igapäev

Parooliga postitustest chit-chat

25. oktoober 2015

Viimasel ajal on minu ümber nii palju juttu nendest parooliga blogipostitustest. Mulle jääb silma, et kui juba niiöelda avalik blogija olla, siis milleks üldse parooliga postitusi teha. Milleks midagi varjata? Ja et kui sa nagunii oma parooli kellelegi ei jaga või jagad ainult mõnele üksikule inimesele, siis miks sa üldse selle parooliga postituse teed – miks sa ei kirjuta nendele inimestele isiklikult vms?

Mina, blogijana, saan parooliga postituste tegijatest aru ja las ma seletan natukene oma vaatenurka. Peaks juba teada olema, et igal avalikult blogijal on mingil tasemel tähelepanuvajadus. Tagasiside vajadus. Erapooletute inimeste nägemuse teada saamise vajadus. Enamjaolt kirjutamegi me avalikult asjadest, millest kõlbab täiesti avalikult kirjutada ja meile meeldib postituste alla saada palju kommentaare ja tagasisidet. Alati!

Siiski. Tuleb tõdeda, kasvõi Malluka pealt vaadates, et isegi sellel kõige avalikumal ja vabamal blogijal, meil kõigil, on ikkagi ka teemasid, millest me ei taha päris igale suvalisele inimesele rääkida. Või noh, tegelikult oleme nõus küll rääkima ka suvalistele inimestele (ehk siis blogilugejatele, keda me ju tegelt isiklikult ei tea), aga me tahaks lihtsalt teada, kes loevad ja natukene valida, kellele parool anda. Et oleks mingi ülevaade, kes loeb. Ja siiski ka võimalus, et midagi googeldades sinu mega isiklik teema kohe igalt TÄIESTI suvalisele inimesele näkku ei kargaks.

Sest. Tegu on niivõrd isikliku teemaga, aga samas ka teemaga, millele lausa oleks vaja erapooletut tagasisidet. Või lihtsalt rääkida endast välja ja teada, et sa ei räägi päris seinale ja on tõenäosus, et keegi midagi asjalikku ka vastu kommenteerib.

Ah, ma ei tea, kas te saate aru, mis ma öelda üritan. :D Tahan tegelikult oma jutuga selleni jõuda, et tahan teilt küsida, kuidas teie suhtute parooliga postitustesse?

Ja selle küsimusega tahan omakorda selleni jõuda, et mul on täiega kange soov teha oma blogisse ka vahel mõni parooliga postitus, et rääkida veidike isiklikematest asjadest, mida ma päris avalikult rääkida ei taha. Siiski aga niivõrd “privaatselt avalikult,” et endast välja rääkida ja teie poolt veidike tagasisidet saada, kui olen omadega kuskil jänni jooksnud ja vajan abinõu kelleltki, kes pole mu lähedane inimene, aga kes siiski tunneb huvi.

Ja lihtsalt teada enam vähem, et kes loeb. Ja loota (naiivselt), et parool ei lähe rändama parooliküsija parimale sõbrannale ja omakorda selle parimale sõbrannale ja omakorda selle sõbrannadele. Et igaüks julgeks tulla ja küsida isiklikult.

Selle teemaga jõuan ma omakorda Aili ühe viimase postituse juurde, kus ta rääkis selleks, et seoses blogikülastuste kasvuga on ta blogis muutunud kinnisemaks. Sest see on professionaalne. Olla ühes niiöelda niššis kinni ja kirjutada valdavalt ühekülgset blogi. Sest, et keda ikka see suvaline loba ja mõtete jada huvitab, eksole. Selle üle imestame me, blogijad, aeg-ajalt kõik. Ailil on aga see asi, et tema blogi oligi enne loetumaks saamist tema isiklik blogi, millest siis kasvas välja see, milleks ta praegu muutunud on.

Mina aga… alustasin SEDA blogi just sellise korrektse beebiblogina ja selliseid omaette arutlusi ja diipe mõtteid üldse ei puudutanud siin. Sest ma teadsin, et see asi on nii avalik, et ei tasu. (Ma varem pidasin aastaid kinnist blogi vaid lähedastele, kus sain vabalt emoda :D). Igatahes, ma ka vahel mõtlen, et ma tahaks siia pista sisse selliseid rohkem omalikke elemente ja niisama teha blogi lahti ja kirjutada. Sellest, mis mõtete tasandil seal natukene sügavamal peitub.

Aga siis ma jälle mõtlen, et see pole professionaalne ja kas see üldse on sobilik. Ja siis ma jälle mõtlen, et aga suva see. MA VAJAN kirjutada. MA TAHAN vabamalt kirjutada, aga.. kuna see esiti tundub nagu hirmus ettevõtmine, siis noh.. ma hoiatan ette, et võib-olla mõni postitus ilmub harjutamise mõttes parooli all ja ma loodan, et te ei pahanda. :D

Kes julge on, leiab viisi minuga kontakti saada ja seda ise otse küsida (no worries, ma jälgin tihti ka facebookis seda others kausta) ja kes nii julge ei ole, siis loodetavasti austab minu privaatsust ja sõpradelt manguma ei lähe (vaid jõuab ikka pigem selleni, et tuleb julgus kokku võtta ja ise küsida :D haha).

Ühesõnaga, piiss aut. Selline mõtisklemine täna siia pühapäeva. Lähen varsti Annabeliga tantsutrenni ja ehk räägin sellest ka teile homme lähemalt. :)

16 kommentaari

  1. Liis ütleb:

    Ma saan sinust täiesti aru :) See ongi selline kahe otsaga asi, et kui olla nii avalik blogija, kel on suur lugejaskond, siis miks veel paroolipostitused. Eriti kui (võõrastele) lugejatele jagatakse parooli lahkesti. Teisalt tean aga omastkäest, et tahakski just sellist kindlustunnet, et tead, kes isiklikemaid postitusi loeb. See kindlustunne võib küll petlik olla (just see parooli rändamine + postituse sisu edasirääkimine), aga samas natuke rohkem on süda rahul küll.

    Kuna bloggeris sellist võimalust pole, siis ma lihtsalt ei kirjutanudki. Nüüd wordpressis olen ka aeg-ajalt mõelnud, et võiks ju parooli all midagi detailsemalt jagada või lihtsalt jaurata, kui asjad ülepea löövad… Aga mul ongi pigem see, et kui ma jauran, siis ilmselt kellestki tuttavast või nendega seotud asjadest, et siis oleks julgem jagada võõrastele parooli, kui oma tutvusringkonnas :D

  2. Aili ütleb:

    Oleks ma oma blogiga wordpressis, siis ma ausõna teeks neid parooliga postitusi. Täpselt sellel samal põhjusel, et need mõtted enda seest välja saada ja ehk ka “peaaegu võõraste” arvamust asjast lugeda. Siis ilmselt ei oleks mul ka seda “tsensuuritunnet”, mis mind hetkel pidevalt valdab. Ma ei oskagi tegelt paremini sõnastada seda, mis sa juba seal minu kohta kirjutasid. Vanasti rääkisin rohkem “suvakat” juttu, sest mul oli vaja see endast välja saada; ja kuigi ma räägin ka kõik oma mured sõbrannadele ära, aitab blogimine seda koormat ikka kuidagi kergemaks teha. Samas ei ole see võrdne sellega, et ma kirjutan selle wordi faili üles ja seal see lihtsalt seisab. Asi on ikkagi selles, et tahaks teiste arvamust kuulda, erapooletute.
    Öelda tahtsin seda, et kui sa parooliga postitusi teed, siis ma tulen su käest parooli küsima :D

    1. Katre ütleb:

      Jah. Sama.
      Ma ju VÕIKS kirjutada kõik oma salajased asjad ka üksikusse blogisse, mida keegi ei tea vms, aga… nagu öeldud, blogijana on mul ikka “kerge” tähelepanuvajadus ja soov saada tagasisidet. Ja mingil määral nagu ka harjumus oma elu siia netti laotada. Mingi kujuteldav maailm siin ikka ja toredad sõbrad, kes ikka tulevad ja loevad. :D
      Ja neile nagu tahakski edasi ka jagada, aga samas niimoodi, et iga PÄRIS suva tegelane ei näe. :D

  3. Mallukas ütleb:

    Mina tahan parooli, et ma saaks seal kommida samu asju, mis ma naistejuttudes su teemadele kommin. Topelt ei kärise :D

    1. Eveliis ütleb:

      Mul praegu täitsa Katre teema väliselt tuli meelde, et mind pole naistejuttudes enam. Kes viskas välja? või viskasin ma end ise välja? üks õhtu mõtlesin, et vaatan mis värk, aga põlnudki enam grupis:D

      Aga mis parooliga postitustesse puutub, siis ma blogija seisukohalt saan sellest nagu aru, aga lugeja seisukohast ei saa. Kuid kui sellest “professionaalsest blogimisest” rääkida, siis mulle absoluutselt ei meeldi poliitiliselt korrektsed blogid. Need on mu jaoks nii isikupäratud, samas ei meeldi mulle ka liiga fa-fa blogid. Olen viimasel ajal nii palju uusi blogisid uudistanud ja mõne puhul tahaks ma öelda, et tegelt ka, palun ära blogi!
      Kui sa pidasid korrektset beebiblogi, siis sattusin ma siia blogisse väga harva, sest see käis mulle närvidele (sry!), kõik tundus nii vikerkaari ja ponisid ja heledat valgust täis. Nüüd on su blogi palju rohkem minu teetassike, siin on palju rohkem sind. Mitte et ma mingi arvamusliider oleks, aga nüüd tõesti on su blogi huvitav lugeda:)

    2. Katre ütleb:

      Sa ju kirjutad kohe kõik saladused perekooli. :S

      1. Eveliis ütleb:

        Njaaa. Intrigeeriv kuid siiski õhkõrn võimalus, et ma millegi sellise peale tuleks:S

        1. Katre ütleb:

          Oih, see oli Mallule öeldud mul. :D

          1. Eveliis ütleb:

            Ja mina mõtlesin, et vapsee hästi arvatakse siin minust:D

      2. Mallukas ütleb:

        Mis räägid siis mulle saladusi, kui tead, et kirjutan :S Lisaks sa ei pea kurb olema, ma kirjutan oma asju ju ka perekooli!

        1. Eveliis ütleb:

          Ma arvan, et sulleon vaja rohkem saladusi usaldada, siis sa ei pea iseendast kirjutama Perekooli:D

  4. Merlin ütleb:

    Mina, blogijana, näiteks väga ei mõista seda parooli-teemat. Aga minu puhul on ilmselt asi lihtsalt selles, et mul ei ole suurt lugejaskonda ja ma ei kirjuta sellistel teemadel, mis võiks kuskil kellegi silma häirida, seega ei tunneta ka seda parooli vajadust.
    Suur miinus ongi minu arust nende paroolidega see, et neid ju jagatakse edasi. Naiivselt ikka arvad, et talle võin anda, ta on tuttav/pikaaegne lugeja aga sa ikkagi kunagi ei tea kelleni see parool lõpuks välja jõuda võib. Ehk siis minu arust oleks palju “turvalisem” teha sellisteks puhkudeks kinnine blogi kuhu pääsevad ainult kutsetega inimesed (ja kutseid ju iga suvaline edasi saata ei saa?) nagu nt tegi Kätlin oma beebiblogiga. Muidugi ei ole garanteeritud, et keegi ei võta kätte ja copy-paste sinu jutust kuhugi mujale ei tee aga sellist asja juhtub ilmselt vähem tõenäoliselt kui paroolide edasi andmist.
    Ja teine teema on see, et kui sa võtad kätte ja teed oma parooliga postituse ainult teatud inimestele, siis miks on vaja seda nt Facebookis jagada? Kus on mitmeid kordi rohkem ilmselt neid inimesi, kellel pole parooli, kui neid, kellel on. Siis hakkavad ikka kõik küsima ja arutama ja vinguma ja oletama. Või ei? Vaidle julgelt vastu, sest ma väga kursis tegelikult pole, mis selle tagajärjel toimuma hakkab (aga julgesin oletada:D) kuna ise kunagi ühteltki blogijalt tema parooli küsinud pole ja kui mõni selline postituse jagamine silma jääb, siis lihtsalt lähen sujuvalt mööda.
    Long story short, kuigi ma ei pruugi täielikult sellele teemale pihta saada, siis ei tähenda see seda, et ma mõistaks kuidagi moodi hukka neid, kes neid parooliga postitusi teevad, sest minu arust kehtib siiski “oma blogi, oma luba” reegel.
    Ps. Sa oleksid ilmselt esimene blogija, kellelt ma isegi küsiks parooli. (Pärast on nii, et annan sõrme aga ikka võetakse terve käsi ja nii olen äkitselt kõikide parooliga-blogijate postkastidesse meeleheitel kirju kirjutanud stiilis pliis pliis jaga parooli)

    1. Katre ütleb:

      See on nagu see, et ma tahan küll jagada avalikult ja just, usaldada blogilugejatele või võõrastele, AGA, selle mööndusega, et see pole PÄRIS IGAÜHELE näha, kes siia tuleb. Tööandjale, ülemusele, vanavanaemale või üleüldse täiesti võõrale inimesele, kes esimest korda blogisse juhtub. Või kellelegi, kes sarnase teema kohta googeldab. Et on ikkagi niiöelda varjatud, aga samas ka niiöelda avalik. Lihtsalt et ei ole noh…. PÄRIS NÄKKU SURUTUD kellelegi, kes ei PEAKS VÕIB OLLA lugema. :D
      Ma isegi ei põe seda, et keegi kopib või mis iganes, aga pigem just see, et ta siiski ei ole päris avalik, aga samas siiski on. :D Ma ei oska seletada hetkel.

  5. Tikker ütleb:

    Teemablogid on enamasti nii igavad. Mulle meeldib lugeda elust endast. Just sellest, mis parasjagu juhtub ja on oluline. Ja noh, kui nunnu beebiiga on möödas ja laps hakkab järjest enam oma nägu minema, siis mingist hetkest pead nagunii tegema valiku, kas ja kui avalikult lapsest kirjutada. Mis muidugi on jabur, kui mõelda, et sa alustasid oma blogi just beebiblogina.

    Sest jah, ma beebiblogi puhul ei tea, aga “tavalised” blogijad saavad mingi hetk ikka lugejatelt pähe selle eest, et lapse pilte avalikustavad või neist liiga detailselt kirjutavad (aga mis on liig, on muidugi ka igaühe jaoks erinev), sest äkki laps kunagi kannatab selle all :D Sestap ma läksingi kergema vastupanu teed, kolisin blogi WordPressi, muutsin päris nimed hüüdnimedeks ja hakkasin laste pilte parooli alla panema. Mina isiklikult muuks seda parooli eriti kasutada ei viitsi – kui mul on mingid nii tundlikud teemad, et neist ei saa avalikult blogida, siis on nad isegi parooli jaoks liialt tundlikud. Aga paljud blogijad, keda jälgin, kirjutavad parooli alla ka muid asju, mida täitsa avalikult ei taha, igati arusaadav. Ühesõnaga minu meelest on parool igati vajalik asi. Siis on juba blogija enda asi tunnetada seda piiri, kui palju peaks olema avalik ja kui palju võib olla kinnine, ilma et nö lugejatele tänavalt, kes parooli ei tea, ei hakkaks see närvidele käima. St – enda blogi, ise tead, mis teed. Kes tahab, see loeb, kes ei taha, see ei loe :)

    Sinu parooli ma küsiks kindlasti. Ma alati küsin kõigilt, keda loen, kui paroolipostitused tekivad. Sest noh, uudishimu :D Keegi pole seni keeldunud ka, sest blogist vist näha, et ma ei hammusta ja pealegi ma saan alati vahetuskaubana oma blogi parooli pakkuda. Mitte et mu laste pildid midagi nii meeletult huvitavat oleks :D Mul tegelt on täitsa aus plaan juba tükk aega kirjutada parooli alla ka muid asju, aga noh… Pole tegudeni jõudnud.

    1. Katre ütleb:

      Ma neid lapsepostitusi ei põe üldse. Ma usun, et selleks “tuleviku hetkeks” kui “see võib probleeme põhjustada,” on ühiskond blogidega juba nii sina-peal, et see ei ole sugugi kehvake. Ja pealegi ma ju tõesti ei lisa siia pilte, kus ma kuidagi teda halvas valguses näitaks. Ja kui keegi “kunagi leiab ikka selle põhjuse, et mingi pildi põhjal narritada,” siis astun mina emana oma lapse eest välja ja räägin tolle lapse vanematega isiklikult jne. Ühesõnaga. Ma seisan kõikide enda blogipostituste taga, ka siis kui see peaks lapsele kuidagi mõjuma hakkama. Aga ma arvan, et ei mõju halvasti. :D
      Aga hea lugeda, et sa mingil määral mõistad. :D

  6. Lia ütleb:

    Mina pole tegelikult üheltki blogijalt parooli küsinud, sest ei ole tundnud vajadust lihtsalt ja ega mind väga need parooliga postitused häiri kah. No algul on tunne, et tahaks lugeda, aga varsti on nii kui nii ununenud.

    Aga nüüd kui Mallukas mitu korda järjest oma parooliga postitusi tegi siis tekkis küll tunne, et miks ta neid üldse teeb. Parooli ta ka (suvaliste) lugejatega ei jaganud. Et nagu miks neid üldse on vaja lugejate narritamiseks teha? Ega mind ei häiri kui neid tõesti tehakse harva, aga no kui tahta teha neid nii tihti kui Mallukas siis miks mitte selleks avada uut piiratud lugejatega blogi, facebooki kommuuni/chati. Vaatasin, et Mallukal on 9 päeva jooksul statistiliselt iga neljas postitus olnud kaitstud ja seda on minu jaoks tegelikult liiga palju.

    Ma loodan, et ma nüüd nagu mingi Malluka vihkaja ei tundu. Lihtsalt viimasel ajal on see hakanud häirima. Samamoodi hakkaks see häirima ka teiste blogijate korral.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga