma sõpradega samas seltskonnas kokku viia, sest häbeneda pole midagi. Pealegi ühes heas peres ei lähegi need teismelised minu arust käest ära, vaid jäävad vägagi normaalsuse piiridesse. Ilus on vaadata kokkuhoidvaid peresid.

Minul paraku lapsena päris selline pere ei olnud. Kokkuhoidev, ma mõtlen. Minu kasvatuse osas ei juhtunud küll vist midagi väga hullu. Ma ei taha küll eriti laskuda oma vanemaid puudutavatesse detailidesse, aga et see lugu siin kirja panna, siis ma pean seda põgusalt tegema. Ma loodan, et nad ei pahanda. :)

Minu vanemate omavaheline läbisaamine oli üsna pingeline ja neil oli päris palju tülisid. Üks neist tülidest on mul siiamaani üsna eredalt silme ees virvendamas, kui ma oma lapsepõlve ja nende kooselu meenutan. Ma mäletan, et ma tundsin hirmu. Ma ei saanud aru, MIKS nad tülitsevad, MIS toimub, MIDA ma tegema peaks, KUS ma seisma peaks, KUHU ma minema peaks ja nii edasi.

Nad pidasid sedamoodi tülitsedes vastu kohutavalt palju aastaid. Ma olin umbes ~8-aastane (ei mäletagi täpselt), kui nad lõpuks lahku läksid ja ühest küljest see muidugi tegi asju nagu paremaks, aga teisest küljest… pigem mitte, sest mina olin ju ka olemas ja mina jäin nende vahele. Minu tolleaegne pere ja kodu oli katki.

Õnneks said nad (vist) üsna rahulikul moel ära jaotatud, kuidas edasine elukorraldus minuga seoses olema hakkab ja mina isiklikult ei mäleta, et sellega oleks suuri probleeme tekkinud. Või noh, ilmselt eks ikka oli, aga õnneks jäi see nende enda vahele ja mind sellesse ei kaasatud.

Minu boonuseks selle asja juures oli see, et mu vanemad jäid lähestikku elama. Isal oli oma maja ja ema kolis lähedusse. Seega ei hakanud keegi mind survestama ega sundima, kellega või kus ma elama peaksin ja mul olid kogu aeg täielikult vabad käed otsustamise osas, kelle juures ma parasjagu olen.

Üldiselt jäin ma sissekirjutusega isa juurde ja peamiselt pean oma koduks ka siiski isa maja. Sest tegu on ikkagi majaga, kus ma 1-aastasest saati elanud. Aga ma mäletan, et aastaid kestis periood, kus ma elasin 2 nädalat ühe vanema juures ja 2 nädalat teise juures. Tegelikult on see vist ikka kohutavalt hea variant, et mul nii oli, sest ma ei kujuta ette elu, kus mul üks vanemaist oleks elanud teises linnas või teises riigis. Kohutav. Nii et jah, minu vanemate lahkumineku juures oli parim asi see, et nad jäid samasse väikelinna, samasse linnaossa ja minu elu selles mõttes palju ei muutunud ja mõlemaid vanemaid jätkus mulle võrdselt palju.

Siiski on aga üks suur miinus ka selle kõige juures. Igasugused tähtpäevad, kus peaks kohal olema terve pere, aga kuidas, kui mul seda terviklikku peret ei olnud? Ema ja isa läbisaamine ei olnud ka lahkuminnes päris niivõrd hea, et nad erimeelsusteta oleksid suutnud koos viibida mu sünnipäeval, lõpetamistel vms. Seega tegid nad seda põgusalt ja ma hoidsin ikka hinge kinni, et kas nende kokkupuutumine möödub nüüd plahvatusega või plahvatuseta.

Teiseks… jõulud! Jõulud on see kõiksee kõige perekesksem aeg ju üldse! Ma ei mäleta enam, kuidas päris alguses oli, aga ühel hetkel kui ma suurem olin, siis ma mäletan, et ma hakkasin tegema lihtsalt korda-mööda. Ühel aastal olen sellel õigel jõululaupäeval emaga ja teisel aastal isaga, et oleks võrdne, sest kuigi mõlemad ütlesid, et nad ei solvu, kui ma olen teisega, siis oli nende hääles ikka tunda kurvastust, sest eks ikka tahaks ju mind endaga, aga õnneks said nad aru, et nad ise on pannud mind sellisesse olukorda, kus ma pean valikuid tegema ja ennast jagama.

Ja väga paljugi just jõulude pärast olen ma alati ihaldanud OMA pere ja mõelnud, et minul tuleb kunagi see ideaalne pere, sest ma ei taha MITTE IIALGI enam jõulude ajal mingit jagelemist kogeda. Ma tahan jõuluõhtul istuda OMA kodus, OMA mehe ja OMA lapsega ja mitte mõelda, kas see aasta oli nüüd ema või isa kord. Ma olen nii väga ihaldanud seda täitsa oma ideaalse pere loomist, sest väiksena mul seda ei olnud.

Ok… pisarad tikkusid nüüd siin koha peal silma, sest.. noh, lugege edasi.

Kahe möödunud aasta jõulud on minu jaoks olnud seega võrdlemisi õnnistus, sest ma saingi olla OMA perega. Tõime tuppa kuuse. Tegime teineteisele kingitusi. Valmistasime head süüa. Kaunistasime koos jõululaulude saatel kuuske. Nosisime mandariine. Jõime glögi ja avasime kingitusi. Nii ilus ja hea ja täielikult valimiste vaba. MINU PERE! OMA pere!

Kohe-kohe on algamas ka selle aasta jõuluhooaeg ja perekeskis olemise aeg ja pereväärtustamise üks põhiaegu. Aga sellel aastal on MINU peres teisiti. Õigemini, ma ei teagi, kas mul on enam pere? Või mis on pere?

Kui tekib küsimus, et mis mõttes, siis siinkohal olekski nüüd õige aeg jõuda selle postituse tuumani, kuhu ma jõuda tahtsin. Mina ja Keio ja Annabel ei ole enam päris see ühine pere. Me (vist) jääme Annabeli tõttu mingisuguseks peremudeliks küll edasi, aga Annabelil ei saa olema ema ja isa, kes elavad koos ja moodustavad selle tervikliku ja armastava pere.

Ja kogu selle eelneva kirjutatu põhjal saate te ehk aru, kui väga see mulle haiget teeb, sest… ma olin korraks oma ideaalsusele niivõrd lähedal ja ma tahtsin oma lapsele pakkuda ainult seda parimat, aga nüüd on ta terve ülejäänud elu neetud samasuguse lapsepõlvega, nagu minul endal oli. Ja mida ma jumala eest enda lapsele eluks ei soovinud.

Siit võib tekkida ka küsimus MIKS? Et miks nüüd nii? Ka sellele on mul selle postituse näol üsna kerge vastata, sest ka minu ja Keio omavaheline suhtlus ja kodune õhkkond ei olnud juba väga pikka aega enam ideaalne. Me tülitsesime ikka VÄGA palju ja iga kord tülitsedes meenus mulle, kuidas minu vanemad mind oma tülidega lausa 8 aastat piinasid ja mind selles õhkkonnas kasvatasid. Ja ma teadsin, et ka SEDA ei soovi ma oma lapsele.

Me oleme terve viimase aasta üritanud üht ja teistmoodi meie peret hoida, parandada ja koos hoida. Me oleme läbi käinud võrdlemisi pika pingutuste jada, et siia praegusesse punkti jõuda. Ma ei häbene öelda, et me katsetasime isegi perenõustajat. Aga kui kaks inimest ikka ei suuda ja ei sobi, siis…

…ma tundsin, et siinkohal ei jää muud üle, kui õppida oma vanemate vigadest ja selline suhe lõpetada enne, kui see lapsele mingisuguseid traagilisemaid mälestusi jätma hakkab. Sest ma tean omast kogemusest, et vanemate tülitsemise pealt kuulamine ja nägemine on KOHUTAV. Ja ma usun, et see on kordades kohutavam, kui lahus elavad vanemad. See oli minu ja Keio ühine otsus ja meie mõlema arust õige samm.

Kuigi lahus elavad ema ja isa ei ole ideaalne variant ja see toob lapsele kindlasti kaasa arvestaval määral komplikatsioone, siis usun, et lõpptulemusena on tema elukvaliteet siiski parem, kui tema ema ja isa on õnnelikud ja ka tema saab nende vahel olla võrdlemisi õnnelik. Ja siiski on kohutavalt oluline, et laps saaks kasvada rahulikus keskkonnas ja ei peaks pidevalt olema pingete keskel.

Ühest küljest tihun ma siin mõni õhtu nutta, et ma olen oma lapselt röövinud ideaalse peremudeli ja süüdistan ennast selles, et ma ei suutnud talle parimat tagada ja kõiges feilinud olen. Kurvastan, sest olen ka iseenda (elu)unistuse hetkel purustanud ja see teeb niiiiii palju haiget.

Teisest küljest aga pean ma tunnistama, et ma olen ka kohutavalt õnnelik sellise elukäigu üle. Nii õnnelik, kui sellise kammaijaa üle olla saab, sest ma tunnen oma hinges ja südames kohutavat pingelangust, vabadust ja rahulolu. Päevad ei ole enam täis toksilist õhku ja närvilisust. Ma tunnen, et ma saan nüüd olla parem inimene, ema ja naine ja kindlasti on ka Annabelile üks rahulik ja rahulolev ema ikkagi parem variant, kui see, kelleks ma olin muutumas. :)

Ja ma tahaks loota, et ka teie ei vaata mu peale parastavalt ega viltu, sest mul on miskipärast kohutavalt häbi hakata ütlema enda kohta… üksikema. Ma tean, et tänapäeva Eestis on see tegelikult üsna tavaline nähtus ja maailmas üleüldse, aga kuna minu idealismi nägemustesse minust endast kunagi niisugune pilt ei mahtunud, siis, jah.. mul on veidikene häbi, kuigi väga suur osa minust korrutab mulle aina, et siin ei ole millegi üle häbi tunda. Ma siiski muretsen eelkõige oma lapse heaolu pärast, sest mina ise kannatasin selles suhtes olles vägagi kaua just tema pärast. Aga ühel hetkel jõudis kätte see punkt, kus lihtsalt lapsele ei ole see suhe enam tervislik ja ega ka meile endale.

Ma olen viimased 2 kuud mõelnud, kuidas ma sellisest elumuutusest siin blogis teatama peaks või et kas üldse peaks, sest ega kohustust mul kui sellist seda teha ju ei ole. Siiski aga on mu sees olnud see tungiv tunne, et ma tahan seda teha. Ma tahan selle endast välja kirjutada ja ma tahan teiega jagada.

Ma olen peas hakanud seda postitust kirjutama TUHANDEID kordi, alustades iga kord erinevat moodi ja jõudes selle teemani erinevaid radu pidi. Tänane variant turgatas minus täna ja tundus kõige mõnusam, sest ma ei ole valmis avaldama täpsemaid detaile, mis meie otsuse taga peituvad. Mul oligi pidevalt see hirm, et kuidas ma kirjutan sellest teemast nii, et ma ei hakkaks rahva ees pesema musta pesu või et mu postitusest ei saaks üks reaalselt ilmatuma pikk romaan, sest iga variant, mis mu peas ketras, venis kilomeetrite pikkuseks.

Samas, sellest turgatas ka mõte, et ma võiks leida aega, et sellest suhtest inspireeritult üks raamat kokku panna küll. Mu peas on materjali lihtsalt niivõrd palju.

Aga igatahes. Teadke siis, et meie Annabeliga oleme nüüd ilmselt jäädavalt tagasi kodumaal ja tunne on hea. Eesti on ikka imeline! Siin on (niivõrd kuivõrd) siiski minu pere. Minu ema ja isa. Minu vanavanemad, sugulased ja minu sõbrad. Siin on minu kodu. :)

Olge paid!

IMG_7273-1 IMG_7274-1

52 kommentaari

  1. Anne-Mari ütleb:

    Paid! Rahulikud vanemad on lapsele paremad, kui tülitsevad vanemad ja sellega oled teinud enda lapsele parima kingituse üldse. Peamine lihtsalt ongi, et te saate ise omavahel edasi ka normaalselt suheldud nii, et laps ei pea tundma puudust kummastki vanemast. Kõik laabub :)

    1. Katre ütleb:

      Ma loodan ka, et saame. Ainuke keeruline asi selle juures võrreldes mu enda lapsepõlvega on aga see, et hetkel ei ela me Keioga samas riigis ja tulevikus ilmselt mitte ka samas linnas, aga noh.. elame-näeme. :)

  2. Egle ütleb:

    Aeg parandab kõik haavad… Paid Teile mõlemale !!!

  3. Aili ütleb:

    Parim mis sa teha said, oligi asi lõpetada pigem varem kui hiljem. Võin vaid ette kujutada, mida sa tunda võid :/ Mul on hea meel, et juba tütre pärast seda kõike nö edasi ei venitanud. Õige on muidugi proovida pere koos hoida, teha selle nimel kõike mis vähegi võimalik, aga kui oled punktis, kus tunned, et midagi ei muutu, siis ei tasu sellest kümne küünega kinni hoida. Õige ongi teada, millal lahti lasta.
    Tahaks midagi head siia kohe sulle kirjutada, aga ma ei oska hästi. Kõik laabub ja mul on hea meel, et sa vähemalt tunned sisimas nüüd rahulolu :)

  4. C ütleb:

    Mul on ühest küljest nii kahju, aga samas on hea, et oled leidnud hingerahu. Lahkuminek on väga kohutav sündmus elus, seda lugedes käis mul külm jutt kõhust läbi. Ära selle pärast muretse, et keegi sind viltu vaatab, sest seda ei tehta, elu lihtsalt vahel läheb nii ja mina arvan, et kõik juhtub põhjusega. Ole tugev, Katre!!!

  5. Helena ütleb:

    Oi, kui kahju, et nii läks. Kuid kindlasti on tõesti see lapsele parem, kui päevast-päeva tülitsevad vanemad. Jaksu!

  6. Laura ütleb:

    Jõudu ja jaksu Sulle. Tundsin seda lugu lugedes niipalju tuttavat, ainult selle vahega, et me pole suures osas lahku läinud sel põhjusel, et ma ei suuda oma last jagada ega ka temast eemal olla. Samuti tundub mulle mõte, et kunagi tulevikus oleks tal ka kasuema/isa, õõvastav. Kuidas plaanite Teie lapse aega omavahel jagada?

    1. Katre ütleb:

      Mulle hetkel tundub, et mul ei ole mingi probleem Annabel päevaks või mitmeks Keiole anda mingil lasteaia vaheajal või suvel vms. Enamjaolt on ta ju minuga ja ma tahan ka vahel puhkust. :D

      1. Laura ütleb:

        No sellisel juhul kyll, kui isa sellega nõus on. Meil peab kõik alati 50/50 käima :(. A’la nädal siin, nädal seal.

        1. Katre ütleb:

          Eks seda näitab aeg ja ka lapse enda soovid ja tahe. :)

  7. Vikerkaar ütleb:

    Oeh millised uudised. Mul hetkel ei meenu, kaua enne Annabeli koos olite olnud? Mina olin oma lapse isaga 4 aastat ja hetkel on laps 10-kuune. Tülitseme samuti palju ja oleksime ehk juba lahus kui poleks enne lapse sündi pikalt koos olnud. Arvaksin, et me ei sobi üldse kokku jne. Tegelikult tuletan endale meelde kui ilusad olid need 4 aastat koos ja meil oli tore ja hea olla.. Hetkel teeb lihtsalt magamatus ja enda isikliku vaba aja puudumine oma t88 ning tülid on kerged tekkima.. Ootan millal laps saab suuremaks ja loodan, et meiega saab olema jälle kõik sama hästi nagu enne. Kahju, et nii läks teil. Olen ise üksikema laps ja ei ütleks, et mul oleks halb lapsepõlv olnud.. :)

    1. Diana ütleb:

      Kusjuures, sul on õigus. Lapse saamine ja just beebiiga ning väikelapse aeg paneb suhte proovile. Eriti kui lapsega veedab enamuse ajast ema, pole tugivõrgustikku või laps on nö keeruline.
      Paljud emad tunnevad end sel hetkel hüljatuna, nurka surutud, magamatus, vähe aega iseendale, jne. See ei tähenda, et sa last ei armasta või ei hinda iga koosveedetud hetke. Lihtsalt emotsionaalselt oled sa välismaailmast eraldatud ja sa pole enam justkui vaba. Vaba teha asju mida ja millal tahad.

  8. Eneli ütleb:

    Pai sulle ja preilile, olete väärt vaid kõike kõige paremat!
    Mind on terve elu kasvatanud vaid ema ning ausalt öeldes ei saaks ma rõõmsam ollagi! Õnneks on minu ema väga mõistlik, minuga iseloomult väga sarnane ning tugev naine, kelle üle olen väga uhke. Tänu sellele, et oleme üksteisele toeks olnud ja pidanud kõiges koos hakkama saama (õde ja vend on minust nii palju vanemad, et kodus elades on kohati tunne nagu oleksin üksiklaps :D), kindlasti on meil tänu sellisele elule omavahel tugevam side ning toetus. Lausa nii hästi klapime, et rändasin maailmas oma rändamised ära ning nüüd aitan tal üles ehitada meie vana palktarekest, kuhu tahan luua enda “täiskasvanu-ea” kodu, õnneks on maja piisavalt suur ning laienemise-ruum olemas.

  9. K! ütleb:

    Olen ise ka kasvanud peres kus on kogu aeg tülitsemine. Praeguseks olen küll täiskasvanu, kuid vanemad tülitsevad edasi. Lihtsalt õudne. Minevikuhaavad häirivad tervet mu elu ning mu vaimne tervis pole nii rahulik ja tasakaalus ja hirmuvaba kui teistel “õnneliku perega inimestel”. Mäletan ka lapsepõlvest, et niipea kui hakkasin maailmaasjadest aru saama, rääkisin vanematele kogu aeg, et lahutagu ära. Tahtsin kogu aeg kodust eemale, hulkusin tänavatel et mitte koju minna ja sattusin seetõttu jamadesse. Niiet kiidan sind sinu otsuse eest mitte oma lapse närve pekki keerata. Õige otsus!

    1. Lily ütleb:

      sama siin täpselt

  10. Janika ütleb:

    Mul on väga kahju! Minul mees läks pooleks aastaks Soome tööle ja me oleme hakanud meeeletult palju tülitsema. Mul on tunne, et ta ei mõista mind enam absoluutselt, meie vahel on nagu mingi sein ja see sein aina pakseneb. Kui käib kodus, on kõik super, aga kui ta Soomes on, siis me ei klapi enam üldse. Sellistel hetkedel ma mõtlen, et jumal tänatud, et meil veel lapsi ei ole, sest mina olen pärast iga tüli, kraaklemist, karjumist jms nii läbi, nutan südantlõhestavalt, ei saa terve öö magada (kuna aina mõtlen meile, meie olukorrale, sellele tülile, sellele praegusele elule). See ei oleks lastele hea kasvukeskond.
    Ma usun, et te tegite õige otsuse, kuigi ma usun, et ega see kergelt ei tulnud. Ikka ju tahad uskuda ja loota ja mõelda positiivselt. Ma olen uhke teie üle, et te mõlemad mõtlesite eelkõige lapsele ja tema heaolule.
    Sellest oli kindlasti raske kirjutada, veel enam, et tunded on alles värsked, aga ma usun ka, et kõik saab korda :) Ole tubli!

  11. Kaari ütleb:

    Ma lugesin seda postitust ja lihtsalt jõnks käis läbi! Eks aeg parandab kôik haavad.. olge tugevad! :)

  12. Diana ütleb:

    Ma olen viimased pool aastat su postitusi lugedes mõelnud, kas teil Keioga ikka kõik korras, aga surkima ei hakanud. Mõnest postitusest õhkas sellist emotsionaalset eemaldumist vms. Kujutan ette, kui raske võis olla otsus lahku minna inimesest, kellega oled nii pikalt koos olnud, saanud lapse, kellele oled andnud endast nii palju.
    Paraku inimesed võivad aastate jooksul lahku kasvada. Me kõik muutume ja väga raske on sälitada kooselu, kui sinu kaaslase/partneri soovid, arusaamad, tulevikuvaated ei ühti sinu omadega. Olgu nii suur armastus kui tahes, kahjuks.
    Soovin sulle meelerahu, pealehakkamist, rõõmu ja päikest! Kõik läheb hästi! Tähtis on oma nutud ära nutta ja sammuda püstipäi tulevikku.

    NB! Kusjuures, mina seostan üksikema/isa staatust, kui last/lapsi kasvatab vaid üks vanem ning teine vanem sellest osa ei võta :)

    1. Katre ütleb:

      Hehe.. ma mõtisklesingi, et huvitav, kas keegi kuskilt ridade vahelt ka midagi varasematest postitustest õhkas, sest kuigi ma otseselt midagi ei rääkinud ja vältisin pigem suhteteemasid, siis usun, et tähelepanelikul lugejal jäi midagi silma ikka. :)

      Muutumine on siin loos ka päris palju mängus tõesti.

  13. L ütleb:

    Väga kurb lugeda, et nii läks aga samas on see ikkagi tõesti parem kui pidevalt tülitsedes koos elada.

    1. Katre ütleb:

      See oli eelkõige endale lihtsalt emotsionaalselt nii kurnav ja laastav tõesti.

      Kusjuures, mu kevadine blogipaus leidis ka aset suurelt tänu kodusele õhkkonnale. Olin too periood nii suures masenduses, et ma ei osanud tulla siia midagi “head” kirjutama, kui tegelikult midagi hästi ei olnud. :D

  14. K ütleb:

    Su lapsel vähemalt on kaks vanemat ja see on juba midagi. Minu isa suri kui alles väike olin. Ja ma usun, et rahulik õhkkond on lapsele igal juhul parem kui vanemad, kes punnitavad vaid lapse pärast koos olla. Ma usun, et siit edasi saab ainult paremaks minna ja soovin teile edu. :)
    PS. Mulle tundus ka su postitusi lugedes, et midagi on viltu juba varem.

  15. kati ütleb:

    Kirjutasin sulle!

  16. Marelle ütleb:

    Nii tubli oled, et jagad seda kõigiga nii avalikult, aga samas nii diskreetselt. Usun, et edaspidi saab ainult paremuse poole minna :)

  17. Nell ütleb:

    Parem õudne lõpp kui lõputa õudus ütles juba vanarahvas. Annabelile jäävad ju alles mõlemad vanemad ning täitsa võimalik, et kvaliteetaeg eraldi elava isaga on parem kui pidevalt koos elades.
    Minu vanemad lahutasid alles siis kui olin täiskasvanu, enne seda olid tülid, vaidlused ja muud jamad. Kui olin suurem siis heitis ema mulle sageli ette, et tema oleks juba varem ära kolid aga mina tahtsin isaga ka olla. Seda ma emale hästi andestanud pole, süüdistada last selles, et ise katkisest suhtest ei lahku… Annu on veel üsna väike ja tema jääbki mäletama seda, et vanemad suhtlevad täiesti normaalselt aga lihtsalt elavad eri paikades. Hoolitse ainult, et laps isapoolsete vanavanematega suhelda saaks, on nemadki osa lapse elust.

    1. Katre ütleb:

      Jaa ikka. Keio vanematega õnneks suhted väga mõnusad, niiet usun et käime neil külas vabalt ka siis, kui Keio kaasas ei ole. :)

  18. Laura ütleb:

    Kahju et nii läks, aga samas, kuidaski sealt ridade vahelt oli näha et eriti Soomes oleku ajal sa ei olnud eriti happy.Usun et edasi saab sul palju paremaks.Loomulikult on raske olla yksikema, eriti majanduslikult.Aga samas palju lihtsam emotsionaalselt on olla kahekesi koos lapsega kui see pidev tylitsemine mehega.Mul endal selline lugu et kuus aastad tagasi kolisin mehe päras Eestisse.Alguses mul siin ei meeldinud aga sain hakkama.Kolm aastad tagasi juhtus midagi ja kaotasin abikaasa.K6ik vist ootasid et lähen tagasi Soome aga tein otsuse et tahan Eestis elada.Algus oli loomulikult raske, kahekesi väikese tittaga, aga 6ppisin hakkama saama, 6ppisin keele ja sammu sammult saime hakkama.Enam ei oskaks kujuttada elu mujal, selles möttes saan sinust ka aru.Vist siin Eestis on mingi maagia..!

  19. Mari ütleb:

    Ma vist ei olegi kunangi varem kommenteerinud, aga aeg-ajalt ikka viskan su blogile silma peale sellest ajast saadik, kui sa lapse said, sest jäin siis ise rasedaks ja nii põnev oli natukene vanemale lapsele kaasa elada. Ja ka imekaunile emale! Sa oled alati väga väga armas inimene tundunud olnud vähemalt oma blogi põhjalt, seetõttu tahaks sulle ikka kõike ja head. Aga pidevalt vaidlemine hea ei ole.

    Ma lugesin su postitust hommikul ja olen selle üle päev otsa mõelnud. Olen ise olnud oma elukaaslasega lahku minekule väga väga ligidal. Lapse nimel siiski pingutame edasi ning aasta hiljem on meiegi vahelised suhted paranemas. Eks pingeid ikka tekib, sest mina jäin lapsega koduseks, pole ei peret siin Inglismaal ja sõprussuhteid ka väga loonud ei olnud. Asjale ei aidanud kaasa aastatagune depresioon, mis küll rohtude abiga kontrolli alla sai. Meespool rabab aga kahe eest tööd teha nii, et vahepeal ei ole jaksu peregagi tegeleda. Aga selle kõige nimel me veel töötame, sest kumbki me lootust alla andnud ei ole, et asjad veel paremaks lähevad. Ma arvan, et siis, kui kummalgi või ühelgi enam lootust ka ei ole, siis pole mõtet edasi elada sedasi. Mul on täpselt samamoodi, et olen alati oma lapsele seda perfektset peremudelit tahtnud. Ise kasvasin üles vaid emaga, isast ei ole iial midagi teadnud. Elukaaslase vanemad lahutasid, kui ta oli teismeline ning ka tema algusest peale ütles, et tema tahab, et ta laps kasvab mõlema vanemaga üles, seega on meil mõlemal veel ühised sihid.

    Oeh, vabandust, et nii pikk kommentaar nüüd minust tuli, aga hea on jagada, et ei olda sellistes olukordades üksinda.

    Peaasi, et te sõbralikult lahus olles edasi elada saaksite, et lapsel ikka kaks õnnelikku vanemat oleks, missiis, et koos ei ole. Suured suured kallistused!!!

  20. Kelli ütleb:

    Tere Katre!
    Ma olen su blogi juba niiii kaua lugenud, et oled juba nagu “sõber” :) Seega oli seda juttu nii raske ja kurb lugeda. Ma ei oska üldse lohutada inimesi aga kui sa oleksid mu päris sõber, siis kutsuksin teid Annuga endale külla ja teeks teile teed v kakaod :)
    Ka ma ise olen katkisest perest. Veidi isegi hullemast kui sina. Unistasin samamoodi oma perest ja lastest jne :) Nüüd mul on need. Õnneks kõik hästi ka. Seega võin ainult oletada, mida sa tunned.
    Aga muidu- ole tugev, ole sina ise, ole ilus :) Kui vaja, nuta nutud ja siis varsti- varsti läheb juba kõik paremaks! :)

  21. Anneli ütleb:

    Väga südamlik postitus! Paid Sulle ja Annabelile!

  22. G2tlin ütleb:

    Ma ütleks, et äratundmisrõõm, kuigi rõõm on üsna vale sõna. Aga ei ole kaugel minu jälgedest…

  23. B. ütleb:

    Tõsiselt kurb lugeda seda aga siiski olen ka õnnelik, et leidsite rahuliku lõpu suhtele. Nimelt olen üles kasvanud peres, kus isa on vaimselt vägivaldne (on olnud ka hullemaid juhtumeid). Ja nii on elu läinud 18 aastat. Ema ei suutnud temast lahti öelda ja ei suuda siiani, seega oleme suurimad kannatajad mina ja mu vend. Sellist elu ma ei soovi tõesti mitte kellelegi ja olen väga selle poolt, et kaks tülitsevat inimest ei peaks koos elama. Algus võib olla raske aga viimased 10-12 aastat (sellest hetkest alates, kui sain aru mida need tülid endaga kaasa toovad) soovin siiani, et nad lahku oleksid läinud/ läheksid. Kuna see kooselu kestma jäi (kestab siiani), olen mina oma ”head” suhted isaga kaotanud ja elan juba viimased 2 aastat üksinda ning kodus käin nii vähe kui võimalik. Igatsen küll ema ja venda aga ma lihtsalt ei jaksa selles pidevalt tülitsevas ja raskes õhkkonnas olla. Nüüd tunnen end kui üksiku hundina. Kurb ja masendav on olla, sest sugulased elavad ka kaugel ja nendega väga läbi ei käi. Siiski tean, et veel masendavam oleks mul olla lapsepõlve kodus, karjuvate vanemate juures.
    Oih, tuli küll nüüd pikk jutt :D
    Igatahes suurimat edu Teile kõigile ning jõudu ja jaksu ja tean, et tegite parima valiku seda teed minnes : )

  24. Diana ütleb:

    Oeh….. mul on nii nii nii kahju. Olen Sinuga samast beebigrupist ja oleme koosviibimistel olnud aga juttu puhunud pole. Olen Su blogi ikka jälginud ja vaadanud, et no nii armas pere olete! Lugesin su postitust ja hakkasin täitsa nutma…. Silme ette tuli Sinu armsa Annabeli nägu, kui ta teid tülitsemas kuuleb :( Olen ka ise katkisest perest, tean mis tunded seal sees on. Ja minu esimeste laste isaga läks ideaalne peremudel lõhki. Nüüd on mul uus loodud ja kaks imetoredat last veel juures. Praegu tundub küll, et valik sai tehtud hoopis teistel põhimõtetel kui teismeeas. Mehega omavahel räägime küll, et vananeme koos :)
    Tuleb ka sinul kõik see millest unistad, ära ainult loobu! Tahaks kohe kallistada Teid pikalt! Olge tugevad ja pidage vastu!!!

  25. A. ütleb:

    Mul oli ka kurb lugeda, ja kuigi ma olen tavaliselt ikka iga Su postituse läbi lugenud siis sellist uudist ma siiski ei oodanud. Ole tubli, üks vapper Eesti naine saab kõigega hakkama! xxx

  26. kristina ütleb:

    Kuna ma olen su blogi pidev jälgija võin öelda, et sinus polnud peale seda soome kolimist alles seda nö rõõmu.
    ja eks ma ikka vaikselt arvasin, et miski on nihu, aga nagu ikka ja alati- loodad ju parimat.
    Olles ise kasvanud katkises perekonnas, pean tõdema, et minu märtsis sündiv tüdruk saab ilmselt samasuguse elu.
    Katkise selles mõtttes, et kui me enne lapse sündi veel proovime asju koguaeg ikka parandada ja lahendada, siis ikka ja alati tulevad kõik jamad kaarega meieni tagasi. Ilmselt ootan lapse sünni ära ja kui siis ka elukorraldus ei muutu, jätkan edasi üksikemaga. Sellega on lihtsalt nii, et kuna mul on ülitoetav perekond, siis saaksin elada mõnda aega ema juures kasvõi.
    Eks nendes praegustes tülides on süüdi suurel hulgal ka mu tohutud emotsioonipealt öeldud/tehtud asjad ja sellel järgnevad kohutavad pisarad. Koguaeg on tunne, et miski on valesti- kuigi tegelikult tean sisimas et kõik ju hästi.
    Mees käib tööl neli päeva järjest, pikad vahetused, kuni hilisõhtuni ja tema vabadel päevadel olen mina tööl ja nii tekibki tunne, et oleme lihtsalt korterikaaslased, meil pole isegi aega et kuskil käia, midagi koos teha.
    Aga kuni lapse sünnini, elame nii nagu oskame, ja peale seda ilmselt tuleb teha suur otsus. Sest laps tuli ka nii järsku, ega polnud planeeritud. Ainsa töötava munasarja tõttu olen kohustatud sünnitama, vastasel juhul oleksin ilma jäänud ka sellest. Kuna mees asjast vaimustatud polnud, on ta siiski kordi öelnud, et tema seda last ei taha. Olen ka pakkunud talle võimalust ära minna ja teha nägu et midagi pole. Aga tema räägib, et ta on mind alati armastanud ja armastab ka edasi, lihtsalt see laps tuli väga valel ajal ja ta ei saa teha nägu, et on õnnelik selle üle. Jääb vaid loota, et lapse sündides asjad muutuvad ja ta mõtleb ümber, sest ma ei taha oma lapsele katkist elu.

  27. Miiu ütleb:

    tuleb uus armastus ja tuleb parem, kirglikum ja õigem! ja sa saad endale päris kindlasti oma pere. :)

    pere on katkine, kui inimesed on katkised – tean seda oma mineviku põhjal. kui sul on ema ja isa, kes küll ei armasta teineteist, aga sind ja iseendid, on see üks suur õnn ja selles pole midagi ebatervet. ära süüdista ennast ega kahetse midagi – elu läheb edasi! pai!

  28. Liis ütleb:

    Ma loodan, et ma saan millalgi aega ise pikemalt sel teemal kirjutada, praegu tahtsin lihtsalt öelda, et minu jaoks on see kahest kuni viiest liikmest koosnev kärgpere (mina, elukaaslane, minu lapsed jagatud hooldusõigusega ja elukaaslase laps mõned korrad kuus) palju rohkem pere, kui seaduslik abikaasa ja ühised lapsed kunagi olidki.

    Oluline on omavaheline läbisaamine mitte see, mis paber või vereliin ütleb.
    Sirge seljaga edasi ja jaksu!
    Kallistan.

  29. Flower ütleb:

    Parem oudne lopp, kui loputu oudus! Lapsel on vaja rahulikku keskkonda ja kui vanemad seda koos olles tagada ei suuda siis on lahkuminek toesti parim voimalus.
    Tean nii hasti, mida sa labi elad kuna aasta tagasi, kui mu enda laps oli 2 aastane olime mehega ka vaga, vaga lahedal lahkuminemisele. Vaga, vaga raske aeg oli.. Onneks nuud, aasta hiljem oleme oma asjad korda saanud ja meie suhe on jalle harmooniline ja kodune ohkkond rahulik ja armastav. Niiet voib minna nii ja naa pidi.
    Sulle aga soovin tugevust, kull sa hakkama saad selle uksikema rolliga, sul on nii armas laps, juba tema annab sulle koik vajaliku jou ja positiivsuse, et edasi minna :)

  30. M. ütleb:

    Nagu polekski midagi öelda, ükski väljend ei kõla selles olukorras lohutav ega see õige. Samas aga tekitab see postitus minus palju emotsioone ja mõtteid. Ma siiralt usun, et sa tegid palju, et teie perekonda päästa. Juba see algus, kui Annu sündis, oli teil ju suhteliselt raske. Vähemalt minule kui emale ja minule kui lugejale oli veidi raske mõista miks perekond peab olema lahus kui laps on alles beebi (siis sa ei elanud veel Soomes). Aga sa tundusid nii tubli ja tugev. Tunnistan ausalt, et mina poleks juba siis sellist elustiili üle elanud. Siis aga tegid sa kõik, et kolida kiirelt Soome ja seal proovida niiöelda uut elu. Ja see tundus nii õige…
    Ma tean, et väikese lapse kasvatamine ei ole kerge. Annu ei tundu muidugi väga “raske” laps olevat aga ikka tekib väsimus ning tülid on kerged tulema. Samas ei saa ma aru kuidas vanemad lähevad lahku kui laps on alles pisikene. See aeg kingib ju nii palju emotsioone, uusi kogemusi, uusi avastusi, asju mille üle uhke olla (esimesed sammud, esimesed sõnad, esimesed õnnestumised jms). See peaks ju inimesi liitma aga ometi on nii palju paare, kes just sel hetkel lahku lähevad (mul on päris mitu tuttavat seda kogenud) :(
    Märkasin, et Annu sünnipäeva peol oli Keio olemas aga kirjutisi järgi teie siis just kui olite juba lahus? See juba näitab minu jaoks, et vaatamata noorele eale olete te mõlemad väga mõistlikud ja arusaajad inimesed! :)

    1. Katre ütleb:

      Siin kommentaaris on nii mõndagi sellist, mis jäi mind jällegi kriipima. Oletused, mis inimestel tekivad. See on muidugi täiesti loomulik, et mõeldakse ja analüüsitakse, mis võis valesti minna, aga noh, inimesi isiklikult tundmata on seda keeruline teha. Ei näe sügavamale kardinate taha.
      Pisikese lapsega paaride lahkuminek on tegelikult tihti ühel kindlal põhjusel. Ma olen selles enam kui kindel. Sellest lihtsalt..ei julge rääkida. Mitte nii avalikult. :)

      1. M. ütleb:

        Ei tahtnud kedagi kriipida! :) pigem analüüsisingi enda seisukohalt neid erinevaid olukordi ja pigem kiitsin sind kui tugevat inimest?! Mind absoluutselt ei huvita teie loos olev see konkreetne lahkumineku põhjus. Lihtsalt jäin mõtlema sellele olukorrale ja elukorraldusele. See ju praegu väga aktuaalne teema tänapäeva Eestis. Ja jäin pikemalt mõtlema, et kuidas nii rõõmurohkel ajal, mis peaks paare liitma, ikka nii mitmed lahku lähevad…ja seda ÜLDISELT (oma tuttavate näitel rohkem), mitte suunatult teile!

        1. Katre ütleb:

          Jah, ma sain aru. :D Ja ütlesingi, et tegelt on sellele üsna lihtne ja loogiline põhjus, aga ilmselt kui su enda elu alati suhteliselt hästi olnud, siis lihtsalt ei oska neid lahkuminemisfaktoreid endale ette kujutada vms. :D Et jah, on jah ilus aeg, aga ütleme nii, et siiski mitte igaüks ei sobi lapse saamisest hoolimata lapsevanemaks või pole selleks valmis. :)
          (üldistades)

  31. Liis ütleb:

    Kõik on juba varasemates kommentaarides öeldud, seega jõudu, jaksu ja rõõmsat meelt. :)

  32. K. ütleb:

    Tõesti, väga kurb! Ma imetlen üksikemasid, kes saavad kõige hakkama. Mul on õnneks imeline mees ja ma niiöelda sundisin teda andma lubadust ehk kui me last hakkasime planeerima siis see tähendab seda, et elu lõpuni peab minusuguse hulluga koos elama :D Siiamaani on kõik ilus, kena ja ma loodan, et ka nii jääb! Sa oled tubli ja su tütar on armas!

  33. Daria ütleb:

    Ei oskagi midagi targemat kirjutada, lihtsalt tahtsin jõudu soovida. Küll saad ka sellega hakkama! Endaga aus olemine nõuab tohutult julgust, nii et kindlasti oled tugev ja siiras inimene. Paid!

  34. Heli Künnapas ütleb:

    Kõik sellised lood on samal ajal kurvad… ja rõõmsad… igaühel erilised… ja samas nii tavalised ja klassikalised.
    Mina ei saa kunagi aru inimestest, kes sellise loo järel parastama või ka väga õpetama kipuvad. Ise saan rääkida vaid sellest, mida ise olen aastate jooksul õppinud.
    Kõlab ehk tavaliselt, aga minul võttis väga kaua aega, et õppida, et iga põlvkond saab olla vaid veidi parem eelmisest. Enne kellegagi koos elamist tasub ta vanematega tõsisemalt tutvuda. Ilma naljata. Me kõik oleme lapsepõlvest pärit ja seda ei muuda. Isegi kui tahame endale teist elu, kui enda lapsepõlv, siis esmalt tuleb lapsepõlvest aru saada ja seda tunnistada.
    Ma ei püüa öelda, et peaksite taas koos olema, aga edaspidi kellegagi ju ikka koos olema hakkad, nii et seepärast julgen veidi targutada :) Minu jaoks oli suur abi Inga Raitari saamatust Suhtesõlmed (http://midaheliluges.blogspot.com.ee/2014/07/i-raitar-suhtesolmed-koitvast-seksist.html ).
    Usun, et lapselt millegi äravõtmise (perekond, koos elavad vanemad) Sa küll ei pea muretsema, vaid esmalt tuleb ikka enda pärast muretseda. Kui ka sellest kooselust asja ei saa, siis tulevikuks enda jaoks kindlasti sellest õppetunnid õppida.
    Hingerahu ja tarku otsuseid!

  35. Laura ütleb:

    Kahju, et eluteed nii lähevad! Ma pole küll pidevalt sinu blogi lugenud, aga vahel jälle satun ja siis mõtlen, et miks ma nii pika vahe sisse olen jätnud. Igatahes, võibolla oled varem ka kirjutanud sellest, aga kas te muidu mingil hetkel mõtlesite teisele lapsele ka? Ma tean üsna mitut perekonda, kus on samuti lahku mindud, aga siis kui teine laps on veel imeväike. Sellepärast ka selline veider küsimus..

  36. Anni ütleb:

    Ma kohe ei oska väljendada, KUI kahju mul sellest lugeda on!
    Mina lugesin ka ammu ridade vahelt, et teil päris korras kõik ei ole, aga siiski piltidelt näha, kuidas te teineteist armastasite.

    Ja võibolla olen naiivne, aga ma ei saa aru, mida sa selle all mõtlesid, et “Pisikese lapsega paaride lahkuminek on tegelikult tihti ühel kindlal põhjusel. Ma olen selles enam kui kindel. Sellest lihtsalt..ei julge rääkida. Mitte nii avalikult. :)”?

    Võibolla see on hetkel ebapopulaarne mõte, aga mina ikkagi usun, et te saate veel kokku. Ja mitte ainult lapse pärast, teie endi pärast. Armastuse pärast.

  37. Elin ütleb:

    Kurb kuulda! Perekondade lahkuminekud on alati omamoodi traagilised. Ses mõttes, et mitte alati selle protsessi enda mõttes, kõik võib ju minna rahulikult ja kahe täiskasvanud inimese normaalse otsuse läbi, kuid katkine perekond on ikkagi mingitmoodi tragöödia mõneks ajaks. Eriti, kui selle taha olid ehitatud niivõrd suured unistused, kui sul.
    Samas tahan öelda, et usun, et tegite pikemas perspektiivis õige otsuse. Kui olite püüdnud nii- ja naapidi ning asi ikkagi ei töötanud, siis ei tohiks suhe olla midagi, millest kümne küünega kinni hoida, olgugi, et ta ei toimi. Olete mõlemad noored inimesed ning leiate veel oma õnne. Annabelil on kaks vanemat, hiljem ehk rohkemgi. Aeg parandab haavad ja õnnelik ema on alati kõige parem ema. Ja kui tood võrdluseks oma lapsepõlve, siis usun, et Annabeli olukord on hoopis teine, kuna kahe aasta pärast tema tõenäoliselt isegi ei mäleta aega, kui ta veel koos oma isaga elas. Kaheksa-aastane jääb oma lapsepõlve alatiseks mäletama, kuid kahene mitte. Tema jaoks saab normaalsuseks see, et ta on emaga. Ning sina ju tegelikult tead, kuidas Annabeliga omaette olla – olite varem palju kahekesi. Seega – saad hakkama ja kõik sujub. Edu!

    PS. Üldse mitte norimiseks öeldud, aga tegelikult ei ole üldse asi nii, kohutav:
    Kohutavalt palju aastaid.
    Kohutavalt hea variant.
    Kohutav. Kohutav. Kohutav.
    Kohutavalt oluline.
    Kohutavalt õnnelik.
    Kohutav pingelangus.
    Kohutavalt häbi.

    ;)

    1. Katre ütleb:

      Ohoh, ise ei märganudki, et nii palju “kohutavalt” kasutasin. :D Aga noh, jutt tuli nõnda toorelt kirja nagu mõte jooksis ja paraku minu jaoks on see hetkel veel siiski kohutav elumuutus, millega pole kerge ümber harjuda.
      Eks see tulevik jah vast kohutav ei ole, aga just praegune hetk, on kurnav küll.

  38. K ütleb:

    Läksin ka lapse isaga lahku aga laps oli sel hetkel õnneks mõne kuune alles. Ma ei tahtnud et laps kannataks, eelkõige selle all et emme on koguaeg stressis, negatiivne ja pahur – teistsugune ma enam olla ei osanud ja see mina mulle endale enam ei meeldinud, tahtsin olla rõõmsameelne ja õnnelik nagu kunagi. Tegelikult oli ju juba enne lapse saamist selgelt näha et see suur armastus nende tülidega ei jää kestma igaveseks aga enne seda ei näe kui targem oled. Need kokku lahku minekud olid ka selged näitajad aga kui oled noor ja kogenematu siis lihtsalt ei näe seda. Igatahes jah, minu mehele meeldisid arvuti mängud ja minu sundivast kohusetundest sai ta ka tööl käidud graafiku järgi aga mina ei suutnud olla koos inimesega kes käib tööl ja peale tööd sööb kõhu täis ja hakkab mängima. Mina ja laps tahtsime tähelepanu tema aga oli harjunud oma lapsiku eluga. Kunagi kui ta hakkab mõistma pere tähtsust siis paraku meid enam ootamas pole sest mina olen leidnud enda kõrvale ideaalse mehe kellele on kohale jõudnud pere väärtus ja ta on küps selle kõige jaoks. See lihtsalt kuidagi on nii et naised on varem valmis. Nüüd olen targem ja tean et kui kunagi kõnnid tüli käigus ära siis jääbki see kord otsustavaks kuna sealt alates puruneb usaldus, turvatunne vms. Sama lugu on halvasti ütlemisega, korra ütled siis jäädki ütlema. Ja paljude muude selliste asjadega. Midagi taolist on minu lugu, sinu oma ma ei tea ega oska öelda ka kas midagi sarnaneb ka. Igatahes soovin teile edu, kunagi leiad enda kõrvale küpse mehe ja tunned temaga koos olles südamerahu :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga